GO Reisiajakiri 101 – August 2023
Reisipisikuga Indrek Rohtmets
JUHTKIRI
Unustame Venemaa!
Üllatuslikult avastasin hiljuti, et üks tuttav tahtis tellida mu bussifirmalt teenust reisiks Venemaale. Pidin võtma telefoni ja talle helistama – meie ei tee seda ja ära sina ka tee seda. Venemaa ei ole täna reisisihtpunkt, kuhu aus ja demokraatiameelne inimene peaks reisima. Ei ole tähtsust sellel, et Venemaal on väga palju loodus- ja kultuurilooliselt ilusaid ning põnevaid paiku. Ei ole tähtsust ka sellel, et paljusid meist seovad Venemaaga isiklikud ja nostalgilised mälestused. Kõige vähem on tähtsust sellel, et Vene hotellid on praegu odavad.
Unustame ära!
Flirtimine Venemaaga mis iganes tasemel on täna esimene samm oma riigi salgamise ja demokraatlike väärtuste reetmise suunas. „Demokraatlikud väärtused“ ei ole aga lihtsalt sõnakõlks. See on meie elamise viis – sõbralikult koos elamise viis.
Kui tuntud eesti muusik esineb koos Kremli ööbikutega, on sel tõenäoliselt paar põhjust – rumalus või poliitiline arrogantsus ja moraalne kõigusoojasus.
Kui tuntud eesti laulja avaldab täna venekeelsete šanssoonide kogumiku, siis on siin kaks põhjust – rumalus või teadlik soov flirtida vene publikuga oma sissetulekute nimel.
Kui tuntud sportlane on valmis võistlema paaris vene tennisistiga, siis saab põhjuseks olla rumalus või suur rumalus.
Rääkida suurest vene kultuurist ja apoliitilisest spordist ajal, kui selle „kultuuri“ kandjad tapavad ja vägistavad teise suveräänse riigi kodanikke ning ähvardavad poolt maailma, on infantiilne lühinägelikkus, mis maksab meile kõigile kurjalt kätte.
Mustonen, Mägi või Kanepi eristuvad siin Yana Toomist vaid selle poolest, et viimasel on oma selge venemeelne poliitiline agenda. Esimestel loodetavasti mitte. Kõik nad soosivad aga otse või kaude võõrast võimu ja kultuuri, mille dominant pole täna mitte Ivan Bunin, vaid Ivan Julm, mitte Vladimir Võssotski, vaid Vladimir Putin, mitte Jossif Brodski, vaid Jossif Stalin.
Ei ole ka ühtegi põhjust võtta Eestis vastu sportlasi, artiste, teadlasi või keda iganes Venemaalt, kui need pole selgesõnaliselt Putini-Venemaad ja Ukraina-vastast sõda hukka mõistnud.
Et see kultuurivahe meile endilegi lõpuni selgeks saaks, siis püüdkem eemaldada nii palju kui võimalik venelikke sümboleid oma igapäevaelust. See puudutab väga paljut – alates minu põlvkonna russitsisme täis keelekasutusest kuni Toompea Nevski katedraalini välja. Meil paljudel on Venemaal head sõbrad, aga nemadki peavad mõistma, nad ei saa muutuda oma riigi kuritegude legaliseerijaks.
Vaatamata pikkadele aastakümnetele ja aastasadadele „võimsa Vene riigi süles“ kuulub Eesti Euroopasse. Me tahame kuuluda pigem vabameelsesse Läände kui orjameelsesse Bütsantsi.
Seda kuulumist kannavad ka paljud kultuurimärgid. Valigem õiged märgid. Piltlikult öeldes Puškini asemel Byron.
Tiit Pruuli
Selles numbris
- Tajine (tagine) – toidunõu ja Põhja-Aafrika toidud
- Te Araroa matkatee
- Põhja-Koreas kõhuvalu ei esine!
- Mägironija tee
- Servus aus Tirol
- Namiibia kuuel eri moel
- Vallemaggia – itaaliamaitseline Šveits
- Kõigepealt Kambodža ja sealt veel Vietnamisse!
- Teadustraaleriga Põhjamerel. Laevaelu logiraamat
- Loomeresidentuur Liguurias
- Armeenia kultuuririkkus Euroopa radaril
- Indrek Rohtmetsa lapsepõlveunistuste täitumine
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 101 – August 2023
