Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!

Kogenud alpinistide muljete kõrval kirjeldab "roheline" mägimatkaja Susanna Veevo haaravalt oma esimest tiputõusu Maroko Jbel Toubkali mäel. Kuigi just seda mäge soovitatakse esimeseks prooviks, on see siiski paras katsumus ja piisav annus närvikõdi.

Põhja-Aafrika pilvini kõrguvad mäed, berberite hüüded ja minarettidest kaikuvad kutsed palvusele. Maroko on metsik ja rahutu.

Atlase mäestik kroonib kogu Põhja-Aafrikat. Kesk-Marokos asuv Jbel Toubkali tipp on nii mäestiku kui ka terve Põhja-Aafrika kõige kõrgem tipp. Jbel Toubkali matkad saavad tavaliselt alguse riigi turismipealinnast Marrakechist, mis asub mäe jalamist vaid tunniajase autosõidu kaugusel. Marrakech on tõeliselt kaootiline. Temperamentsete müügimeeste kätest krabamine, pidev hinna üle tantsimine ja ühistranspordis saladuslikul kombel avanevad kotilukud väsitavad ka kõige entusiastlikuma linnaturisti.

Atlase jalamile jõudmine tõotab olla tõeline puhkus. Mägiküla Imlil on piisavalt väike, et kümne minutiga läbi ainsa tänava kõndida. Tänavalt võib leida aga kõike, mis ühel matkajal järgneva 48 tunni jooksul vaja võib minna: jääkassidest ja matkakeppidest kuni igas suuruses kasutatud mägisaabasteni välja. Ronimisvarustust rendivad välja ka asula arvukad külalistemajad. Bussiga Imlili sõites võib öömaja leida 50 dirhamiga, mis teeb ümber arvutades umbes viis eurot. Varasemad planeerijad leiavad internetist veelgi paremaid pakkumisi.

Öömaja on askeetlik, ent pakub puhkust meile kõigile. Voodeid selle hinna eest ei pakuta, kuid madratsitest ja paksudest tekkidest üheks ööks piisab. Luksusena voolab duši all soe vesi, mis selles piirkonnas sugugi iseenesestmõistetav ei ole. Peremehe agressiivne enesekindlus sunnib meid lisaks voodikohtadele ka toidukorrad juurde ostma. Imeliselt marokopärane tajine lausa sulab suus ning hiiglaslik portsjon hävib muljetavaldava kiirusega. Toitu serveeritakse ühest suurest pajanõust, millesse kõik koos sukeldume. Euroopa turistidele pakutakse siiski ka kahvlit ja lusikat, kuigi kohalikus etiketis ei ole see sugugi ette nähtud.

Esimesed sammud – see ei olegi nii lihtne

Esimene öö mäestikus möödub kiiresti. Anname endale aega aklimatiseerumiseks, joome magusat münditeed suitsuvinestel terrassidel ja naudime Aafrika tähistaeva all hingamist. Pärast kosutavat hommikusööki on aeg ebavajalikud asjad  matkakottides toanurka jätta, peremehelt õnnistussõnad kaasa saada ning asuda teele. Algamas on kogu seltskonna esimene mägimatk, ilma giidi ning erilise ettevalmistuseta. Esimesed paar tundi mööduvad kui linnulennul. Naudime imelisi vaateid, pildistame Atlase jalamit iga nurga alt, viskame nalja ning kulutame energiat seal, kus seda vaja ei oleks. Pärast poole tee läbimist teeme noormeestega veel viimase peatuse kose kohal üles seatud kohvikus ning naudime kohalikku kuuma teetraditsiooni. Autod sealt enam kaugemale ei lähe. Kõrgemalt käib elu muuladel või omal jalul.

Edasi läheb raskeks. Aafrika hakkab enda tõelist palet näitama. Õhk muutub hõredaks ja hingata on raske. Lauged, laiad
mägiteed on asendunud kitsaste järskude radadega. Matkajaid on teel teisigi − nii mõnedki mööduvad meist reipa sammuga
ega paista pingutust tähelegi panevat. Eakad berberid mööduvad meist mitmekümnekilogrammiste koormatega ega tee
teist nägugi. Piinlik on tõdeda, et meie oma keha mägedes nii raske kanda on.

Omajagu on ka meiesarnaseid teelolijaid, kes iga järgnevat sammu hoolikalt läbi kaaluvad. Kuna kõrgust on juba üle 3000 meetri, varjutavad mäetipud peagi päikese ning läheb jahedaks. Kaasavõetud seljakottide sügavustest ilmuvad välja üleriided. Iga paarisaja meetri tagant on näha väikeseid jõeniresid, mille all matkajad usinalt veepudeleid täidavad. Lume tulekuks ei ole me valmis. Järsku on kogu maapind kaetud jääkattega, millel püsti püsimine omajagu pingutust nõuab. Ettenägelikematel
teekaaslastel on kassid juba saabaste all, kuid meie omad ootavad meid alles baaslaagris. Rada muutub järjest halastamatumaks. Vasakut kätt jääb sügav kuristik ning paremale mäesein. Minna ei ole kuhugi. Tuleb jääga kaetud raja peal
püsida ning lihtsalt edasi liikuda.

Viimane tund aega tuleb kõndida nii, et öö veetmiseks mõeldud mägionn on silme ees, kuid lähemale ei tule. Pingutus on
suur ning nii keha kui ka vaim väsinud. Kuid vähemalt on see tehtud! Esimene päev on lõpetatud ning laagris ootab meid
soe õhtusöök.

Mägionnis jõudu kogumas

Matkajatele mõeldud mägionn asub 3600 meetri kõrgusel, Atlase mäetippude vahelises väikeses orus. Voodikoha hind on Maroko kohta häbiväärselt kõrge – 25 eurot ilma söögikordadeta, mis paratamatult juurde tuleb võtta. Kuid majakese
õhkkond on meeldiv. Kõik päevased matkajad saavad söögisaalis kokku, vahetavad muljeid ja jagavad üksteisele ronimisnippe.
Matkasaapad koos läbivettinud villaste sokkidega seisavad kamina ääres reas. Õhtusöök on külluslik ning matkajate isu
muljetavaldav. Ainult joogiveest on puudust tunda − kraanivesi kahjuks joogikõlblik ei ole ning janu korral tuleb vastuvõtust
pudelivett osta. Õhtust suminat väga kauaks ei jätku. Juba kella kümneks on ühisruumid tühjad ning seiklejad magama
läinud. Kütteta magamisruume õigustavad hiiglaslikud narivoodid, kus mõlemal tasandil kümmekond inimest kõrvuti magab.

Tipupäev – iga samm on katsumus

Järgmine hommik on kõigi jaoks varajane. Hommikusööki – kausikest erinevate pulbritega, mida veega segades toit valmib – serveeritakse kell 6.30.

Esimene grupp väljub mägionnist juba kell 7.00. Riburada järgneb aina rohkem inimesi, kuni umbes poole tunniga kõik tolle päeva tipupüüdjad välja jõuavad. Päikesetõusuni on veel palju aega, kuigi mäetippude vahelt võib juba oranžikat kuma silmata. Rada algab proovikiviga – tuleb ületada jõgi, mille kohal silda ei ole. Ühtlasi on see ka hea võimalus täiendada kriitiliselt madalaid joogiveevarusid.

Paraku ei lähe edasi sugugi lihtsamaks. Mäeseljad on täielikult paksu lumevaibaga kaetud, kiiremad teevad sisse päeva esimesed jäljed. Õigel rajal püsimine on rohkem nagu õnnemäng. Tee läheb otsejoones üles, kohati tuleb tasakaalu hoidmiseks kasutada ka käte abi.

Tunnike pärast alustamist on näha juba esimesi loobujaid. „Täna lihtsalt ei ole minu päev,” ütlevad ka kogenud mägironijad, suunates nina taas onni poole. Jbel Toubkali tippu jõuavad vaevu vaid pooled alustajatest.

Tipupäeval tundub iga samm edasirühkimisena. Õhk jääb aina  hõredamaks, energiakulu on suur. Matkajad ühendavad jõud, moodustades gruppe ja toetades üksteist raskematel hetkedel. Teekond venib kui uni – pärast lugematuid samme ja tundidepikkust ronimist ei ole edasiminekut eriti näha. Jbel Toubkali 4167 meetri kõrgune tipp on endiselt kättesaamatus kauguses ning baaslaager justkui otse selja taga. Õhu hõredus tahab võtta nii silmanägemise kui ka meelemärkuse, kuid ronimisgrupid hoiavad üksteist pinnal, jagades üksteisega nii vett kui ka üksikuid kaasahaaratud suupisteid. Kui Jbel Toubkali
tipp viimaks paistma hakkab, aitab adrenaliin viimastele jõupingutustele kaasa. Tippu tähistav püramiid asub Põhja-Aafrika kõige kõrgemas punktis, seda ümbritseb iga külje peal laiuv kuristik. Vaevatud matkajad naudivad vaid hetkelist hingetõmbepausi ning asuvad seejärel tagasiteele.

Tagasitee – eufooriast reaalsusse

Vahepeal tõusnud päike soojendab õhku ja maapinda, mille tulemusel lumi sulama hakkab ning sumpamist raskendab.
Endised järsud tõusud muutuvad järskudeks langusteks. Tasakaalu hoidmiseks on saabaste alla kinnitatavad metallist kassid hädavajalikud. Umbes keskpäevaks jõuame matkajatega tagasi baaslaagrisse, kus hommikul katkestanud kaaslased juba
naerusuil ootavad. Pärast kiiret teejoomist ja hingetõmbamist on aeg matkakotid uuesti selga vinnata ning Atlase mäestikule
taas ta täies hiilguses otsa vaadata. Just nimelt matkaonnist laskumine tähistab matka õnnestumist − senimaani oli endiselt
oht, et rajal midagi valesti läheb.

Esimesed emotsioonid on eufoorilised − me tegime ära! Jbel Toubkal on jäänud meie jalge alla, silm on ulatunud üle kogu Põhja-Aafrika.

Pärast esimest säravat tunnikest selgub aga tõsiasi − allaminek pole sugugi lihtsam kui üles ronimine. Tegu on loomulikult ühe matkajate põhilise tarkuseteraga, mida siiski lootsime ise mitte kogeda. Aastaaja kohta ebaharilikult soe ilm on sulatanud suure osa eelmise päeva lumest. Selgub, et lumi oli ometigi meie matka oluliselt pehmendanud, nimelt on ülemine osa metsikust mägirajast täis massiivseid kivilahmakaid, mis eelmisel päeval sügavale lume alla olid jäänud. Peale astudes hakkavad need liikuma ning võivad tekitada väiksemaid laviinegi. Nõudlikule pinnasele astudes saab selgeks jäikade mägisaabaste olemasolu tähtsus. Pehmetes talvesaabastes põrutaksime jalad kiiresti ära.

Pärast suuri pingutusi tippu jõudmise nimel on keeruline end veel viis-kuus tundi jalul hoida. Nii mõnedki matkajad mööduvad muula seljas – turistide mägiradadel transportimine on kohalikele berberitele oluline sissetulekuallikas. Aeglaselt, koos kõrguse langusega, hakkab ka öö liginema. Viimased külamehed ratsutavad koju, ka kõik matkajad on silme eest kadunud. Tundub, et oleme jalamile jõudmisega hilja peale jäänud – rajal pole enam hingelistki, ainsateks kaaslasteks jäävad pea kohal kõrguvad metskitsed, kes väsinud eestlaste grupiga võidu jooksevad. Vaikselt süveneb teadmine, et päevavalges me külalistemajja tagasi ei jõua. Lisame sammu, kuidas jaksame, kuid umbes tunnike enne raja lõppu läheb ka kottpimedaks. Oleme selleks ajaks jõudnud teekonna kõige madalamasse punkti – iidse jõesängi põhja, mis külarahvale mägivett viib. Kuivalt
möödunud suve tõttu on jõgi üsna kesiseks kuivanud.

Vaatamata püüdlustele ei suuda me leida jõge ületavat silda ning võtame abiks hädavariandi. Ületame jõe omal jalul, hüpates
kivilt kivile ning kukume lõpuks siiski jalgupidi vette. Oleme tõeliselt rõõmsad, et nii kuival ajal Marokot väisata otsustasime.
Kevadel oleks ilma sillata jõe ületamine olnud ilmselt võimatu.

Pärast jõesängis nähtud viimaseid pingutusi leiame end taas tsivilisatsioonist – elektrit küll pole, kuid kitsas matkarada on asendunud külateega. Aeg-ajalt möödume mõnest majast, kauguses võib näha isegi autotulesid. Naudime neid viimast
paarikümmet minutit väga. Kott õlgadel annab küll tunda ning jalad tulitavad, ent rahulolu füüsilisest pingutusest ületab
kõik mitmekordselt. Asfalteeritud tee on saabaste all erakordselt pehme ja ühtlane.

Lähedalolevate külade tuled põlevad eredalt mäeselgadelt vastu ning meelitavad kurnatud matkajaid juba enda juurde. Ka Imlili külalistemaja peremees on tulijatele õhtusöögi valmistanud ning serveerib juba tuttavat kuuma pajarooga.

Tõdeme sõpruskonnaga, et meie ettevalmistust arvestades oli tegu siiski hullumeelse ettevõtmisega. Kusagilt peab aga igaüks alustama ning adrenaliinijanustele on Toubkali näol tegu ideaalse kogemusega tõsisest ning halastamatust mägimatkast.

Tekst ja fotod: Susanna Veevo

Selles numbris

• Reisikirjandus
• ILON WIKLANDI imeline reisimaailm
• Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul
• Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu
• Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas
• Maast suurem maa
• Häälega mööda merd
• "Oleme ikka teie moodi?"
• Rongiga läbi Venemaa
• Mont Blanci põgenikud
• Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!
• Pöidlaküüdiga tippu
• Pamiir 2017. Kuidas me Ismoili Samonil käisime
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA