GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Go Reisiajakiri 53 – Aprill 2015

Martti Mere

30. aprill 2015

Lähis-Ida

Olen seisnud Beiruti kesklinnas ja püüdnud mõistatada, kes möödaminejatest on kristlane, kes šiiia, kes sunni, kes maroniit, kelle alaliseks elupaigaks võiks olla Levant ja kes on siia saabunud Araabia poolsaarelt. Võõra jaoks üsna lootusetu ettevõtmine.

Mis ja kes on Lähis-Ida, on pealiskaudsele vaatlejale tihti üsna segane. Mõned käsitlused räägivad Lähis-Idast kõneldes ka Egiptusest, Liibüast ja Sudaanist, mõned arvestavad hulka Araabia poolsaare riigid, mõned arvavad kõik need või osa neist jällegi välja. Küprost peetakse kord Lähis-Idaks, kord Euroopaks. Kunagi arvati Lähis-Ida maade hulka ka Armeenia ja Aserbaidžaan.

Üks on aga kindel − Lähis-Ida riigid ei ole praegu erilised turismimagnetid. Iraak, Süüria, Jeemen, Liibüa on hetkel sisuliselt välistatud sihtkohad. Jordaanias, Iraanis, Saudi Araabias, Egiptuses ja Liibanonis tuleb olla tavapärasest ettevaatlikum. Reisides tuleb arvestada, et Türgi Kurdistan on midagi muud kui Antalya ja Gaza hoopis teine paik kui Elat.

See piirkond on aastatuhandeid olnud konfliktide ja kultuuride risttee. Siin on sündinud judaism, kristlus ja islam, tänase maailma suuremaid mõjutajaid. Siin on laiutanud impeeriumid foiniiklastest, Aleksander Suurest ja roomlastest kuni Ottomanideni. Tänaseni veritsevad haavad on siia jätnud euroopa koloniaalvõimud ja Ameerika ärihuvid. Siin on maa peal kümneid konflikte eri rahvuste ja religioonide vahel ning maa sees suur osa maailma naftavarudest, mis on samuti inimesi üle ilma tülli ajanud. Ülemaailmset kalifaati loov sunniitide äärmuslik Islamiriik on maailmale praegu veel suurem oht kui impeeriumit taastav Putin.

Poliitiliselt on Lähis-Ida koht, mis paneb järjest enam proovile maailma parimate diplomaatide ja läbirääkijate oskused. Nii on see olnud vähemalt Araabia Lawrence’ist alates ja muutub iga päevaga olulisemaks. Isegi kui alguses tundub, et pole kellegagi rääkida, pole mõtet rääkida ja ei tohi rääkida, siis pikk ja valus kogemus on näidanud, et tuleb rääkida. Yitzhak Rabin oli lõpuks valmis rääkima Arafatiga ja eesti Vabariigi Kaitsepolitseiamet rääkis eestlastest jalgratturid vangistanud terroristidega.

Kuigi riigid on lukus, pole kuhugi kadunud nende ajalugu (ehkki ISIS teeb paiguti katset sedagi hävitada). Kuni me kohale sõita ei saa, õppigem tundma nende paikade imelist kultuuri. Tuletagem meelde, et Mesopotaamia ja Egiptus pole lihtsalt sõdade tallermaa või paketiturismi sihtkoht, vaid tsivilisatsiooni sünnipaik. Uurigem Vana Testamenti, lugegem läbi Gilgameš, Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejevi romaanid ristisõdadest ning vaadakem Iraani filme. Oh, väga palju head oleks lugeda ja vaadata.

Tiit Pruuli