Go Reisiajakiri nr 23 – Aprill 2010
MAAILMA METSIKUIMAD PAIGAD
Korralik ja ettevaatlik inimene igale poole ei lähe. Ei roni mööda kaljuserva üles, ei loksu väikese paadiga suurel merel, ei kipu sinna, kus sõda lähedal, maa väriseb või inimesed paistavad kurjad ja koledad.
Paljud inimesed ei ole aga üleliia korralikud, ettevaatlikud ja pelglikud. Reisikirjanik ja filmimees Robert Young Pelton näiteks kindlasti ei ole. Tema enam kui 1000-leheküljelist raamatut „The World’s Most Dangerous Places“ anti kümne aasta jooksul välja viis trükki. Pelton on olnud korduvalt surnud mees, ta on osalenud uskumatutel missioonidel ja ekspeditsioonidel, ja mis eriti oluline – ta oskab oma seiklustest väga kaasakiskuvalt kirjutada. Tema kodulehe nimigi ütleb palju – www.comebackalive.com
Oma raamatus loetleb ta 38 ohtlikku riiki, kahekümne viies neist olen ma käinud. Ja nagu juuresoleval pildil näha, olen täiesti elu ja tervise juures. Ses nimekirjas on sees ka Iraak, Colombia ja Bangladesh.
Ja nagu juuresolevast ajakirjast näha, on meie autorid neis paigus kenasti ära käinud, tagasi tulnud ja jutustavad oma lugusid paljudele-paljudele huvilistele.
Miks ekstreemturism, šokiturism, mõnikord isegi sõjaturism inimesi võlub? Mis adrenaliinivajadus või psühholoogiline tagapõhi sel on, et ajuti tahetakse ette võtta mõni eriline ja ohtlik matk? Kas soovitakse sel viisil endale midagi tõestada? Või teistele? Kui ma vastust teaksin, oleksin ilmselt rikas mees. Aga ometi kisub mindki mõnikord ilusa ja koleda, kõrge ja madala, elu ja surma piirimaile. Seal pole tavaline, seal on, mida uudistada.
Kas maailm muutub tänapäeval ohutumaks või ohtlikumaks, pigem avaneb või pigem sulgub? Tulin just tagasi Sri Lankalt. Pikki aastaid oli selle imelise maa põhjaosa kõigile võõrastele suletud. Möödunud aasta suvest alates võivad turistid seal taas liikuda, Tamili Tiigrid on ilmselt igaveseks hävitatud. Samas otsime praegu võimalusi suviseks rats matkaks Tadžikistani-Afganistani piirialadel, nn väikeses Pamiiris, kus tahame külastada kirgiisidest nomaade. Ja kohalik bürokraatia seisab nagu Kommunismi (nüüd taas Garmo nime kandev) mäetipp meil ees – kant olevat lääne inimeste jaoks liiga ohtlik. No ei ole ju!
Tiit Pruuli ja Go Reisiajakirja meeskond
Selles numbris
- Parima reisiraamatu kirjutas Aime Hansen
- BalkanBeats - mis see on?
- Armeenia Genotsiidi juured
- Fotograaf Johannes Pääsukese jälgedes
- Kas La Chimba võlu jääb alles?
- Elektropunk Colombias
- 7 Soovitust reisiks maailma äärele
- Maa, mis hämmastab isegi India kogemusega reisijat
- Maa väriseb siin pea iga päev
- Kolm Kuud õunasaarel
- Teekond turismijumala altarile
- Kahel rattal Iisraelis
- Hääletame Iraaki?! - Olgu!
- Seiklusspordi suvi tuleb tihe
- Koopaelamus Sloveeniast
- Hommik Karpaatides
- Go Reisiajakiri nr 23 – Aprill 2010
