Go Reisiajakiri nr 30 – Juuni 2011
SUHELGE INIMESTEGA!
Ma ei tea edasiliikumiseks põnevamat võimalust kui reisirongi kupeevagun. Rongist leiad kindla peale lahedaid inimesi, kel on su jaoks aega ja kelle elu ja tarkus avab sulle võõrast maad paremini kui ükskõik kui kõrgelt haritud giid või mis iganes klantspaberil reisiteatmik. Ostes pileti kupeevagunisse, ostad võimaluse piiluda inimeste eludesse, kellega sa muidu vaevalt oma igapäevaradadel kohtuksid.
Just praegu joome oma kupeekaaslase Nikolaiga plastpudelist kanget õlut. „Tühja kõhuga vene inimene mõelda ei taha, kui kõht on täis – siis ei suuda,“ naerab Nikolai ja hammustab rasvast suitsuvorsti õlle kõrvale. Pakub oma toidupakist paremaid palakesi mullegi. Sõidame koos 16 tundi ja oleme esimesest hetkest, esimesest tervitusest privet brtan, kui vanad kamraadid.
Energeetik Nikolai sõidab täiendõppelt koju. Kahe nädala jooksul ei õppinud ta mitte ni****dki, mitte midagi uut. Aga sai riigiettevõttelt komandeeringurahad ja väikese puhkuse igapäevarutiinist. On olukorraga igati rahul. Sõidame, ja meil on aega rääkida. Eestist, Venemaast ja Ameerikast. Et mis mure on eestlastel, et nad võõrastele ei naerata. Ja mis hirm on venelastel, et nad ka iseendile valetavad. Et mis mure on jänkidel, et nad nüüd Liibüasse trügisid. Nikolail on omad arvamised, minul omad, mõne asja kohta küsime ka vagunisaatja Jelena arvamist, kes meile aeg-ajalt teed käib toomas.
Mida tarka olen siis viimastel päevadel Nikolai ja teiste teekaaslaste käest kuulnud? Aga näiteks seda, et Venemaa suurimateks probleemideks on loll rahvas ja sitad teed, et Putin on oma armukese Alina Kabajeva maha jätnud, et Krasnojarski krai N rajooni juhtkond on 100% urodõ i banditõ, et „Krasnõi Abakan“ on sama mis Rubljovka Moskvas – kohalike oligarhide elurajoon. Olen saanud teada, kuidas püüda ja soolata omulit, kuidas Siberi eestlased puskarit ajavad, kuidas kaitsta ennast puukide ja HIV-i eest (NB! aerosoolid ja kondoomid ei aita). Olen kuulnud, et vene naised tahavad kõige rohkem seksi maailmas, aga seda lõbu ei tohi neile liiga tihti lubada, sest siis istuvad nad sulle pähe ja enam neist lahti ei saa. Et las paluvad ja saavad jao pärast, siis on kodu korras ja elu ilus.
Need on tarkuseterad, mida Lonely Planetist kunagi ei loe ega kohalikust ajakirjandusest otsida ei oska. Nendeni jõuab vaid inimestega suheldes. Olen kaugel sellest, et kõike neid jutte tõsiselt võtta või inimesi, kellelt neid lugusid kuulen, oma mõttekaaslasteks pidada. Mina näiteks, erinevalt Nikolaist, loodan ikka endiselt, et Venemaa rahvas pole loll ja Alina ja Vladimir on siiani õnnelik paar. Küll aga jutustavad need lood paljugi nende rääkijatest, nende maast, üldisest kultuurikontekstist nen- de ümber. See muudabki need lood põnevaks ja väärtuslikuks.
Pool reisimise mõnu on suhtlemises. Mõnulegem siis täiega.
Tiit Pruuli, Abakan-Taišet rongi kupeevagunis
Selles numbris
- Kuidas rääkida reisimisest?
- Ülo Tootsen: Kahe mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa
- Rohkem kui saldejums
- Negrita, Pepito ja Raffa seljas mööda Boliiviat
- Eesti aastapäev Mehhiko tipus
- Venezuela: Mitte ainult Chavez ja sotsialism
- Kirka sinise valguse kaisus
- Pereväljasõidud majakate juurde
- Taga-Karpaatia giid Priit Aimla
- Kuidas saadakse Everesti-meheks?
- Meetrikõrguse paradiisiriigi mure
- Go Reisiajakiri nr 30 – Juuni 2011
