Filmidest, paatidest ja maailmamustritest
Filmiajakirjanik ja Tallinna ülikooli filmiajaloo lektor Jaak Lõhmus kirjutab Lennart Meri soome-ugri filmireisidest.
Maailmas tuntumaid Eestis sündinud reisimehi on Lennart Meri – ajaloolane, kirjanik, filmilooja, poliitik, president. Matkaraamatute autorina tegi Meri endale nime juba enne seda, kui ta 1960ndatel- Tallinnfilmis tööle asus. 1959 ilmus debüütteos „Kobrade ja karakurtide jälgedes“ reisist Kesk-Aasiasse. Raamat leidis sooja vastuvõtu.
Järgnes matk Siberisse, Jakuutiasse, millest Meri kirjutas 1961. aastal trükitud reisikirja „Laevapoisid rohelisel ookeanil“. Põnev lugemine. Teos sisaldab muide peatükki „Süstaga mäest alla“, milles autor kirjeldab süstasõitu Leena jõel telerežissöör Grigori Kromanoviga, tulevase kaasvõitlejaga Tallinnfilmis „Viimse reliikvia“ valmimisteekonnal.
Järgnes Meri korraldatud noorteadlaste ekspeditsioon Kamtšatkale 1960. aasta sügisel, millest ilmus huvitav reisiraamat „Tulemägede maale“ (1964; täiendatud väljaanne „Lähenevad rannad“, 1977). Sellelt matkalt tõi kirjanik muide kaasa korjaki nõiatrummi, mis inspireeris Veljo Tormist kirjutama „Raua needmise“ (1973), mis hiljem leidis tähtsa koha ka Lennart Meri esseefilmis „Kaleva hääled“.
Lühidalt, juba esimestest reisidest alates jälgis noor kirjanik kohalikke põlisrahvaid ning küllap mõtiskles meie hõimurahvaste seoste üle.
Võib isegi oletada, et tulevaste soome-ugri filmide esmaidee liigahtus võis toimuda juba lapsepõlves sugulasrahva hulgas Marimaal, kuhu Meride perekond oli pärast küüditamist (ilma isata) asumisele saadetud. Samasse kanti, kus toona elati, naasis Lennart Meri 1970. aasta suvel, „Veelinnurahva“ filmirühmaga.
Soome-ugri sugulasrahvaid käsitlevat saatesarja kavandas Lennart Meri juba 1950ndatel Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana. Ent aeg nende teemade käsitlemiseks polnud siis veel küps.
„Veelinnurahvas“ (1971)
Tallinnfilmi toimetuses 1964. aastal tööle asunud Meril tuli üsna varsti hakata tegelema Soomest tulnud ettepanekuga teha koostööfilm soome-ugri hõimurahvastest. Siiski, viimaks tegi filmi Eesti filmistuudio üksi ilma kapitalistliku maa partneriteta, stsenaristiks ja režissööriks sai Lennart Meri. Ideest valmis filmini läks rohkem kui viis aastat.
Meri ise on kirjutanud selles filmis leiduvast põhjalikult: „Registriga järelsõna „Veelinnurahvale““ (Keel ja Kirjandus 1971, nr 9, lk 545–561). Etnograaf Ants Viires teeb samas ajakirjas kokkuvõtte, et „Veelinnurahvas” koosneb viiest esseest, „mille eesmärgiks on iseloomustada mitte üksi eri rahvaid, vaid ka eri etappe soome-ugri rahvaste arengus“. Arvustaja märgib, et tegemist on esimese laiahaardelise dokumentaalfilmiga soome-ugri rahvastest ja nende kultuurist: ekraanil näeme neenetseid, hante, komisid, marisid, karjalasi, eestlasi.
„Linnutee tuuled“ (1977)
Filmitegemine kestis omal ajal pikemini kui tänapäeval, eriti nii keerulise filmi puhul, nagu on „Veelinnurahva“ järg. Esimene ideekavand valmis autoril juba 1971. Filmimist alustati novembris 1976 ja viimaselt võttereisilt naasti veebruari hakul 1979.
Tegemist on Eesti, Soome ja Ungari koostööfilmiga. Jäädvustati soomlaste, vepslaste, vadjalaste, setude, ersamordvalaste, manside, ungarlaste, saamide, nganassaanide ja eestlaste elupilte, laule, tantse, kombeid, rituaale. (Vt Lennart Meri „Registriga järelsõna „Linnutee tuultele““ – Keel ja Kirjandus 1979, nr 3, lk 168–174.)
Lisaks filmireisidele (kahe filmi võtetega kokku 28 ekspeditsiooni) sai autor nüüd sõita Rootsi, Taani, USA-sse, Kanadasse, saatuse satiirina lisagem, et Helsingi esilinastusele maikuus 1978 filmitegijaid ei lastudki: sõitjate välispassid korjati enne laevale minekut sadamas ära!
Põhja-Ameerika reisil, kuhu Lennart Meri jõudis oma 50. sünnipäevaks, hakkas kuju võtma uus, lausa ümbermaailmateekonda kavandav filmiidee, mis sai töönimeks „Paadi-projekt“. Film paadist läbi aasta-tuhandete, kõigi mandrite, paljude rahvaste, jõgedest meredeni ja üle merede. Paat kui maailma iidseim kommunikatsiooniabinõu, elu edasikandja.
Toetuskirju filmi käivitamiseks saabus paljudest maadest, sh ühelt kuulsaimalt mererändurilt ja -seiklejalt Thor Heyerdahlilt, aga 1981. aasta kevadel tuli Moskva peavalitsusest lõplik ja kategooriline ei – kõnesoleva filmiprojekti teostamist ei peetud „otstarbekaks“. (Vt ka lühikest ideekirjeldust „Kutse paadiretkele“. – L. Meri, „Presidendikõned“, 2006, lk 145–150.)
Kaljujoonised, „Kalevala“ eepos, handi karupeied – „Kaleva hääled“ (1985) ja „Toorumi pojad“ (1990)
1985. aastal täitus 150 aastat soome-karjala rahvuseepose „Kalevala” esmatrükist. Selle koostaja Elias Lönnrot matkas 1844. aasta suvel ka Eestis ja kohtus niihästi Faehlmanni kui ka Kreutzwaldiga, sestap oli paras aeg nn Eesti-Soome silla ehitamine filmiekraanil taas jutuks võtta. Lõpliku tõuke filmi käivitamiseks andis 1985. aastal leitud Lönnroti Eesti-reisi päevik, mida seni peeti kaotsi läinuks.
Lennart Meri uue filmi reisid viisid Karjalasse Äänisjärvi rannikule, Lönnroti reisiradadele Eestis ning taas Lääne-Siberisse, Agani jõe kallastele. Handimaal jäädvustati iidset karupeieriitust. Juba 1969. aasta sügisel, „Veelinnurahva“ võttematkal oli Meri filmigrupp juhtunud hantide ürgse rituaali tunnistajaks, ehkki kohalikud ametnikud olid filmimeestele kinnitanud, et see traditsioon on ammu välja surnud.
„Kaleva hääled“ on elegantne film-essee või essee-film, kus Lennart Meri on ise ekraaniteejuht (heledas tolmumantlis, sümpaatse soniga). Maailmakeeles öeldult: host.
Oma jutustuses seob Meri Äänisjärve kaljujoonised, lindude ürgse rännukutse, Lönnroti Eesti teekonna, „Kalevala“ värsid, Obi jõgikonna Agani jõe äärsete hantide karupeiete jäädvustuse, ja lõpuks, kolmandikuna filmist Veljo Tormise „Raua needmise“ rituaalse lavastuse Pirita jõe talvises käärus, šamaanitrummi tagumas dirigent Tõnu Kaljuste. See film on tõesti tuhandeaastaste seosemustrite kudum par excellence.
Järgmine töö, „Toorumi pojad“ jätkas 1988. ja 1989. aastal sealt, kus „Kaleva häälte“ võtetel pooleli jäädi. Naastakse Agani jõele Lääne-Siberis Obi jõgikonnas ja jätkatakse kunagi alustatud karupeiete ülesvõtmist.
Hiljem kasutati valmiva uue filmi montaažis ära ka 1985. aastal võetud materjal, vaataja ei pruugi stseenides märgatagi detailierinevusi, mis sest, et osa kaadreid on filmitud kolmeaastase vahega. Tegijad on ju samad profid, kes Lennart Meri „Kaleva häältegi“ juures – operaator Ago Ruus, helimees Enn Säde... Film ongi ju illusioonide kunst, eks ole?
Seekord on Eesti Telefilmi tootmispartnerid ja rahastajad Soome YLE TV 1 ning Saksamaalt Göttingeni Teadusfilmi Instituut. Lepiti kokku, et YLE saab 1990. aastal näitamiseks tunnipikkuse dokumentaalfilmi ning Göttingeni instituut kuni kuuetunnise teadusfilmi karupeietest 1991. Tehnilised ja rahalised vahendid olid Eesti filmitegija jaoks enneolematult rikkalikud.
Tunnine dokumentaalfilm „Toorumi pojad“ valmis vastavalt lepingule ning jõudis õigel ajal ekraanile televisioonides ja ka festivalidel.
1991. aastal plahvatanud (maailma)poliitilised tormid viisid rändurist kirjaniku ja filmimehe aga hoopis uutele radadele. Tuli tegelda Eesti iseseisvuse taastamisega.
Teadusfilmi „Karupeied“ materjal jäigi kokku monteerimata. Aga küsigem hoopis: võib-olla peab see veel ootama õiget aega ja alustatu jätkajat?
Üsna mitu raamatuplaani ja filmimõtet jäid Lennart Meril ainult alustatuks, üksnes kavatsuseks või märkmeteks. Kolleegide ja sõprade abiga viidi lõpuni tema algatatud „Liivlaste lood“ (1990) ning „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonil üles võetud „Šamaan“ (1977/1997).
Presidendipõlve pidades arutas Lennart Meri sõpradega ideed monteerida kõigist oma filmidest kokku üks pikk. Tagantjärele tarkusega võib märkida: õnn, et see mõte ideeks jäigi. Need eraldi filmid jutustavad lisaks põhisisule ka nende valmimise ajast.
Õnneks on kõik need koos DVD-albumis „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“ (2009/2014), mis praegugi raamatupoodides saadaval.
Eesti Rahvusringhäälinguga koostöös valminud filmid on vaadatavad ka ERRi arhiivilehekülgedel:
https://arhiiv.err.ee/vaata/toorumi-pojad
https://arhiiv.err.ee/vaata/kaleva-haaled
https://arhiiv.err.ee/vaata/liivlaste-lood
Sealtsamast leiab ka ülevaate-filmi Lennart Meri filmireisidest:
https://etv.err.ee/920142/tantsud-linnuteele-pildistusi-lennart-meri-filmirannakutelt
Ja lõpetuseks. Pole vist imekspandav, et pärast kõiki maailmareise, seiklusi, filmirännakuid sai just sellest mehest Eestit ühendava internetivõrgustiku arendamise, nn Tiigrihüppe idee patroon.
„Kaugelt näeb kaugemale,“ on Lennart Meri kirjutanud pärast üht reisi 1975. aastal.
Tekst: Jaak Lõhmus
Foto: Enn Säde
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Maailm seljakotis
- Koloniaalajaloo jäljed Eestis
- Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
- Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
- Karamoja – lehmad on võimul
- Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
- Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
- Läbi sinise tule jumalate juurde
- Veealune paradiis – Raja Ampat
- Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
- Rännakutest soome-ugri maailmas
- Kevad neenetsi tundras
- Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
- Vepsa pidu
- Soome-ugri nõiajutud
- Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
- Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
- Reis Udmurtiasse
- Ižma seiklus
- Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
- Filmidest, paatidest ja maailmamustritest
- Hõimuretked ja hõimuhetked
- Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
- Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
