Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
Veealune maailm
Nii loomulikuks elukeskkonnaks, nagu oli vesi muutunud Kevin Costnerile filmis „Veemaailm“, ei saa maailmameri inimestele loodetavasti kunagi. Aga ometigi on paljudel meist lestad varvaste vahel ja lõpused kõrvade taga ning vee alla minek tundub sama loomulik, kui õhtune jalutuskäik mööda kodutänavat nurgapealsesse keldripoodi.
Eesti allveespordi traditsioonid ulatuvad 1950. aastatesse. Aleksander Tulk ja Boris Popov tõid Eestisse esimesed säravad medalid, Vello Prangel, Endel ja Kaljo Sõerd olid esimesed selle ala tõelised propageerijad. Umbes samal ajal sai Eesti vetes alguse ka tõsisem allveearheoloogia. Seda lippu hoiavad entusiastid Vello Mässi eestvõttel võimaluste piires kõrgel tänini.
1969. aasta oli meie allveesportlastele meeletu aasta – Euroopa meistrivõistlus- telt võideti üle 20 medali! Eestlaste edu põhjusteks peetakse seda, et sel alal tuli algaastail väga palju ise tegeleda varustuse tehnilise täiustamisega. Ja ses osas olid meie sportlased-leidurid nutikamad kui konkurendid. Eesti allveespordi auraamatusse kuuluvad Imand Kompus, Peeter Vaik, Jüri Kravets, Anatoli Dalidovitš, Ulvi Indrikson, Tiina Kompus, Aini Veskiväli, Tiina Krutob, Einari Talviste jpt.
Eesti sukeldumistraditsioonide tugevust näitab seegi, et kunagi kirjutasid Uno Laht ja Heino Jürisalu suisa spetsiaalse „Allveesportlaste laulu“:
Ja olgu kas või silme ees must - allveesportlane ei karda sügavust. Ikka põhjani, ikka põhjani! julge sööst meid põhja viib.
Omaaegsetel allveesportlastel põhines ka sukeldumisbuumi taastulek 1990. aastate keskpaigas. Eesti sukeldujatele pole enam tundmatuteks paikades ei Paapua Uus-Guinea, Prantsuse Polüneesia, Galápagose saared, Lõuna-Aafrika ega Fidži.
Praegu teevad sajad eestlased igal aastal kas Eestis või mõnes soojavee kuurordis viibides läbi sukeldumiskursused ning saavad algtasemel teadmised akvalangist, dekompressioonist, kessoontõvest. Neile, kes teevad oma esimesed sukeldumised Punases, Vahe- või mõnes teises läbipaistvas meres mõnemeetrises sügavuses, võib jääda mulje, et kõik on imekaunis ning lisaks ka imelihtne. Ometi tuleb meeles pidada, et vesi ei ole inimese loomulik elukeskkond ja sukeldumine võib olla ohtlik. Fataalseid õnnetusi juhtub siiski harva, kuna ala sisemised standardid on väga tugevad.
Selle aasta suvest on Eestis olemas kaks esimest meest – Kert Meidra ja Tiit Krutob –, kes teinud läbi rahvusvahelise õppe ning võivad õpetada ka instruktoreid.
Eesti sukeldujad lähevad sügavuti.
Tiit Pruuli ja GoDiscover meeskond
Selles numbris
- Viikingite jälgedesse!
- Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
- Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
- Oo, Istanbuuuul...
- Esimest korda Indias
- Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
- Veealuse maailma tõeline nägu
- Kaameraga allpool veepinda
- Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
- Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
- Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
- Kõige raskem suusamaraton maailmas?
- Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
- McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
- Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
- Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
- Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
