Raimond Kaljulaidil on alati olnud peas nimekiri ihaldatud reisisihtkohtadest. Sitsiilia oli pikka aega selles nimekirjas väga kõrgel kohal, aga õiget hetke ei tulnud. Õige aeg saare külastamiseks saabus vahetult pärast arhitektuurifoto kursuse lõpetamist. Miski siin maailmas ei ole juhuslik!
Miks Sitsiilia on olnud üks mu unistuste sihtkohtadest? Esiteks seetõttu, et minu abikaasa Jane elas mõnda aega Sitsiilias ning ta on mulle palju kordi öelnud, et mulle väga meeldiks seal. Arvestades, et Jane on inimene, kes mind selles elus kõige paremini tunneb, on see Sitsiiliale muidugi väga tugev soovitus.
Teiseks, ma reisin palju nii töö tõttu kui ka eraviisiliselt ning mul on aastate jooksul tekkinud teatud tunnetus, millised sihtkohad mulle huvi pakuvad ja millised mitte.
Sitsiilia vastu olen tundnud juba pikemat aega suurt tõmmet, kuid võimalust sinna reisida pole ette tulnud. Minu ettekujutuses oli Sitsiilia reisisihtkohana sarnane näiteks Bretagne’iga Prantsusmaal – kaunid maastikud, väikesed, kuid huvitava arhitektuuriajalooga linnad, dramaatilised rannikuvaated ja palju head toitu.
Lisaks sellele meeldivad mulle saared. Võimalik, et see on sellepärast, et minu juured on Saaremaal, kuid igal juhul tunnen ma end saartel alati kõige paremini. Meie perel on kaks kodu – üks Tallinnas ja teine Hiiumaal. Hiiumaal tunnen end viimasel ajal kodusemalt.
Mulle meeldib mõte sellest, et ümberringi on meri. Mida kaugemale sisemaale ma satun, seda vähem mulle seal tavaliselt meeldib. Ainus erand on Berliin, mis asub sisemaal (kuigi jõe ääres!).
Sitsiilia maastikud ja rannik ei ole muidugi päris nii dramaatilised ja efektsed kui Bretagne’is, aga seevastu on väikelinnade arhitektuur rabav ja gastronoomia ilmselt parim Euroopas.
Põhjus, miks ma ei ole seni Sitsiiliasse jõudnud, on väga proosaline. Sitsiilia on tundunud sihtkohana, kuhu pole mõtet minna paariks päevaks. Mul on harva vaba nädalat ja kui olen sellise kalendris leidnud, siis pole kunagi olnud enam-vähem mugava ühendusega ja mõistliku hinnaga lennupileteid. Nii ongi juhtunud, et olen jõudnud paljudesse kaugematesse maailma paikadesse varem kui Sitsiiliasse.
Fotoretk saab teoks
Siiski, võimalik, et see on olnud suur vedamine, sest just praegu oligi Sitsiiliasse minemiseks kõige parem aeg. Vahetult enne Sitsiilia reisi lõpetasin põhjaliku arhitektuurifoto kursuse ning nädal Sitsiilias kujunes sellel kursusel omandatud teadmiste praktikas rakendamise seisukohast täiuslikuks.
Sitsiilia reisi planeerimise puhul oli esimene väike üllatus ja nüanss see, et peamine lennujaam pole mitte pealinn Palermo, vaid Catania. Catania omakorda asub Palermost mitme tunni autosõidu kaugusel. See on, nagu plaaniks reisi Eestisse, kusjuures põhiline rahvusvaheline lennujaam oleks Pärnus või Tartus. Mina seda muidugi ei teadnud ja ainult tänu juhusele avastasin enne reisi, et pean seda asjaolu arvestades majutuse hoopis teisiti planeerima.
Seadsin endale eesmärgiks olla paar päeva Palermos – linn pole suur ja sellest täiesti piisab. Lisaks Palermole tahtsin vähemalt paar päeva olla kuskil lähemal merele. Samuti soovisin näha ka saare väga ainulaadse maastikuga keskosa. Peamise vaatamisväärsuse, Etna vulkaani otsustasin sel korral vahele jätta, et mitte minna sinna, kus võib kohata turistide masse. Etna mõistagi tõmbab turiste nagu magnet. Siiski päriselt Sitsiiliat külastades Etnast ei pääse. Palermost Cataniasse sõites domineerib see maanteest vasakut kätt ning kõrgub Catania linna kohal. Isegi Catania rahvusvaheline lennujaam on selliselt ehitatud, et esimese ja viimase asjana, mida turistid tulles ja minnes näevad, on tohutu Etna mägi.
Mai algus – siis, kui turiste veel palju ei ole
Külastuse ajaks valisin mai alguse. Turismihooaeg pole siis veel täielikult alanud ja saarel on vähem inimesi. Samuti ei ole siis ilm veel nii kuum, kui see on suvekuudel. Miinus on muidugi see, et ka rannailmad ei pruugi olla ideaalsed. Õnneks sadas minu seal viibimise ajal vaid ajuti, peamiselt oli soe ja päikeseline. Maandusin Catanias kesköö paiku, mistõttu broneerisin esimese majutuse sealsamas.
Tuleb tunnistada, et nii Catanias kui ka mujal Sitsiilias olid majutuste pidajad suurepärased infojagajad. Enne kohale jõudmist tulid väga põhjalikud juhised ööbimiskohta jõudmiseks, lisaküsimustele vastati kiiresti. Juhiseid on vaja, sest sama segane nagu liiklus, on seal kohati ka kaardirakenduste toimimine. Väiksemad majutuskohad ei pruugi pakkuda hommikusööki kohapeal, vaid pakuvad seda lähedalasuvates kohvikutes. Esimesel hommikul Catanias rõõmustas see mind väga. Hommikusöök oli kohvikus, mis asus helilooja Vincenzo Bellini järgi nime saanud ooperiteatri Teatro Massimo Bellini esisel purskkaevuga väljakul – väljak kannab helilooja auks samuti Bellini nime. Esmaklassiline hommikusöök! Seejärel suundusin tagasi lennujaama, et saada kätte rendiauto.
Kogemus omaette – autosõit Sitsiilia moodi
Palju artikleid ja blogipostitusi on kirjutatud sellest, kui hullumeelne ja kohutav on Sitsiilia liiklus. Ma tunnistan, et see on tõesti kaootiline ja midagi sellist ei ole ma varem Euroopas kindlasti näinud. Mingeid liikluseeskirju ei ole või kui on, siis ei pea keegi neist üldse kinni. Sõidetakse täiesti ridade vahel, reastutakse suvaliselt. Eessõitvad autod ei vaata midagi, vaid lihtsalt pööravad ette. Kui vaja, siis jäetakse auto keset tänavat seisma. Auto taha kogunevas ummikus lastakse signaali ja sõimatakse itaalia keeles. Isegi punased foorituled ei tähenda Sitsiilias midagi. Jah, punase tule taga jäädakse korraks seisma, aga siis sõidetakse ikka ristmikule välja. Jalakäijatele vahel antakse teed, kuid enamasti ikkagi ei anta. Ja kui ka antakse teed, siis keegi ei jää päriselt seisma, vaid enamasti lihtsalt pisut aeglustatakse, et kõndija jõuaks auto nina eest läbi lipsata. Liiklusvood lihtsalt segunevad kuidagi, peatee ja kõrvaltee kontseptsioon puudub. Kõrvalteelt pööratakse peateele lihtsalt ette ja see kehtib ka maanteedel.
Palju on räägitud mootorratastest, mida Sitsiilias on palju ja millele ei kehti üldse mingid reeglid, kaasa arvatud füüsikaseadused nagu gravitatsioon. Või vähemalt selles vaimus nendega sõidetakse. Teede seisukord on üldiselt rahuldav, kuid kohati katastroofiline. Aga! Erinevalt paljudest Sitsiilia külastajatest, kes selle üle foorumites kurdavad, pean tunnistama, et mulle väga meeldis Sitsiilias autoga sõita! See oli väga lõbus ja vabastav kogemus. Tuleb unustada ära ettekujutus sellest, mis on lubatud ja keelatud, ning lihtsalt sõita nii, nagu tundub loogiline, vältides teistele otsa sõitmist ja seda, et sulle otsa sõidetakse.
Kui sõita lihtsalt tunde järgi ja julgelt trügida vahele seal, kus tuleb vahele trügida, siis ilmneb Sitsiilia autojuhtide teine pale – peateel sõitjad lasevad sind rõõmsalt vahele. Ümber reastuda tegelikult lastakse, lihtsalt peab julgema seda teha. Ja punase tule taga ei pea ootama! Kõige selle kaose keskel on palju heasoovlikkust ja inimlikkust. Isegi signaali lastakse kuidagi lõbusalt, rohkem lihtsalt harjumusest ja show pärast kui tusaselt nagu riikides, kus inimesed kannavad endaga kaasas palju allasurutud raevu.
Palermost Cataniasse
Teekond Palermost Cataniasse kulgeb mööda enam-vähem heas seisukorras kiirteed. Maastik on aeglaselt rulluv ja rahulik. Tee peale jäävad mäetipulinnad, millest tuntuim on Enna, kus on hea peatuda ja lõunat süüa. Enna ja samas piirkonnas asuvate väiksemate linnade tänavatelt ja piazza’delt avanevad kaunid vaated ümbritsevatele maastikele.
Pealinn Palermo on kaootiline, kuid eriti turistiderohketest väljakutest ja tänavatest pisut eemale minnes väga ehe ja šarmantne. Väikestel tänavatel kohe peamiste vaatamisväärsuste lähistel elatakse omapärast elu. Pesu kuivab lõpututel pesunööridel, mis on paigaldatud rõdude äärtele ja ka majade vahele. Prouade roosade öösärkide ja härrade valgete maikade vahel ripuvad punased ja mustad kolme triibuga dresskostüümid, mis kujutab endast omamoodi õhtust pidurõivast tänavanurkadele kogunevatele Palermo meestele. Kitsastel kõrvaltänavatel veeretavad vanainimesed turukotte, mängivad lapsed ja kihutavad mootorrattad.
Turiste on Palermos palju, aga valdavalt liiguvad nad inimmerena suuremate vaatamisväärsuste lähistel ja nendeni viivatel tänavatel. Seega pole keeruline neid vältida, kui selline soov on.
Kirikud – võimas vaatepilt
Palermo ja üldse Sitsiilia peamised arhitektuuripärlid on arvukad kirikud. Kirikute sisekujundus on lopsakas, samas maitsekas. Mõne kiriku külastamise eest küsitakse väikest piletiraha. Väiksemad on sageli tasuta ja valveta. Kirikute ja paleede detailirohket ning erakordselt heamaitselist arhitektuuri ja sisekujundust silmitsedes pole raske mõista, mis on mõjutanud suuri Itaalia moeloojaid nagu Valentino, Armani ja Versace.
Maitsvat toitu on Sitsiilias ülilihtne leida. Majutuse pakkujad oskavad anda häid soovitusi, aga sisuliselt on iga suvaline nurgapealne söögikoht umbes 200 korda parem keskmisest Itaalia restoranist Põhja- või Ida-Euroopas. Õhtusöögi ja vahel ka lõuna ajal tuleb arvestada sellega, et mõistlik on laud broneerida, vastasel juhul peab pikemalt oodata. Vähemalt minul ei õnnestunud kohata teenindajat, kes ei oleks osanud piisavalt inglise keelt. Palermo peamised vaatamisväärsused näeb ära päeva-kahega, tegu pole suurlinnaga.
Millal on õige hetk fotoaparaat haarata?
Sitsiilia põhja-, lõuna, ida- ja läänerannik on väga eriilmelised. Mina valisin saare kagunurga ning Noto linna lähistel asuva agriturismo, mis on rajatud keset sidruni-istandust Vendicari kaitseala vahetus läheduses.
Noto ja teised piirkonna linnad on arhitektuurselt erakordselt kaunid ja harmoonilised. Tuleb imetleda Itaalia arhitektide oskust luua mitte lihtsalt hooneid, vaid terviklikke linnasüdameid ja väljakuid, mis on väga täpselt tasakaalus.
Arhitektuuri pildistamisest rääkides – hommikune ja õhtune valgus on ilusaim, mida ma paljudes maailma kohtades fotoaparaati käes hoides olen näinud. Päikeseloojangu eelne tund on täpselt õigel määral kuldne. Saan nüüd aru, miks näiteks moeajakirjad on päris sageli oma pildiseeriaid lasknud pildistada Sitsiilias.
Sitsiilia linnade arhitektuur on erakordselt fotogeeniline, isegi kui võrrelda näiteks Toscanaga. Tõsi, Toscana maastike ilu on sedavõrd kordumatu, et sellele pole vastet üldse kusagil, kuid Sitsiilia väikelinnade sarm on siiski kordumatu. Valgus langeb ka inimestele Sitsiilias väga helde komplimendina, muutes kõik palju kaunimaks. Sitsiilias tunnevad end ilusana ka need, kes ehk mujal ei tunneks.
Kõik on nõus – parim gelato on Sitsiilias
Muidugi peab Sitsiiliast kirjutades mainima jäätist! Itaallased armastavad alati rääkida, kuidas eelkõige nende kodukohas on kõik kõige parem ja maitsvam, kuid mulle meenub Sitsiilia jäätise teemaline arutelu oma kolleegidega Itaaliast.
Riigi eri piirkondi ja linnu esindavad Itaalia parlamendisaadikud olid Sitsiilia päritolu saadikuga kõik ühel nõul, et kõige maitsvam gelato on just Sitsiilias ja see on tõsi. Sitsiilia jäätis pole lihtsalt hea või suurepärane. See on erakordne kogemus, mis täitsa vabalt võib anda tagasi elu mõtte neile, kes on selle kaotanud. Jäätisekohvikud on lahti hiliste õhtutundideni. Teenindajad leti taga ulatavad inimestele nende tellitud jäätise, nagu oleks tegu armulaualeiva, mitte proosalise piimatootega.
Ja kui juba toidust rääkida, siis Sitsiilia kõige maitsvama pitsa ostsin ma Noto linna sissesõidul asuva autoparkla kõrval asuvast tagasihoidlikust kaasamüügikohast, mille valisin vaid seetõttu, et see oli vastu ööd avatud.
Kui küsida, kas läheksin Sitsiiliasse tagasi või kas soovitaksin Sitsiiliat teistele, siis vastus mõlemale küsimusele on „Sì, assolutamente“! See on ideaalne reisisihtkoht neile, kes tunnevad, et pealinnad nagu London, Pariis, Madrid jne on pisut tüütama hakanud ja tahaks midagi, mis on pisut teisiti.
On võib-olla klišee öelda, et Sitsiilias pisut aeg seisab, aga nii see on. See on võimalus heita pilk Euroopale nii, nagu see oli „varem“, enne globaliseerumist, enne seda, kui kõigi maailma linnade peatänavatel avati Zara ja H&M-i poed ning McDonald’si ja Burger Kingi kiirsöögikohad.
- agriturismo
- catania
- Etna mägi
- Etna vulkaan
- Jäätisekohvikud
- Noto linn
- Palermo
- piazza
- Raimond Kaljulaid
- Sitsiilia
- Teatro Massimo Bellini
- Toscana
- Vincenzo Bellini
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
