Elus, see on kõige tähtsam!

Eveli Habakuk kirjutab ebamäärasest sisetundest, õnnelikest juhustest ja hirmust – asjust, millest mägironijad tavaliselt ei räägi, aga millega nad ometi sageli kokku puutuvad.

Ühel oktoobri varahommikul, mil liiga varaseks seatud Abalakovi äratuskell mu üles oli ajanud, ei õnnestunudki uuesti uinuda, sest mind tabas ängistavate mõtete tulv. Teemajas küll otsest ohtu ei olnud, hirm oli mul hoopis mäe ees, mille baaslaagrisse me saabuval päeval tõusma pidime. Oli kindel tahtmine kohe koju tagasi pöörduda või lihtsama matkamisega jätkata, kuid mitte ronida sellele mäele.

Pärast mõningast rahunemist jooksid mu mõtted läbi varasemate aastate ja sündmuste, peatudes eelkõige mitmetel kummalistel tõrgetel, ärevatel hetkedel ning õõvastavatel juhtumistel. Tekkis tahtmine sealsamas paber haarata ning kirjutada ebamäärasest sisetundest, õnnelikest juhustest, hirmust – sellest, millest tavaliselt ehk ei räägita, kuid mis mägironimises eksisteerib kõrvu tipu vallutamise ning ebaõnnestumisega.

Mõned päevad hiljem juhtus esimest korda, et jätsin ebamäärastel põhjustel teistega kaasa minemata. Teistel sai tipp tehtud ning äikesenoolte eest edukalt kõrvale põigatud. Kuidas oleks läinud minul, jääb vastamata küsimuseks. Mõned aastad hiljem ühel rohusel alla paarituhandemeetrisel tipul jalutades leidsin sealt mälestustahvli kahele äikesest tabatud matkajale.

Järgmisel aastal loobusin veel kahel korral ebamäärastel asjaoludel viimasel hetkel mäest. Teistel said tipud tehtud, kuid üks neist nõudis naasmiseks tormis ekslemist ning teine külmööbimist kaljusel nõlval.

Kas nende juhtumite puhul rääkis sisehääl või oli tegu juhustega, mis lasid end sisehäälena paista, on raske öelda. Kuigi muutuse sisuks sai tahtmine üha paremini valida mägesid ning tingimusi, tekkis ometi olukordi, kus sisehääl vaikis ning õnnelikel juhustel oli täita suur roll.

***

LAVIIN BERNI ALPIDES

Aprillis 2004 tühistas grupijuht Berni Alpide tavapärase halva ilmaennustuse tõttu mitmepäevase suusaalpinismi retke antud piirkonnas. Lohutuseks läksime päevasele retkele Prantsuse eelAlpides. Sadas laia lund, kuid laviinibül- letään lubas selleks päevaks laviiniohu langust kolmelt kahele (üks on kõige väiksem, kuid seda numbrit ei kasutata pea kunagi).

Kohaliku alpiklubi tosinaliikmeline grupp venis tõusu jooksul pikaks. Olin kõige taga, sest ei tahtnud aeglasematest mööda minna. Siis astusid nad puhku- seks kõrvale ning asusin liikuma omas rütmis. Peagi püüdsin kinni grupipeast maha jäänud sakslanna ja prantslase – minu kõige lähedasemad sõbrad selles grupis. Jõudsin just peagrupi sappa, kus jälge ajades üsna aeglaselt liiguti, kui korraga läks meie jalge alt liikvele mitukümmend meetrit lai plaatlaviin, sõites esmalt üle nõlvade, kus ma minut tagasi olin viibinud, ning sadakond meetrit allpool haaras ta servalt kaasa mu head sõbrad.

Nad olid meie hüüete peale laviini märganud ning taganesid, arvates, et laviin läheb mööda. Kuid ei läinud piisavalt. Aeg-ajalt paistis laviinist välja käsi või jalg või suusk ning laviini peatudes võisime nende asukohtasid aimata, ilma et oleks tarvitsenud kasutada ARVAt.

Grupijuht, kes kord oli ise tund aega laviini sees oma päästjaid oodanud (päästjad kutsus mees, kes oli õnnetust eemalt läbi binokli märganud), oli eriti kiire laskuma ning juba oli ta kahe inimese näod lumest vabastanud. Ta jätkas otsimist, olles veendunud, et ka mina olen kuskil lume all. Talle oli märkamatuks jäänud, et ma mõni hetk varem grupi sappa jõudsin.

Peagi olid sõbrad välja kaevatud. Peale mõningaste hingamisraskuste ja kerge šoki, pääsesid nad terve naha ning rohkete muljetega. Isegi pea kogu varustus oli neil alles ja terve. Mina oma väikese kopsumahu ning võimega hoida hinge kinni 20 sekundit, kujutasin ennast raskustega samasse olukorda.

TOHUTU LAVIIN HAN-TENGRIL

Varahommik leidis meid Han-Tengri nõlvadel plaaniga tõusta I laagrist II laagrisse. Hommikutoimkonnal läks juba keev vesi ümber ning tuli otsast alata. Siin kaduma läinud kümme minutit tagasid hiljem millegi palju väärtuslikuma säilimise.

Mõned tunnid vaikselt läbi hommikupimeduse astunud, tundis üks grupiliikmetest surutist rindkeres ning me peatusime mõneks minutiks. Kui uuesti liikuma hakkasime, see peagi juhtus. Ei mäleta, kas mu tähelepanu köitis müra või kellegi hüüded, igatahes võis näha, kuidas lauge liustiku ülemise otsa kohal kõrguvalt kilomeetriselt seinalt laskus alla tohutu laviin.

Liikusime pisut vasakule, üritasin oma seljakotti seljast võtta, lõpuks see õnnestus, heitsin pikali ja jäin ootama. Sel hetkel hirmu ei olnud, oli paratamatuse tunne, oli ootus, millal lahtisele lendavale lumele midagi tahkemat järgneb. Mõni hetk hiljem olime üle pihustatud lumekorraga, kuid suurem mass jäi meie peale tulemata.

Esimesest ehmatusest üle saanud, kogunes me grupp täies koosseisus. Meist veidi eespool olnud tšehhidele ning Vene gruppidele algas see päev aga traagiliselt. Esmaabi tuli anda kahele või kolmele inimesele, oli paar hukkunut ja mitmed inimesed olid kivistunud jää- ja lumemassi all, kust otsimine oli lootusetu.

Esmaabi antud, tuli mul ootama jääda. Meestel oli veel kaevamist, mind sinna ligi ei lastud, kuid laskuda grupijuht muud moodi kui kõik koos ka ei lubanud. Tegevusetult seista, oodata ja mõelda, eriti pärast seda, kui tund aega hiljem oli esimesele järgnenud teine laviin, oli hirmus. Kõlab naiivselt, aga pärast kevadist õnnetust olin endale lubanud, et laviini alla ma ei jää. Ning nüüd olin ühest napilt pääsenud ja jätkuvalt ohualas ootamas. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ning kuigi mulle ei meeldinud mu argpükslikkus, valgusin allapoole, liitunud ühe teise grupiga, aidates neil kanda üht telki mässitud keha.

Keskpäeval, siis küll juba ohutust kaugusest, elasime kaasa kolmandale laviinile. Järgnev öö, mille me veetsime taas esimeses laagris, oli väga kole. Kuigi laager asus liustiku lamedal osal, kuhu ka kõige suuremad laviinid ei ulatunuks, polnud sellest teadmisest kasu. Terve öö kuulasin ja tundsin hirmu.

Veidral kombel leidsin end kuu aega hiljem, septembris, taas mägedes.

KIVILAVIIN ARGENTIERE’I LIUSTIKUL

Võib-olla oleks pidanud koju jääma, sest 2005. aasta juuni oli vägagi soe. Argentiere’i liustiku ülemine tasane osa oli muutunud lumealuseks järveks. See tähendas, et 5–10 cm lumekihi all peitus 10–20 cm veekiht. Kummikuid oleks vaja olnud. Aga mägionnis, mis viimast nädalavahetust oli ametlikult suletud, oli rahvast veel peale meiegi, k.a Pierre Tardivel, giid ja tuntud ekstreemsuusataja. Tema koos sõbraga võttis ette Les Courtesi kirdeseina, mis juba hommikul vara päikese käes säras.

Öö ei olnud küll teab mis külm, aga lumel oli siiski koorik peal ja otsustasime minna. Ja kui bergshrund mõningase vaevaga ületatud sai, läks kõik juba ladusalt. Lumi kuluaaris ei olnud päris ideaalne – pisut muutlik, kord pisut pehmem, kord pisut kõvem, – aga ei olnud ei jääd, ei põlvini lumes sumpamist.

Juhtuma hakkas umbes kella seitsme paiku, kui 2/3 kuni 3/4 kuluaarist oli tõustud. Puhkasime kuluaari paremal serval, vahetult enne kuluaari kitsenemist. Järsku kuulsime müra ja nägime, kuidas vasakult poolt hakkas kive kukkuma. Õnneks olime paremal pool ja nii oli enamik kividest meist eemal.

Kehvem oli meist ca 50 m allpool oleva teise köiskonna olukord. Kui meid tabas vaid üks kivi, siis nemad said pihta korralikult – tulemuseks oli üks täiesti mõlkis kiiver (eelmisel päeval veensin seda sõpra kiivri vajalikkuses), üks vigastatud reis (õnneks küll pindmiselt), üks mitmeks kuuks kasutuskõlbmatu õlg ning palju tabamusi turja pihta.

Me ei olnud veel jõudnud toibuda, kui kostus müra ja nägime suuri kiviplokke lahti kukkumas. Meil õnnestus taas kord tabamustest pääseda, kuid allapoole vaadates nägime, kuidas need plokid haarasid kaasa kogu lume ning suur kivi- ja lumelaviin jõudis välja kuni liustikuni – kuluaar oli tühi, lumest ja inimestest ...

Paar minutit läks aega enne, kui julgesime hüüda. Ja oh imet, saime ka vastuse. Kahjuks oli võimatu aru saada, mida nad meile ütlesid, saime vaid aru sellest, et võime jätkata. Kuna kuluaar oli üsna lumevaba ning kuidagi ei kutsunud, siis otsisime edasist teed kaljudel. Õnneks rippusid meil vööl mõned klemmid ning mõned lindid, mida lumekuluaaris üldiselt vaja ei läheks. Loomulikult oli kaljudel tee otsimine tunduvalt aeglasem kui kuluaaris liikumine.

Aeg-ajalt proovisime teise köiskonnaga kontakteeruda, kuid ei midagi. Harjale jõudsime oodatust umbes kolm tundi hiljem, tipuni oli sealt kümne minuti teekond, aga otsustasime teised ära oodata. Aeg-ajalt hõikusime ja lõpuks hakkasime ka vastuseid saama, kuid võimatu oli aru saada, kust see hääl tuleb. Viimaks hakkasime neid nägema. Kuna nende kaljulõik oli meie omast pikem ja ilmselt ka keerulisem, ning saadud vigastused ei kergendanud asja, kulus neil harjale jõudmiseks kaks tundi rohkem kui meil. Väike puhkus ja muljetevahetamine, kiire tiputõus ning tavarada pidi laskudes olime viis tundi hiljem all orus, elutaju endisest teravam.

Tipu all teisi oodates oli aega mõelda, et miks need plokid otsustasid kukkuda kell 7 hommikul kuluaaris, kuhu päike jõudis alles 10–11 vahel? Mis olnuks, kui me oleks paar minutit varem kuluaari kitsenevasse ossa sisenenud? Mis saaks olla parem kui puhkus mere ääres.

KUI MIDAGI SIISKI JUHTUB

Argentiere’le järgnes kolm aastat kergeid, edukaid ning juhtumisteta kulgenud reisiekspeditsioone. Ent 2008. aasta juuli lasi mul väga lähedalt näha seda, mis järgneb, kui midagi siiski juhtub. Valu, mida ise enam tunda ei saa, tuleb siis tunda teistel – tugevamalt ja kaua kaua. Pärast seda muutus pealkirjas toodud mõte mul veelgi kindlalt mägironimise esimeseks reegliks.

Möödunud aasta märtsis olime laskumas nähtavuseta lumetormis. Seni, kuni tegu oli lauge liustikuga, ei olnud hullu. Kui aga leidsime end ootamatult järskudelt nõlvadelt, leidmata lauget laskumisteed, mis samale kurule tõustes seal ometi oli, ei hakanud me asjatult riskima, vaid kaevasime sooja saamiseks ning hoidmiseks lumekoopa, et tuulevarjus süües ja puhates nähtavuse paranemist oodata. Mõned tunnid hiljem nii läkski ning ohutult olime enne pimedat all orus.

Viimane sügis aga – nagu loo alguses kirjutasin – tõi kogemuse, kus esmakordselt keelasin teadlikult endale tipuüritamise. Kirjeldatud öö, paar päeva varem ühe teise tipu tegemisele eelnenud sarnane öö ning veel mõned veidrad hetked siit ja sealt kippusid baaslaagri rahvusvahelises melus, köiekaaslase kindlas usus, uute sõprade õhutusel ning mäe kauniduses küll lahustuma, kuid viimasel hetkel tegin siiski otsuse alla tagasi minna. Rahu oma otsust tagantjärgi kahetseda tõid tipus käinud köiekaaslase sõnad – väga ohtlik mägi.

Selles numbris

• Erakordselt head dokumentaalfilmid
• Kätlin Hommik-Mrabte. MINU MAROKO.
• Ray Wiss. FOB DOC.
• Ida Läänepiiril
• Gruusias ei ole kusagil tajuda agressiivsust
• Gruusia - kõik on võimalik!
• Reisipäevik: Kõik küsisid, et miks ma suvel ei tulnud
• Päev Inle järvel
• Magava krokodilli maal
• Peaaegu kogu tõde navidest
• Elus, see on kõige tähtsam!
• 2009. aasta tipptõus: Tiina Tamm ja Üllar Põld
• Uisusõidud Eesti järvedel
• Jääpurjetajate raske talv
• Aasta seiklus ‘09: Avantüristid Berit Renser ja Terje Toomistu
• Go Reisiajakiri nr 22 – Veebruar 2010
• Kesk-Aasia kontrastid