Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011
ME KÕIK LOODAME
Pidasime hiljuti oma reisisõpradega pidu – möödus 10 aastat jahtlaev Lennuki kojusaa- bumisest ümbermaailmareisilt. Meie tüürimees Tiit Riisalo lausus peo avasõnad, mille teemaks ei olnud aga mitte meie võitlused ookeaniga või eduka merereisi meenutamine. Tiit soovis, et oleksime praegu oma mõtetes nende seitsme eestlasega, kes äsja rööviti Bekaa orus.
Ajakirjanik Tiina Kruusi Facebooki kontol oli märtsikuu lõpus lause: “Igal hommikul arvutit avades tahaks ma sealt leida ühtainust pealkirja: Liibanonis röövitud Eesti mehed leiti elusate ja tervetena.”
Ma ei tea, kas ma olen oma FB-ajaloo jooksul mõnd seal leidunud mõtet nii palju laikinud kui seda Tiina lauset. Ma olen üsna kindel, et sama sooviga vaatasid öiseid internetiuudiseid ja hommikusi ajalehti tuhanded inimesed, kes pole ise kunagi nende seitsme poisiga kohtunud, kes pole ise kunagi Lähis- Idas käinud.
Mure meie oma inimeste pärast ühendas äkitsi nii seljakotiga kaugetel maadel seiklevaid kui ka vaid kodu ümbruses liikuvaid eestlasi.
Jah, teoreetiliselt me ju teame, et iga keerulisem rännak on seotud riskiga. On maavärinad, vulkaanipursked, troopilised haigused, sõjad. Me ei tea iial, mis meid reisil ees võib oodata.
Nagu kirjutas hiljuti maailma parimaid reisikirjanikke Paul Theroux The New York Timesis, et kes oleks võinud arvata, et rusudeks ja ohtlikuks muutub selline imeline, ilus ja viisakas provintsilinn, nagu Christchurch Uus-Meremaal.
Jah, me ju teame, et oma avastusreisidelt pole tagasi tulnud Shackelton, Scott, Amundsen, Barents ja veel sajad maadeavastajad. Teoreetiliselt me teame, et maadeavastamise ajalukku jääb näiteks Alexander Laing, kelle araablased tapsid 1926. aastal, kui ta oli tagasiteel Timbuktust koju. Teame, et Liibanoni kodusõja ajal ja selle järel võeti seal pantvangi sadakond Lääneriikide kodanikku. Me teame, et inimrööve kasutatakse tänapäeval nii poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kui ka lunaraha väljapressimiseks. Me teame, et on olemas islamiterroristid ja Somaalia piraadid. Aga kõik see on muutunud hoopis teiseks, lähedaseks ja käegakatsutavaks nüüd, kui vangistuses on Jaan, Kalev, Madis, August, Priit, Andre ja Martin.
Kaasaegse maailma jõhkrus, mida seni oleme enamasti näinud vaid välisuudiste kaugeks jäävas rubriigis, on jõudnud ka meie õuele. Nüüd on maailma mured ka väga meie mured.
Neid ridu kirjutades loodan ma südamest, et meie poisid jõuavad koju, et kõik rändurid jõuavad ühel päeval õnnelikult koju oma perede, lähedaste, sõprade juurde.
Tiit Pruuli
Selles numbris
- Tossutäkuga Euroopasse
- Aasta parimad reisiraamatud
- Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
- Bring me back to Jamaica!
- Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
- Linnaseiklus
- Ma jooksin üle Alpide
- Naised Kilimanjarol
- Orkney mineviku hiilgus
- Tuletornide juurde
- Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
- Kambodža tume tõmme
- Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
- Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011
