Kõndides Katmandus Thameli linnaosa käänulistel tänavatel, ümbritsevad sind kõrged hooned, mille vahel looklevad sassis elektrijuhtmed. Kõik meeled on ärkvel: kohalike jutuvada, kauplejate hääled, taksod ja rollerid, mis püüavad rahvamassist läbi pääseda. Õhk on paks tänavatoidu aroomidest, mis segunevad heitgaasidega. Kui pilgu üles tõstad, näed, kuidas päike võitleb, et oma kiiri läbi saasteloori saata. Siit algab lugu igaühe jaoks, kes Nepali saabub.
Külastasin ühel pilvisel päeval Pokharās üht templit. Mäe otsa rajatud pühamu pakub avarat vaadet nii ümbruskonnale kui ka allpool laotuvale rohelusele. Sellal kui kohalikud ja palverändurid palvetasid ning oma rituaale läbi viisid, murdis päike end pilvede vahelt välja. Pöörates pilgu templilt kõrvale, et pildistada kuldses valguses kümblevaid maju, tabas mind hingemattev vaatepilt: pilved olid hajunud ning Machapuchhare mägi oli nähtav kogu oma hiilguses. Kohalik vana mees, kes nägi mind seda hetke jäädvustamas, märkis, et nii selge vaade mäele on haruldane kingitus.
Katmandu tänavatel jalutades sattusin ühte vaikse templi juurde, mille nime ma kahjuks teada ei saanudki. Tempel oli täielikult tuvide valduses. Nad istusid väljakuäärsete poodide ümbruses ja pesitsesid templikatusel. Õhus kostis vaid nende pehme kudrutamine. Neile oli maapinnale puistatud toitu ja pandud kaussidega vett. Üks poepidaja selgitas, et tuvid on siin palju enamat kui lihtsalt tavalised linnud. Neid peetakse sõnumiviijateks jumalatele – nad kannavad palved taeva poole.
Sellessamas nimeta templis mängisid kolm last. Nende sammude kaja ja naerupahvakad kõlasid läbi tuvide ühtlase kudrutamise. Nad jooksid ringi, ajades taga kord linde, kord üksteist, rõõm täitmas unist templihoovi. Tuviparv läks aeg-ajalt ehmatusega tiibade sahinal lendu, et siis taas katustele ja kiviplaatidele laskuda. See korduv stseen oli sügavalt liigutav – kaunis kooslus jumaliku ja inimliku vahel, meeldetuletus sellest, et pühad paigad on mitte ainult palvetamiseks, vaid ka mänguks ja eluks eneseks.
Matk Poon Hillile kestab neli päeva ja kolm ööd (3210 meetrit). Viimane tõus algab paar tundi enne päikesetõusu, kui tähed veel taevas säravad ja kuu valgustab teed. Seal üleval ei saa kunagi ette teada, milline vaade sind ootab – ilm võib iga hetkega muutuda. Meie giid rääkis, et tema viimasel kolmel külastusel olid mäed pilvede varju jäänud. Kuid meie tipputõusu hommikul õnnistati meid. Taevas muutus iga sammuga aina selgemaks ja tippu jõudes avanes hingemattev vaatepilt. Jõudsime kohale vahetult enne päikesetõusu. Kui esimesed kiired üle mägede murdsid, valgustasid need meid ümbritsevaid lumiseid nõlvu ja soojendasid meie külmunud nägusid. See oli vaatepilt, mida meenutada kogu elu.
Poon Hilli tipus asub väike kohvik, mis ei ole suurem kui aiamajake. Siin ei tasu oodata karamelli-latet mandlipiimaga. Selle võlu peitub lihtsuses – menüü piirdub kuuma kohvi või teega plekk-kruusis, pudelivee ja väikese suupistega. Kuid just sel hetkel, ümbritsetuna lumistest tippudest ja jahedast mäetuulest, tundub see kõik, mida võiks vaja olla. Sooja tassi käes hoides ja jälgides, kuidas päikese esimesed kiired üle mägede valguvad, mõistad, et luksus võib avalduda mitmel moel. Poon Hillil on see soojus, lihtsus ja miljonivaade, mida raha eest osta ei saa.
Tagasiteel Poon Hillilt Ghorepanisse tundub hiiglaslik Dhaulagiri mägi meid pilguga jälgivat nagu kuu selge taeva all. Mäe tohutu ulatus muutub alles siis tõeliselt tajutavaks, kui temast eemalduda. Tunne tema kõrguvast kohalolust aga ei vähene kunagi. Iga raja käänaku taga avaneb uus ja hingemattev vaade, mis paneb aduma, kui väike sa ise oled. Isegi alt külast vaadates on Dhaulagiri endiselt kui vaikne valvur, valvates oru üle, nagu ta on seda teinud sajandeid.
Poon Hilli matkal kohtab sageli muulasid, kes kannavad varustust – ja vahel isegi turiste, kes ei suuda mäetippu jalgsi vallutada, kuid soovivad siiski mäge kogeda. Tippu jõudes nägime kahte muula, kellel lasti vabalt süüa hommikukastega kaetud muru, kaelas nende kohalolu õrnalt kuulutavad kellad. Samal ajal kui inimesed nautisid päikese soojendavaid kiiri ja hingematvat mäestiku-vaadet, liikusid muulad laisalt ja rahulolevalt värsket rohtu mäletsedes ringi. Selles vaikuses tundus, nagu lubaks mägi ise kõigil – nii inimestel kui ka loomadel – lihtsalt peatuda ja hinge tõmmata.
Nepali väikestes külades on inimeste ja loomade igapäevaelu tihedalt põimunud. Kitsed, kanad, koerad ja kassid liiguvad vabalt ringi, liikudes sujuvalt koos inimestega, kes nende eest hoolitsevad. Jalutades kahe küla vahel, märkasin talunikku jalutamas oma lehma. Külast natuke eemal lehm peatus, et süüa rahulikult oma kõht värsket muru täis. Talunik seisis vaikselt kõrval, jälgides teda leebelt ja kannatlikult. See pärastlõunane lihtne mööduv hetk kajastas kaunilt külaelu vaikset ilu.
Elu mägede vahel väikestes külakestes on täiesti erinev suurlinnade saginast. Siin tundub, et kiirelt muutuv modernne elu on neid puutumata jätnud ning põlvest põlve edasi kantud traditsioonid püsivad kindlalt. Jalutades tänavatel, möödudes külalistemajadest ja väikestest restoranidest, täidab õhku huvitav ja veidi võõras lõhn. Punutud mattidele on laotatud õhukesed spinatilehed, mis püüavad päikesevalgust, sellal kui külaelanikud ühest igapäevasest toimetusest teise juurde asuvad. Lehed sillerdavad soojas kuldses ja rohelises valguses, kuivades aeglaselt karges mäeõhus. See on põlvest põlve edasi antud traditsiooniline meetod, mis aitab säilitada saaki järgmisteks kuudeks.
***
Sylvia Iisrael on 24-aastane fotograafiahuviline, kes 19-aastasena, täpselt enne koroonapandeemiat, läks reisima ja tööle Austraaliasse ning oli seal lõpuks kokku viis aastat. Viimased kaheksa kuud on ta rännanud mööda Aasiat ja sel suvel jõudis tagasi Euroopasse.
Selles numbris
- 13 Eesti autori lühilood võtsid suuna ingliskeelsetesse kõrgustesse
- Kanalisaarte köök
- Malle Leisi reisid
- Ood virtuaalreisimisele
- Südametervise reeglid matkaks ette valmistudes
- Fotoretk Nepali
- Vanad mehed teavad palju lugusid
- Vooluga kaasa. Tai päevik
- Reisisoovitus: Tai Chanthaburi puuviljaaiad vihmahooajal
- Campervan’iga Kanada Kaljumäestikus
- Meri Heinsalu: matkamine on minu teraapia
- Riko Noormets viis Eesti Polaarklubi lipu põhjapoolusele
- Timo Palo osales prantslaste polaarlaeva testimisel Põhja-Jäämerel
- Põhjanaba ehk maailma ots
- Maast lahti
- Täiesti salajane missioon
- Gröna Bandet: 1300 km matka Rootsi mägedes
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 114 - Oktoober 2025
