Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014

Suured linnad

Elan linnas. kas suures või väikeses, eks see ole sisetunde küsimus. Tunnen end Nõmmel üldjuhul hästi, aga mõnikord tahaksin ikka Tahkuna tuletorni taha või Karula kanti. Pool maailma rahvastikust elab ÜRO hinnangul linnades, teine pool maal. Kas neist pool on oma elukohaga rahul ja pool ei ole? Vaevalt. Igaühele ikka oma.

Maailmas on juba hulgaliselt 20 miljoni elanikuga linnu. México, são Paulo, New York, lagos, Dhaka, Mumbai, Delhi, Manila, soul, Peking, Karāchi, Kairo. Tōkyō oma eeslinnadega, Pärli jõe delta, Shanghai-Suzhou on kobarlinnadena kasvanud veelgi suuremaks.

Suurlinn, see päriselt suur linn kodupaigana kõlab tegelikult sama eksootiliselt nagu elu kõrbes. Pead tundma reegleid, pead teadma radu, pead oskama ellu jääda ja pead oskama nautida. Muidu oled kadunud mees. Ja aitab sind, nagu ka kõrbes, keegi või miski, kes tunneb märke ja teab taustu, kes tunneb selle paiga ellujäämise õpetust.

Ma ilmselt ei ole õige inimene lugema üles suurlinna võlusid, sest ma ei ole üheski neist elanud. Olen olnud turist, kellele meeldib vaadata, kuidas värvilised londonlased tulevad kella viie paiku pärast tööd õlut jooma, kuidas moskvalased metroos ikka loevad, nüüd juba küll lugeriga, kuidas suurlinn kasvatab ennast linnapilti siginenud muust rahvusest inimestega, kuidas hommikul, no kuue-seitsme paiku, alustavad tööd kojamehed, prügiautod ja poemüüjad. See on see kõik, mis turistile paistab. Suure linna päris elu on peidus – nagu oli näha sorrentino fi lmis „kohutav ilu”. Vaevalt saab keegi pärast seda fi lmi nimetada linna igavaks ja museaalseks. Anonüümsus muutub võluks, muidu tabamatud tempod muutuvad kõnekateks rütmideks ja ilus saab teise tähenduse.

Urbaniseerumine on XiX sajandi sünnitis. Saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel oli üks esimesi, kes hakkas analüüsima moodsa suurlinna mõju inimesele. Tema teedrajav töö „Die Großstadt und das Geistesleben” (1903) püüdis leida linnainimese konfl ikte tema enese sees ja konfl ikte ümbritsevaga. Simmel mõjutas omakorda paarkümmend aastat hiljem tegutsenud nn chicago koolkonna linnauurijaid, kes hakkasid sügavamalt analüüsima, kuidas ümbritsev füüsiline keskkond mõjutab meie sotsiaalset käitumist. Hakati uurima kriminogeensuse kasvu, usulisi ja rahvuslikke konflikte jms. Ja mitmed jõudsid ka selleni, et linnastumine on olnud kogu kurja juur. Linn on nagu tooli ääre alla vajutatud närimiskumm. Püüad teda likvideerida ja lokaliseerida, aga ta venib su näppude küljes pikaks ning määrib ära terve tooli põhja ja seljatagusegi.

Aga paljud meist võitlevad oma sisimas iga päev – tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt, tahaks elada maal, aga käia õhtul teatris ja baaris, tahaks omada põlispuudega ümbritsetud merevaatega kodu, mis asuks Tallinna vanalinnas.

Tiit Pruuli

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014