Fotojahimehed Botswanas

Kaido Kama käis novembris loodusfotograafist bioloogi Rein Kuresooga Botswanas. Reinuga koos Aafrikas seigelda on tõeline elamus, sest ta tunneb ennast Aafrika looduses väga koduselt.

Mõni aeg tagasi tuli Kuresoo Reinuga jutuks, et ta võtab oma Aafrika-retkedele aeg-ajalt sõpru ka kaasa. Ja kui siis selgus, et üks selline võimalus avaneb novembris 2022, polnud pikka ja mitut pidi mõtlemist. Juba see on suur väärtus, kui saad käia uues ja võõras paigas koos eestikeelse teejuhiga. Topeltväärtus on see, kui teejuht teab ja tunneb hästi kanti, kuhu minnakse. Rein on bioloog, loodusfotograaf ja raamatuillustraator ning tunneb Aafrika loodust põhjalikult. Kes ei usu, lugegu tema raamatut „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“. Edaspidises jutus on päris suures osas kasutatud just Reinu käest kuuldud tarkusi.

Safari tänapäevases tähenduses

Safari tähendas 19. sajandil eelkõige Aafrika jahiretke. Sellist jahiretke, kus valge mees palkas omale mustad teejuhid ja pakikandjad, lasi ennast kättpidi lõvi juurde viia, lasi siis lõvi maha, pani jala lõvi selja peale ja lasi endast pilti teha ja siis lõpuks viis lõvi pea endale koju seina peale suveniiriks. Tänapäeval tähendab safari eelkõige fotojahti, aga ega pärisjaht pole ka kuhugi kadunud. Mina ise suur pildistaja ei ole, aga veidi etteruttavalt võib öelda, et meie seltskonna fotograafid meenutasid jahimehi küll. Kuni sinnamaani välja, kuidas õhtul laagritule ääres omavahel jahitrofeesid võrreldi ja jahijutte räägiti.

Safarimajandus töötab Botswanas nii, et fotojahimeestel on võimalik retkel käia ka omapäi, ilma kohaliku saatjata (self-drive). Selleks on olemas autorendifirmad, kes sulle spetsiaalse safarimasina rendivad – nelikveoline, kaks akut, kaks tagavararatast ja kaks kütusepaaki, kaks kaheinimese telki katusel, kõikvõimalik varustus (sh külmkapp) sees. Auto liivast väljakaevamine ja rattavahetus on su enda mure. Ning kaitsealadel on kindlaksmääratud laagriplatsid, kus safariseltskond ööbida tohib. Nende laagriplatside juures on väikesed hooned kemmergute ja duširuumidega, aga kõik muu (sh joogivesi) peab seltskonnal endal kaasas olema. Metsloomad saavad öösiti laagriplatsil vabalt ringi käia, nii et pissil käimisega peab ettevaatlik olema.

Minusuguse võhiku jaoks oligi võib-olla kõige hämmastavam see, kui vähe metsloomad autodele tähelepanu pööravad ja kui lähedalt neid lihtsalt autoaknast on võimalik näha ja vaadata. Seda kõike muidugi teatud piirini. Mingist vahemaast alates annab elevant sulle üsna selgelt märku, et kõtt-kõtt, aitab küll, said vahtida küllalt, hakka astuma. Sellisel juhul tuleb sõna kuulata. Aga tiine emalõvi kõndis meie avatud autoaknast üsna ükskõikselt umbes meetri kauguselt mööda. Ja vaatas otsa sellise pilguga, et – ma tean küll, et sa oled liha, aga sa ei maitse mulle, antiloop ja sebra on palju paremad. Võis näha ka sellist pilti, kuidas magavate lõvide ümber on poolkaares kogunenud kolm-neli safariautot, fotojahimehed pildistavad ning lõvi teeb ühe silma lahti, haigutab ja keerab teise külje.

Kaitsealad pakuvad palju silmailu

Käisime Botswana põhjaosas kolmel kaitsealal: Chobe rahvuspargis, Moremi kaitsealal Okavango deltas (Moremi Game Reserve) ja Nxai Pan’i rahvuspargis Kalahari poolkõrbes. Kõige kuulsam neist paikadest on muidugi Okavango delta, mida on nimetatud ka maailma suurimaks oaasiks. Kui muidu oleme harjunud sellega, et delta moodustub suure jõe suubumisel suurde veekogusse, siis Okavango delta suubub Kalahari kõrbe. Jõe veed saavad alguse Angola mägedest, voolavad Botswanasse läbi Namiibia ning toovad sinna tohutu hulga vett, mis siis lõpuks liiva imbub ja taevasse aurustub. Delta ise on pindalalt kolmandiku Eesti suurune, meiesuguseid selfdraivereid lubatakse ainult suhteliselt väiksele alale delta idaosas, aga ka sellel väiksel alal on vaatamist ja uudistamist küllalt.

Asi käib niimoodi, et kuival aastaajal (lõunapoolkera talvel), kogunevad loomad kokku vee lähedale ja siis vihmade ajal liiguvad jälle laiali. Meie safari oli ajaliselt sätitud kuiva aastaaja lõppu, mil loomad pole veel laiali läinud. Sedakorda olid esimesed vihmad olnud juba varakult, kõik õitses ja oli kevadiselt roheline, õnneks nägime loomi siiski veel päris palju. Nxai Pan’i rahvuspargis trehvasime pealt nägema ka seda hetke, kui elevandid oma kuiva aastaaja veelombi maha jätsid ja rännakut alustasid. Elevandid on suutelised vett haistma paljude kilomeetrite kauguselt ning ise joomisauke kaevama. Nende kaevatud aukudest saavad vett ka teised loomad. Ainult et mõnikord kipuvad nad neid auke kaevama täpselt keset niigi olematuid autoteid.

Võib öelda ka nii, et kõik see tohutu linnu- ja loomarikkus on tänapäeval alles ainult tänu meiesugustele turistikestele. Kui poleks seda raha, mida turistid sisse toovad, oleksid need kaitsealad ammu üles küntud või üle karjatatud. Selles mõttes ei saa lõpuni hukka mõista ka jahiturismi – kuigi neid on kõigist turistidest ainult murdosa, siis rahalises mõttes toovad nad ilmselt riigile sisse rohkem kui kogu ülejäänud seltskond kokku.

Ei tohi unustada salaküttide survet. Igal aastal sureb Aafrikas kümneid pargivahte võitluses salaküttidega, see on tõeline sõda. Botswanas kehtis pargivahtidel salaküttide suhtes kaua aega reegel – tulista ja tapa. See tähendas, et relvaga inimene kaitsealal sai kohe kuuli, keegi ei hakanud teda vahistama ega tema üle kohut mõistma. Selle võrra hoidsid salakütid ennast Botswanast eemale. Nüüd on kuulda, et uue presidendi ajal (alates 2018. aastast Mokgweetsi Masisi) on see seisukoht muutunud. Nimelt olevat salaküttidel samuti inimõigused ja õigus advokaadile ja nii edasi. Ja salaküttimine on uuesti tõusuteel.

Botswanal on mitmeti vedanud

Muidu on Botswana muu Aafrika kontekstis suhteliselt õnnelik riik. Nimelt tegid inglased oma omaaegse protektoraadi (Betšuaanamaa) bantu kuningate valduste piiride järgi. Selle tulemusena on praegu Botswanas 80 protsenti rahvast tswanad ja mingeid vennatapusõdu ei ole. Samuti pole Botswana alal  kunagi toimunud sellist genotsiidi nagu naaberriigis Namiibias, kus sakslased hererosid maha tapsid. Üksjagu tolleaegsetest herero põgenikest elab tänini Botswanas. Ainus rahvas, kellel Botswanas hästi ei lähe, on sanid ehk vana nimega bušmanid. Nagu üks mu sõber ütles – neil ei lähe kusagil hästi.

Looduskaitsealade loomine käib Botswanas niimoodi, et loodava kaitseala territoorium tehakse inimasustusest puhtaks. Nii on see toimunud näiteks ka meie käidud Chobe rahvuspargi alal, kus varem olid olemas asulad, puuistandikud, saetööstused jne. Aga Kalahari kõrbes tähendavad kaitsealad seda, et sanid jäävad ilma oma traditsioonilistest jahimaadest. Nemad on nimelt kõige hilisema ajani olnud jahimehed ja juurikakorjajad ning põllumajandusest eriti palju ei arva.

1961. aastal brittide poolt loodud Kesk-Kalahari kaitseala (Central Kalahari Game Reserv) oli algselt mõeldud nii looduse kui ka sanide kaitseks. Kuid viimastel aastakümnetel on Botswana valitsus sealt sanid sunniviisiliselt ümber asustanud. Simon Reeve kirjeldab oma raamatus „Lõunapöörijoonel“ (eesti keeles 2022), milline näeb välja sanide elu uutes asunduslaagrites. Lühidalt öeldes – alkoholism ja enesetapud. Alates 2002. aastast on jahipidamine Kesk-Kalahari sanide jaoks lõplikult keelatud ja see tähendab paratamatult nende traditsioonilise eluviisi hääbumist. Aga nagu tswanad ütlevad – ega meie riigis saa ju arvutite ajastul elada kiviaegsed inimesed.

Suurimad elamused on üllatavad

Reisi ajal nägime inimesi suhteliselt vähe, peamiselt ikka jõehobuseid ja kaelkirjakuid. Natukene siiski inimesi ka. Xakanaxa laagripaigas Okavango deltas tegi meile paaritunnise paadisõidu kohalik mees, kes nimetas ennast vee-saniks (water-san). Nende hõim olevat sinna tulnud Angolast ja Namiibiast. Meie pilgu jaoks nägi ta välja suhteliselt bantu moodi, polnud ei kollakaspruuni nahavärvi ega pilusilmi. Aga ta väitis meile, et oskab sani keelt ja et tema nimi Bala tähendab sani keeles lugemist (read). Me veel igaks juhuks küsisime üle, et ega ta nimi äkki „pilliroog“ ei ole (reed). Aga ta ütles, et tegemist on just nimelt lugemisega ja lisas kinnituseks – to read a book.

Muuseas – kõik need x-tähed kohanimedes tähistavad isemoodi klõksuvaid häälikuid, mis pärinevad sanide keelest ja mida meie päris hästi järgi hääldada ei oska. Nende häälikute järgi kutsutakse üht osa Lõuna-Aafrika keeltest klikikeelteks (click languages). Rein leidis hiljem internetist veel sellise tarkuse, et vee-sanide paigapealne nimi on //anikhwe (see // on samuti üks klikihäälikutest) ja nad ongi segunenud Angolast mööda jõgesid tulnud bantu hõimudega.

Loo lõpetuseks minu kõige suurem elamus sellelt retkelt – see on jõehobu sittumine. Nimelt keerleb jõehobu saba selle tähtsa toimingu ajal nagu propeller ja pritsib kogu pasapilve ühtlaselt laiali. Kui selline tegelane õnnestuks põldu väetama panna! Aga kahjuks pole see võimalik, jõehobu on üsna pahur elukas ja inimesele palju ohtlikum kui lõvi või leopard.

Tekst: Kaido Kama
Foto: Heiko Kruusi

Selles numbris

• Arstiabist ja retseptiravimitest välisriigis
• Balti majad
• Arktikas saame uurimas
• Taliujumisest võõrsil
• Talisuplusest meil ja mujal
• Polaarkangelaste maa
• Reisiajakiri küsib
• Arktilised purjed Botaanikaaias
• Killukesi paeluvast ja müstilisest Jaapanist
• Pildikesi Jaapanist
• Karola Lepasaar: „Dubai on erakordselt luksuslik linn!“
• Fotojahimehed Botswanas
• Viietärnimatkamine Kilimanjarol
• Vabatahtlikuna matkaradu taastamas
• 4300 kilomeetrit matka kuue kuuga
• Eesti ellujääja Heleri Hanko
• Cebu kultuurikilde
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 99 – Veebruar 2023