Go Reisiajakiri küsib: Kuidas tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit?

Marko Mihkelson, Riigikogu liige (IRL):

Minu arvates on Ida-Virumaal rohkem Eestit, kui me oskame arvata. Kohati on probleem meie enda mõtteviisis. Samas saab mõne sammuga regiooni sidusust veelgi suurendada. Esiteks taristu. Ida-Virumaa on Euroopa ja Venemaa tuiksoonel, mida tuleks rohkem ära kasutada. Mida paremini on Narva ühendatud Tallinna ja ülejäänud Eestiga, seda parem. Teiseks riigi kohalolek senisest nähtavamal moel. Näiteks Sisekaitseakadeemia ümberpaigutamisest Ida-Virumaale on juba aastaid räägitud, kuid tegudeni pole jõutud. Samas on just Ida-Virumaal eriti oluline näidata riigi autoriteeti, sealhulgas valitsusliikmete ja parlamendisaadikute sagedasemate visiitide kaudu. Kolmandaks meediaruumis alternatiivide või ka täiendavate valikute pakkumine. Puudutagu see siis ERR-i venekeelse programmi täiustamist, erameedia sihtsuunitlusega väljaannete toetamist või ka eesti meediaruumi katvuse laiendamist. Narva ja Ida-Virumaa on kogu Eesti narratiivi lahutamatu osa.

Katri Raik, Tartu Ülikooli Narva kolledži rektor:

Ida-Virumaa ja Narva külastamine on Eesti kodanikuhariduse osa! Me anname Eestis tihti Ida-Virumaale hinnangu seda külastamata ja natukenegi tundmata. Mina ei ole Ruhnu saarel käinud ega taha üldse midagi arvata, kuidas inimesed selles Eesti osas peaksid elama ja mida mõtlema. Seega − lähme kõik Ida-Virumaale külla! Teiseks kaaluge, kas osa oma elust ei tasuks siiski töötada ja elada idas. Huvitav kogemus, vaieldamatult, üks keel juures ja teistmoodi vaade Eesti elule. Eesti toovad itta Eesti inimesed.

Üks vene keelt kõnelev mees Sillamäelt:

Sillamäe ei ole enam ammugi Euroopa aidsipealinn. Siin on Tiit Vähi ja ameeriklased. Narva ei ole enam ammugi Eesti vaenlaste kindlus, seal on Tartu ülikool. Mina olen venelane, aga Eesti venelane. Võtke mind lõpuks normaalselt.

Aimar Altosaar, siseministeeriumi Ida- Virumaa nõunik:

Eesti riik võiks valitsuse ja poliitikute näol täita rohkearvulised lubadused, mida alates 1992. aastast on antud Ida-Viru probleemide lahendamiseks ja regiooni paremaks sulandamiseks Eestiga. Visiitidest ja õlalepatsutustest on vähe, see aeg jäi paari aastakümne taha, kui piisas vaid ühekordsetest kuulamistest, nüüd oodatakse tegusid.

Näiteks Piirivalvekooli Narva- Jõesuust äraviimise ärajätmine (2004), riigiametiasutuste osakondade allesjätmine, looduskaitse- ja metsaametnike allesjätmine, Riigikinnisvara AS-i ning teiste riigi- ja munitsipaalstruktuuride riigihangetel osalemisel kohalike ettevõtete eelistamine, kohaliku meedia toetamine ning paberajakirjanduse levikule kaasaaitamine – nende paljude lihtsate ja kergesti teostatavate tegude asemel aetakse päid segamini projektidega, mis nagunii ei teostu. Näiteks kogu Sisekaitseakadeemia Narva juurde viimine.

Viru vangla ja Vanglaameti Jõhvi viimine on aga head näited, et saab ka midagi reaalselt ära teha. Kui aga muu jääb tegemata, siis elanike äravool jätkub. Juba praegu on suuri raskusi töökohtade täitmisega, politseinikest ja vanglaametnikest suur osa käib Ida-Virumaal tööl mujalt Eestist.

Anvar Samost, poliitik (IRL):

Esiteks iga Ida-Virumaalt pärit inimene võiks sinna müütide purustamiseks aeg-ajalt tuua oma mujal Eestis üles kasvanud tuttavaid. Olen ise seda väikestviisi harrastanud − paljud „ekskursandid” jõudsid Rakverest nii ida poole esimest korda hilises keskeas!

Teiseks peaks Eesti riik tõsiselt tegelema sellega, et tuua meie vene keelt rääkivad kaasmaalased ära Kremli inforuumist või vähemalt pakkuda neile propaganda kõrval väärikat alternatiivi.

Kolmandaks on − eriti Narvas ja Kohtla-Järvel − vaja rohkem Eesti riigi reaalset kohalolekut. Sisekaitseakadeemia Narva − loomulikult. Aga selle kõrval võiks neisse linnadesse tuua veel mõne riigiasutuse, mille Tallinnas hoidmine teenib üksnes ametnike mugavuse huvi. Tartu Ülikooli Narva kolledž on näide sellest, millise võimenduse selline samm kohapeal annab.

Jaak Allik, Riigikogu liige (sotsiaaldemokraat):

Ida-Virumaale saab rohkem Eestit tuua sellega, kui tuua Eestisse rohkem Ida-Virumaad. See tähendab, et Eesti ametiasutused hakkavad tööle vormistama ja Eesti kõrgkoolid õppima võtma rohkem idavirumaalasi. Toimiks sage õpilaste vahetus ja spetsialistide stažeerimine ning rotatsioon Ida-Virumaa ja Eesti teiste maakondade vahel, et tavapäraseks saaksid tutvumisreisid ja kogemuste vahetamine, kõige lihtsamad vastastikused külaskäigud ja ekskursioonidki. Liiklus vaimsel maanteel Ida-Viru ja Eesti vahel saab olla ainult kahesuunaline, nagu see on füüsilisel maanteelgi.

David Vseviov, ajaloolane:

Kõigepealt loobudes just nimelt soovist Ida-Virumaale Eestit tuua, sest Ida-Virumaa ongi Eesti. Nagu Lääne- Virumaa, Pärnumaa jne. See on eriline piirkond, aga vaid üks paljudest Eesti piirkondadest. Et kaoks vastandumine. Kui aga jätta ta tinglikult alles, siis selleks toojaks peaks olema paljuski just nimelt Ida-Virumaa ise. Ja Eesti peaks teda aitama. Näiteks üle-eestiliste ürituste korraldamisel. Viies nad teadlikult sellesse regiooni. Ja ega peale kultuuri polegi midagi muud, mis inimesi positiivsel lainel ühendaks. Ning kui ma toetasin ideed viia Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale, siis nägin akadeemiat just nimelt kultuuriasutusena. Ja veel võiksid altruistlikud ärimehed tekitada Narva tõelise raamatupoe-kohviku.

Jaanus Mikk, Narva Gate’i tegevjuht:

Keegi muu peale eestlaste endi ei saa tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit. Asi ei toimi, kui istuda turvalises Tallinnas, mõnusas Tartus või toredas Pärnus ning loota, et keegi meie eest selle asja lahendab.

Veljo Aleksandrov, Eesti Energia kaevanduste juht:

Praegune Ida-Virumaa on omapärane sümbioos suurest tööstusest ja võrratust loodusest. Teist sellist Eestit ei ole. Nii nagu pole teist Setu- või Mulgimaad. Ida-Viru pole Purtse jõe tagune maa, mida peaks erikohtlema või päästma hoogtöö korras. Vaja on jagada Eesti edu võrdselt kõigi piirkondade vahel. Hea oleks tuua siia tööstusinvesteeringuid, mis omakorda loovad töökohti ja arengut. Siin elavad inimesed, kes oskavad ja tahavad tööd teha ning armastavad oma kodukanti. Siin ollakse valmis kaasa lööma Eesti põlevkivitööstuse kasvule. Kui suudame Ida-Virus loodud väärtust kogukonda jätta, siis nii toomegi siia ka rohkem Eestit.

Selles numbris

• Reisid paralleelmaailmades
• Ida-Virumaa võõrastemajad
• Ida-Virumaa parimad toidukohad
• Põlevkivitööstus kunstis
• Pildid Pisa kandist
• Rohkem kui USA ehk elust New Mexico osariigis jooksja silme läbi
• Varanasi kirjad 3. Hanumani sünnipäev
• Lastega mööda Eestimaad: Jõhvi jõudmised
• Matkama, Ida-Virumaale!
• Matkaklubi Club 7 Winds ehk „seitse tuult
• Stalinilinnas Eestit otsimas
• HAABJAGA PIIRIJÕEL
• Õigeusu kirikud ja tubakirikud Ida-Virumaal
• Narva linna bastionid
• Neli Narva retrospektiivi: nii võis juhtuda
• Legende Ida-Virumaalt
• Go Reisiajakiri küsib: Kuidas tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit?
• Allan Kaldoja: Ühe puu juured
• Katja Koort: Minu viimane töörahva paraad
• Liina Lukas: Tuhamäed ja Valge Hobu trahter
• Mati Raidma: Iisaku – killukesi mälust
• Peep Ilmeti apteegipõli Avinurmes
• Sirje Olesk: Mida ma mäletan Jõhvist?
• Turismimässaja Marko Kaldur
• ENN KÄISS. Mäed ja joad
• Sisenemine Ida-Virumaale. Mõned lood
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 48 – Juuni 2014