Go Reisiajakiri 38 – Oktoober 2012

Gögösh-mögösh

Budapesti jõudes tuletasin meelde mõned neist 200–300 sõnast, mis meid oma kaugete keelesugulastega ühendavad. Lisaks meenus veel kaks sõna, mida ungari keeles tean: napsugar ja villamos – päiksekiir ja tramm. Viimased olid pähe jäänud ühest Locomotiv GT ja Kati Kovácsi kunagisest menulaulust. Nendest teadmistest oli aga ilmselgelt vähe, et madjarite maal hakkama saada.

Mäletan esimest elamust sellest, kui sain aru, et ma oskan võõrkeelt rääkida nii, et minust saadakse aru ja mina saan aru, mis mulle öeldakse. See võis olla ehk 5. klassis, kui olin ekskursioonil Novgorodis ja nägin seal üht välismaist autot – oma elu esimest välismaist autot. Läksin seda imeasja lähemalt vaatama, välja astusid ilusad inimesed, kes rääkisid päris inglise keelt. Nad küsisid, kas ma tahan rooli taha tulla. Muidugi ma tahtsin. Ma rääkisin neile, et minu nimi on Tiit ja ma elan Eestis, ja nemad rääkisid, et nad on Inglismaalt ja reisivad autoga mööda Euroopat. See tundus meeletu elu – reisida autoga mööda Euroopat ja rääkida kõigiga inglise keelt.

Nii otsustasingi, et õpin ära inglise keele ja hakkan seda kõigiga rääkima, kui autoga mööda Euroopat sõidan. Tõsiasi, et üksnes inglise keelega maailmas hakkama ei saa, selgus märksa hiljem.

Ungarlased on tõenäoliselt Euroopa Liidu kõige umbkeelsem rahvas. Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris Priit Pallum viitab uuringutele, mille järgi 75% rahvast ei kõnele ühtegi teist keelt peale ungari keele. Vaid 6% valdab vabalt mõnd teist keelt peale emakeele. Muidugi, ungarlased peavad end suurrahvaks (rahvaarv Ungaris langes viimastel andmetel küll napilt alla 10 miljoni). Ungarlaste rahvustunne on tänapäeval ilmselt Euroopa rahvaste käredaim.

Rändasin mööda hõimumaad ja pidin paljudes kohtades arusaamatuses suud maigutama või lihtsalt totakalt noogutama. Ei ole abi neist keeltest, mida oskan. Tokajs ei saanud ma aru, mis täpselt on aszu, ja Szatmárcsekes ei mõistnud, mida kohalikud ise arvavad oma kalmistutel olevate paadikujuliste hauatähiste kohta – peavad nad neid soome-ugri päritolu olevateks või mitte.

Ungarlasi ei paistnud see häirivat, et üks rändur neist aru ei saanud. Mind häiris oma lollus kõvasti.

Olen sellist suhtumist varem kohanud Prantsusmaal – me oleme suur rahvas ja meiega räägitakse meie keelt. Pole midagi teha, prantsuse keelt emakeelena kõnelejaid arvatakse olevat 110 miljonit, lisaks 190 miljonit, kes räägivad seda teise keelena.

Ladina-Ameerikas reisimine jääb rohkem kui poolikuks, kui sa ei oska hispaania keelt (erinevatel andmetel kõneleb hispaania keelt emakeelena 325–400 miljonit). Venelastest (ca 144 miljonit) ei ole võimalik lõpuni aru saada, ilma et tajuksid nende matt’ide nüansirikkust.

Keelte õppimine on vaevarikas ja tüütu töö. Aga see tasub end kuhjaga ära, kui tahad maailmaga suhelda ja seda suhtlemist teistegagi jagada. Mõelgem korraks näiteks sellele, kui palju vaesem oleks meie kõigi maailm, kui Fred Jüssi ei oskaks lindude keelt ja seda nii nõtkelt meile ei tõlgiks.

Tiit Pruuli

Selles numbris

• Fotopakk kui reisikiri
• Mida kogub Meelis Pai?
• Andorra unelmamaastik piltides
• Tavalisest Norra köögist
• Timor-Leste – tuhast tõusnud!
• 1001 kilomeetrit Uus-Meremaa matkaradadel
• Lõuna-Eesti pärl − Piusamaa
• Vanemapalga eest VIETNAMI
• TEEKOND MAAILMA LÕPPU
• Kultuurne Motobande Ahvenamaal
• Tartu Ülikool 350 MÄETIPPU!
• NOPPEID AMEERIKA-EKSPEDITSIOONI MIINUSPOOLELT
• Teekond Ameerika riskantseima matkani
• TIMO PALO – Eesti mees polaarseiklejate lavalaudadel
• Go Reisiajakiri 38 – Oktoober 2012