GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023

Kirju ja kirev Singapur

JUHTKIRI

Olulised sümbolid

On mõned paigad maailmas, mille külastamine on sümboolse väärtusega. Ümbermaailmapurjetajad hindavad eriliselt neid reise, mis läinud mööda kurikuulsast Hoorni neemest. Kui käid esimest korda Pariisis, siis ikka tahad teha endast pilti Eiffeli torniga. Washingtonis olles soovid heita pilku Valgele ja Buenos Aireses Roosale Majale. Pekingis tahad jalutada läbi keelatud linna. Taj Mahal Indias, Chichén Itzá Mehhikos, Machu Picchu Peruus on kohad, mille olulisust ei pea kellelegi selgitama. Või tikid Polüneesias ja moaid Rapa Nuil. Need on kohad ja objektid, mida kõik teavad, millel on kultuurilooline tähtsus, aga millele on tekkinud veel ka sümboolne väärtus. Et saada sümboliks, pead sa vastama paljudele tingimustele – olema kas suur, ilus, tuntud, raskesti kättesaadav, ajalooliselt oluline või legendide uduga kaetud jne jne. Ja siis on veel midagi, mida on raske sõnastadagi, aga mis puudutab inimeste hingekeeli. Sümbolil endal peab olema hing.

Pariisis võib käia ka ilma Eiffeli tornita, ümber maailma sõita läbi kanalite. Siin on vaid üks aga – sümboolse väärtuse tohutu jõud ja külgetõmme. Tour Eiffel ja Cabo de Hornos ei lase meid lahti.

Tänaseks on seitse eestlast tõusnud Džomolungma tippu (kasutagem ikka mäe originaalset nimekuju, mitte toda Briti koloneli oma). Nad kõik on väärt nimepidi üles lugemist: Alar Sikk, Tanel Tuuleveski, Andreas Kaasik, Krisli Melesk, Ott Tinn, Katrin Merisalu, Kunnar Karu. Kolm viimast neist vallutasid tipu aastal 2023. Jah, mõni hard-core alpinist võib Džomolungma tippu minekut nimetada kalliks kõrgmäestikuturismiks, aga tegelikult ei tohi seda saavutust alahinnata. Ei tehnilis-sportlikust poolest ega ammugi mitte sümboolsest vaatevinklist. Midagi pole teha, K2 võib olla raskem ronida ja ohtlikum, aga kes teab 1954. aastal esimesena tippu jõudnud itaallast Ardito Desiot? Aasta varem Džomolungma vallutanud Sir Edmund Hillaryt teab aga iga koolilapski. Džomolungma ronimised on alpinismi propageerimiseks ja mägede võlust rääkimiseks esmavajalikud.

Üht sümboolse väärtusega reisi plaanin tänavu isegi. 21. juunil alustab purjelaev „Admiral Bellingshausen“ Sillamäelt teekonda, et läbida suve jooksul Loodeväil. See on midagi, mida üritati sajandeid, mis tõi ränki ohvreid ja mis õnnestus esimest korda alles Roald Amundsenil. Tänaseks on Loodeväilast läbi sõitnud umbes 150 purjekat. Me tahame olla esimene eestlaste oma. Ja samas teame, kui keeruline see võib olla ning on reaalne võimalus, et see ei õnnestu. Meenutan, et ka Kunnar Karu ei jõudnud Džomolungma tippu siis, kui seda esimest korda plaanis. Aga nüüd on ta sümboolselt olulises tipus.

Tiit Pruuli

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Meri vemmeldab
• Oliivikuningriik Messeenia
• Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
• Rännates Lääne-Iirimaal
• Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
• Kas Sumba on parem kui Bali?
• Reis Kanadasse – elu nagu filmis
• Arktika serval
• Mesinädalad Loodeväilas
• Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
• Kaks tiiru ümber maailma
• Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
• Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
• Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023