Go Reisiajakiri nr 19 – August 2009
LASTEGA REISIMISEST
Sõitsime hiljuti lastega mööda Baskimaad. Või mis lastega, kaks tütart juba mõlemad aastate järgi täisealised. Ronisime rüütel Rolandi radadel ja rääkisime lapsepõlvest – mida ilusat ja mida halba meelde on jäänud. Ja muu hulgas rääkisid tüdrukud, milline kurb tunne oli neil kordadel, kui vanemad ilma nendeta reisikotte pakkisid ja nemad koju maha jäid. Pisarad ja üksildustunne.
Mõistagi otsisin kiiresti oma peas vabandusi – need olid väga rasked matkad, polnud raha kogu perega minekuks, tahtsimegi igapäevaväsimusest puhkamiseks korraks ilma lasteta end lõdvaks lasta jne. Aga eks need ole ka natuke otsitud vabandused. Nüüd, laste juttu kuulates, teeks tagantjärele tarkusega mitu asja teistmoodi.
Muidugi on lapsega reisimine hoopis teine ettevõtmine kui sõpradega mägede vallutamine. Lapse tulek perekonda seab elule oma uued piirid, ent tegelikult jätkub ju väga normaalne elu ja mitte midagi ei tohiks tegemata jääda. Ka lastega koos on võimalik väga lahedalt reisida.
Lastega reisimine ei tohi aga tähendada seda, et vanemad mõtlevad välja endi jaoks põneva marsruudi ja siis lohistavad pärijaid endi järel, pööramata tähelepanu sellele, et noorte huvid võivad olla hoopis muud kui keskaegsed lossid või lumised mäed. Juba reisiplaane on tark teha koos lastega. Esiteks nende soovide arvestamiseks, teiseks seepärast, et see on üks lõbus ja arendav tegevus. Kui reis on koos korralikult planeeritud, on reisil koos oldud aeg tohutult rikas. Rännates mööduv aeg on enamasti palju intensiivsem kui ühiselt kodus veedetud tunnid. Reisil teeme kogu aeg koos ühte asja, koosolemine ja suhtlemine on väga aktiivsed. See liidab.
Ja algusest peale tuleb arvestada, et lastega ringi liikumine ongi ehk natuke keerukam kui muidu ringiuitamine. Emotsionaalne tagasiside perereisilt kestab aga reeglina palju kauem kui üksiuitamise puhul. Kõige vähem tasub muretseda selle pärast, et lapsel väsisid jalad ära ja nüüd me ei jõudnudki Toweri muuseumisse ja Londonis käik jäi poolikuks. Ei jäänud poolikuks, ka Thamesi jõe ääres söödud jäätist ja selle kõrvale aetud juttu meenutab su laps aastate pärast tänulikult.
Peale igapäevase söögi ja une vajab laps, ka suur laps, eelkõige turvatunnet. Seda saab ta vanematega koos olles ja koos erinevaid asju tehes. Ka koos reisides.
Tiit Pruuli ja Go Reisiajakirja toimetus
Selles numbris
- Sarah Macdonald. Püha Lehm! Seiklus India moodi
- Olev Remsu. Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast
- Toomas Tiivel. Viinad ja peenemad napsid
- Mis ajab mehi seiklema?
- Oma või võõras?
- Kuidas pagasit vähendada?
- Tõeline Türgi Baklava
- Mauritiuse kiirsöögid ja rahaiharad inimesed
- Milleks laulupeotuld vedanud laevad veel sobivad?
- Kristjan Jaagu ja Eduardsi radadel
- Viikingite rändav ilusalong
- Aloeta Siberut!
- Tänapäeval surevad siin veel ainult turistid
- Hea, et me Kesk-Ameerikat vahele ei jätnud!
- Nahkhiirte lend ja maiade tee saladused
- Pühapäevane jalutuskäik Norra moodi
- Vegard Ulvang - Kolm olümpiakulda Gröönimaa ületamise järel
- Kohtumine karuga
- Hommik Kuresoo rabas
- Elagu unistused! Martha jõudis koju
- Go Reisiajakiri nr 19 – August 2009
