GPS-kunst – mis see on?

Jalutamine ja matkamine loob alati mõnusa emotsiooni. Kuidas saab aga mõnetunnisest liikumisest tekitada endale tunde, nagu oleksid midagi suurt korda saatnud? Huvitavale olukorrale peale sattunud fotograafiahuvilised teavad seda tunnet. Aga jutt ei ole pildistamisest. Jutt on piltide joonistamisest orienteerudes ehk GPS-kunstist.

„Lapsena fantaseerisin, et inimesel võiks olla võime näha oma läbi käidud radasid,“ räägib Aide, kui sammume sõpruskonnaga mööda Tartu tänavaid. „Mõtlesin, et igal pool, kuhu lähed, võiks näha oma jälgi, kui oled sealt juba kunagi varem käinud,“ jätkab kaaslane ja tõdeb: „Nüüd me seda ju tegelikult teemegi!“ Meil kõigil on taskus mobiilid või tahvelarvutid ning käes linnakaart. Me ei jaluta niisama sihitult, vaid joonistame hobust, mille eskiis on linnaplaanile ette joonistatud. Aparaatides on käima lülitatud GPS-seade ja spordiprogramm, mis tähendab, et iga tehtud samm jäädvustub joonena elektroonilisele kaardile.

Tänavaristil jääb rühm seisma, nägupidi joonises. Kerkib küsimus, kas peaks enne minema rakmeid tegema või tuleks liikuda kohe koonu peale. Siis avastab Leo, et seisame täiesti vale koha peal, hargnemise punkt on alles 100 meetri pärast, järgmisel tänavaristil. Peaaegu oleksime kogu senise töö – kahekilomeetrise trajektoori Tigutornist Kassitoomele – ühe vale liigutusega ära rikkunud. Tõttame järgmisele teeristile ja otsustame, et otse koonule minnes saame hobusele sujuva näokontuuri ja rakmete tegemisega on oht see ära „hakkida“ .

Musumäel hobusele ninasõõret disainides tabab GPS-sportlasi loomepuhang. Igaüks võtab küngaste vahel isemoodi kaare ning laskub Toomemäe nõlvalt alla püstloodis jalad ees ehk stiilis, mida normaalsed täiskasvanud jalutajad ei harrasta. Botaanikaaias vormub aga hobuse silm. Et looma pilk „lõuendil“ korralikult kõnelema panna, otsustab Urmas tiigi ümber teha koguni kaks tiiru. Ines hüüab aga õele, et ärgu see müürile liiga lähedale mingu, „muidu tuleb silmamuna liiga silma vastu“. Meile langevad botaanikaaia külastajate arusaamatud pilgud. Kaja tahab aga veidi puhata, usaldab oma aparaadi teiste kätte ja teeb pingil väikese pausi. Vaade on kaunis, ta pole siin kunagi varem istunud.

Reegleid tuleb rikkuda

Kui viie tunni pärast on joonis läbi käidud, näitab aparaat teepikkust 18 km ning ekraanilt paistab hobuse uhke torso. Rammestunud 21. sajandi Michelangelod maanduvad kohvikus ning laua taga elatakse tänaval kogetu kvartal kvartali kaupa veel kord läbi.

GPS-kunsti rada nõuab tihti reeglite rikkumist. Näiteks on harva võimalik ringteel kõndida nii nagu korralikud liiklejad seda teevad, sest vähestel piltidel on vaja paisutatud nurki või munakaid keset sirgjooni. Peame ka üles tunnistama paar raudteeületust vales kohas ning kinnisele territooriumile tungimise läbi suletud väravate. Aga kunst ongi ju kunst seetõttu, et lõhub piire ja annab vabaduse...

Midagi illegaalset ja ohtlikku siiski ei toimu. Näiteks Eesti Raudtee väravad avanesid meile just seetõttu, et valvuritädile mõjus märksõna „isskustvo“. Olime Tapal tegemas „Kallat“ ja tõdesime kurvastusega, et õie kroonlehed ulatuvad kinnise depoo hoonete vahele. Olukord tundus lootusetu. Leo pistis pea siiski valvuriputkast sisse, näitas paberkaardile joonistatud pika varrega lille eskiisi, seletas juurde tahvelarvuti GPS-tehnoloogiat ning palus, et me saaksime 100 meetrit eemal seisva angaari taha ja tagasi jalutada. Mammi kuulas, silmad ümmargused. Võttis siis telefoni ja tegi kõne ülemusele: „Pjeetr, siin on inimesed. Tahavad sisse saada. Jalutada tahavad. Ainult kolmanda angaari taha ja tagasi. Pühapäevasel päeval peab ju ometi inimestel olema võimalik jalutada?“ Seejärel surus valvur telefoni Leole pihku ja teatas: „Võtke toru ja rääkige ise. Eesti keeles. Siin on tehnikadirektor Peeter, kes on täna valves.“

Sport või kunst?

Meilt on küsitud, kas selline joonistamine on sport või kunst? Samamoodi võiks küsida iluuisutamise kohta – ta on mõlemat. Joonise leidmine kaardilt on tõsine loominguline protsess. Mõnda linna- või alevikaarti keerad üles ja alla, paremale ja vasakule, aga midagi välja ei pressi. Teisel hakkab mingi nüanss silma, siis haarad pliiatsi või hiire, vead esimesed jooned, kustutad ja katsetad, kuni tulemus käes. Rajal olles on aga võimalik detailidega objekti iseloomu kujundada, ning reaalset olukorda arvestades midagi juurde teha või ära jätta. Nii näiteks polnud Jõgeva kaardil kodus arvuti ees võimalik aru saada, mis täpselt asub linnaäärsete kortermajade vastas rohealal, kuhu ulatusid Titanicu korstnad. Kohapeal selgus, et seal on peenramaad. Ja muidugi ei takistanud need peenrad meil pildile lisamast aurulaevale sobilikke suitsulonte. Tookord oli meiega liitunud kohalik elanik Helbe oma kahe lapsega, kes nüüd võivad sõpradele rääkida, kuidas nad maja taga aiamaal emaga sõna otseses mõttes käisid „suitsu“ tegemas.

GPS-kunsti teekond on põhjalik kultuuriretk, millega saab suurepärase ettekujutuse paiga eripäradest, õhustikust ja inimeste eluolust. Pärast Narvas kõnnitud pilti „Kerese malepartii“ on meie jaoks päevselge, et linna igal neljarattalisel on garaaž või kaks ning vähe on linnas kive, millel poleks värvilist võõpa. Elvas „Mändi“ tehes jäi GPS-matkajatele aga rinda pakitsema vajadus moodustada haldusüksuste liigituste nimekirjale lisatunnus „metslinn“, sest Elvas on linna kohta liiga palju metsa, aga metsa kohta jälle liiga palju valgust. Kui eskiis on sind volitanud kolistama mööda kõrvaltänavaid ja nurgataguseid, tead, millises paigas on iga rohuliblegi hoitud ning millises võid sattuda prügimäele ka otse keskväljaku kõrval.

Järjekindlus viib sihile

GPS-pildi loomine nõuab vastupidavust. Pooleli jätta ei saa, sest siis on vastu taevast kogu päeva töö. Ja eks kipub olema nii, et mida pikem teekond, seda põnevama tulemuse saab. Kõige rohkem on meil Eesti linnades ja alevites tehtud pilte, mille trajektoor jääb 10 ja 20 km vahele. Sellise matkaga saab hakkama iga inimene, kes vähegi suudab oma kere kanda. Tavapärase jooksu või matkamisega võrreldes kaovad kunsti tehes kilomeetrid märkamatult, sest pidevalt pead maamärke tingmärkidega kokku viima ning tähele panema, et järgmist suunamuutust maha ei magaks.

Meie kõige pikem retk jalgsi on olnud 45-kilomeetrine „lind“ Tallinnas. „Tallinnu“ silm on Õismäe ring, jalad sirutuvad Rahumäe kalmistule ning sabaots lõpeb Ülemiste ristil. Olime siis alles algajad GPS-matkajad ega teadnud tookord teele asudes, et koju jõuame alles 12 tunni pärast. Sel korral sulandus sport kunstiga lõpuks lausa üheks. Kui hoiad viimastel kilomeetritel sõrme risti suus, et energiapuudusest värisevad lõualuud hambaid katki ei peksaks, on tunne nagu maratoni finišis, kuid välja näeb puhas häppening. Nüüd, poolteist aastat hiljem, võtaks me selle suhteliselt igava trajektooriga pika retke ette tõukerattaga.

Võib ka autoga

GPS-matka ei pea tõepoolest tegema tingimata jala. Ühe pildi oleme sõitnud läbi mitme maakonna autoga, mõni on tehtud jalgratastega. Aga kultuurilise naudingu saamiseks on kõige toredam orienteeruda mööda teid ja tänavaid just tõukerattal. Tõukerattaga on lihtne peatuda, et imetleda kauneid ehitisi või uurida aiandusmeistrite kätetööd ning kui on vaja ületada varemeid või mahajäänud ehituskrunte, siis on mugav abivahend õlale visata. Jalgrattaga kipud elulistest huviväärsustest lihtsamini mööda sõitma, autost rääkimata. Samas on autoorienteerumise sarja „Hulkuri karikas” korraldajad saanud GPS-kunstist inspiratsiooni. Kaks etappi on läbi viidud lihtsa punktist A punkti B liikumise asemel kunstilise tagamõttega. Ühe raja aluseks mugandati Rakveres meie jalgsimatka „Grammofon“ (38 km). Meile pole teada, kuidas see neil õnnestus, sest algupärane joonis kulges risti läbi sügisküntud põllu.

Võite isegi aimata, et GPS-kunsti mõte pole võrsunud Maarjamaalt. Idee päritolu kõige täpsem määratlus on internet. Sealt leiab spordiprogrammide pilte ning videoid suurlinnade GPS-kunstnike loomeprotsessist. Eestlaste koolkonna eripära on ehk järjekindlus jõuda oma kunstiga ka väikelinnadesse ning katsetused siduda joonis selle asukoha sümbolitega. Nii on Aldo Tallinna kesklinnas sõitnud välja pesuehtsa „Edgari”, Dublinis on kõnnitud „Harf” ja Nõmmel „Glehni lohe”. Eestis ühendab GPS-kunstnikke aadress facebook.com/GPSartMatkakunst. Ise eskiise loonud inimesi on viis-kuus, rajal on käinud 15–20, kaasaelajaid on aga üle 150. Kõik, kes on ise asja proovinud, säravad vaimustusest. Vaatamata toredusele tuleb uusi tegijaid juurde aga visalt. Seetõttu kavandame teha talvel maailma esimese GPS-kunsti rändnäituse, mis liigub Eestis nendes paikades, kuhu kunstnike jalad on oma jälje jätnud.

Tekst: Tiina Tambaum  

Selles numbris

• Ela hästi, kodumaa
• Pytheas – suurim reisikirjanik
• Knolling – jaga teistega reisi ettevalmistust!
• Kodutöö enne reisi
• Valgustusaja reisipiltnik Karl Ferdinand von Kügelgen
• Ilmamadu
• Noored mõistavad maailma
• GPS-kunst - mis see on?
• Maasturite metsikus mekas
• Põhjamaine linnuparadiis
• Kaks teed, üks mägi
• PRIIT KALDAS – mees, kes tantsib laudadel
• Saaniga saab sinna, kus on ilus!
• Ütenkoon saamega porosi püüdmän
• Kas päkapikud on olemas?
• Jokk-mokki laat
• Riddu Riđđu ehk torm kaldapealsel
• Kohtumine saami keeletunnis. Anna Afanasjeva
• Alta kaljujoonised
• Põhjamaa, me sünnimaa, virmaliste maa
• Kohtumine Lovozeros. Tatjana Setško
• Siida – saami kultuuri lahutamatu osa
• Koola poolsaare saamid
• Kaheksa aastaaja rahvas
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 57 – Detsember 2015