Gringo trail

10 000 kilomeetrit, 12 nädalat, 9 maad, 2 haiglat, kiirabi kutsumine viimases hädas ja 5000 fotot – fotograaf Raido Reinsalu läbis kõige kiuste nn gringo trail’i läbi Lõuna- ja Ladina-Ameerika.

Tekst ja foto: Raido Reinsalu

Alustasin oma reisi Austraaliast Perthist, kus olen elanud ja töötanud ligi kümme aastat. Kohale jõudmiseks kulus mul veidi alla kahe päeva ja ajavahe oli 14 tundi. Mehhiko viisa kohta oli igal pool info, et 180 päeva on viisavaba ja lennujaamas pärast pikka reisi ei vaadanud ma kordagi, mis tempel mulle passi pandi. Sellest aga hiljem, miks on väga oluline täpselt kontrollida, mida tempel ütleb.

Mehhiko – taskukohane ja kirev

México City on üks üüratult suur linn 30 miljoni elanikuga. Eeltööna uurisin, millised on ohutumad rajoonid, ja broneerisin vastavalt kolm eri hotelli kümneks päevaks. Soovituseks tulevastele Mehhikosse rändajatele – adult only hotell tähendab México Citys midagi muud, kui arvata võiks. Nimelt lennujaamast hotelli jõudes avanes retseptsioonis väga huvitav kollektsioon erinevatest seksleludest ja toas teavitas laua peal lebav reklaam, kust saab lisaks ka libesteid ja käeraudu tellida.

México City on vapustav paik, kus jalakäijana linna avastada. Siin on väga odav ja hästi toimiv ühistransport (buss, metroo ja isegi jalgrattad). Muidugi peab tipptundidel arvestama tiheda liiklusega. Ma ise eelistasin ummikuid pigem vältida ja kõndisin võimalikult palju, sest ilmad olid soojad ja mingil põhjusel ei kasuta isegi autojuhid konditsioneeri – kõige popim on lihtsalt aknad alla lasta.

Turistina on MC üks tõeline pärl, sest siin on valikud igasugusele reisijale. Muuseumid, skulptuurid, pargid, vapustav arhitektuur, kirev ööelu. Kultuuri nautimine on Mehhikos väga taskukohane, kuna keskmine muuseumipilet maksab kõigest 6 eurot.

Tänavatoitu tasub proovida

Ma ei ole eriline toidugurmaan, aga Mehhiko tänavatoit viis tõesti keele alla. Mis eriti huvitav – sama toit oli igal tänavaputkal täiesti erineva maitsega. Ma ütleks, et Mehhiko oligi mu reisi ajal ainuke koht, kus eelistasin tänavatoitu restoranile või kohvikule. Seda enam, et toidu hind oli kaks korda kallim kuskil asutuses, kus olid näiteks aknad. Hierarhia nägi välja umbes nii: kõige odavamad takod olid kohas, kus pidi seisma ja sööma. Hind 1,50 euro ringis. Edasi tulid istumisvõimalusega välikohad, elu parimaid burritosid sõin sellises kohas – hind 5,50 eurot. Järgmisena söögikohad, mis asusid maja esimesel korrusel, kus olid köök ja laud-toolid. Viimasesse kategooriasse läksid restoranid-kohvikud, kus olid päris uksed ja aknad ees ning korralik teenindus. Omlett ja kohv maksis sellises kohvikus 12 eurot.

Mehhikosse saabudes piirdus minu hispaania keele oskus sõnadega hola!, si, muchos gracias!, esimese nädalaga suutsin ära õppida korrektse tervituse ning arve küsimise fraasiga la cuenta, por favor. Olukorras, kus nendest fraasidest ei aidanud, tuli abiks Google Translate’i äpp, millega saab näiteks menüüst pilti teha ja äpp tõlgib, mida pakutakse. Jootraha jätmise kultuur on kogu Mehhikos levinud praktika, mis on selgelt tulnud põhjanaabrite poolt.

Ebaõnne radadel

Mehhikos ära joo ega pese hambaid kraaniveega! Mina sain selle õppetunni päris valusalt kätte. Aasias reisides on see mul juba selge, aga siinpool maakera ma esimesed 12 päeva ei mõelnudki sellele.

13. päeva hommik algas väga teistmoodi. Esimese asjana jooksin WC-sse ja sain aru, et midagi on valesti. Järgmise ööpäeva jooksul käisin toast väljas ainult korra ja sedagi üksnes apteeki minekuks. Ülejäänud aja kas magasin või oksendasin. Õnneks on Mehhikos iga nurga peal apteek, kus mulle anti kõige populaarsemat heleroosat ravimit Pepto Bismol.

See isegi aitas ja sain hakata planeerima, kuidas leida lahendust teisele probleemile. Nagu loo alguses mainisin, siis Mehhikosse saabudes tuleb kindlasti jälgida, mis tempel passi pannakse. Meie buss peeti kontrolliks kinni ja vaadati dokumente. Minu suureks üllatuseks juhtis mu passi kontrollinud ametnik tähelepanu faktile, et mu viisa on kohe läbi saamas. Selgus, et mulle anti viisa kõigest 20 päevaks ja mul oli kiiremas korras vaja välja mõelda, mis edasi.

Olin tol hetkel Palenque’i linnas ja valikuid edasi tegutsemiseks oli mitu. Lõpuks valisin sellise plaani, kus panin otsejoones bussiga edasi Cancúni, viisin oma mustad riided pesumajja ja lendasin üheks ööks Guatemala Citysse. Võtsin sellega väikese riski, sest jätsin enamiku asju Cancúni hotellituppa ja väike oht oli, et ei lasta riiki tagasi. Õnneks nii ei läinud ja naastes ootas mind puhas pesu ja külm õlu. Irooniliselt kombel anti seekord 180 päeva viisa, kuigi ütlesin ausalt, et nädalast piisab.

Alati ei lähe pikad reisid plaanipäraselt. Pärast kõhuprobleeme hakkas mind vaevama seljahäda, mis tegi kõndimise valulikuks, ja otsustasin minna Tulumis füsioterapeudi juurde. Tema soovitusel läksin järgmisel päeval röntgenisse, kus selgus, et alaseljas on paari diski vahe kitsam kui võiks, aga midagi rohkemat ta sellest välja ei osanud lugeda. Järgnesid piinarikkad päevad, kus ei puudunud ka kiirabiga kohaliku haigla külastamine ning korralik hulk valuvaigisteid eri kujul. Kuna Belizes on riigikeel inglise keel, siis otsustasin edasi liikuda kasvõi läbi valu, et seal saaks arstidega paremini tuttavas keeles suhelda.

Belize

Liikusin praamiga edasi Belize’i Ambergris Caye saarel asuvasse San Pedro linna ning sealt edasi Caye Caulkeri saarele, kus asub maailma suuruselt teine korallrahu süsteem. Nii erilises kohas olles otsustasin ikkagi snorgeldamistuurile minna, kus sai ammhaide ja kotkasraidega ujuda. Tuuril olles sain aru, et minu terviseolukorras oli see kahjuks liiga sportlik tegevus.

Järgmine peatus oli Belize City, kus asus suurem haigla. Plaan oli teha magnetresonantsuuring, et näha, mis täpsemalt viga. Taksosõit haiglasse oli omamoodi pikantne: takso ise oli sellises olukorras, et mõlemad sillad võisid iga hetk alt ära kukkuda ja iga auk tundus olevat viimane, mida see auto kannatab. Jõudsime ühe haigla ette, aga kaardilt vaatasin, et tegemist on vale haiglaga. Taksojuht noogutas ja samal ajal istus ette istmele just haiglast tulnud väga rase naine, kes oli ilmselt juhi abikaasa. Muigasin omaette ja sõit läks edasi. Turvavööd keegi kohalikest muidugi ei kandnud, isegi see rase naine.

Sain neuroloogi vastuvõtule. Too vaatas mu pabereid ja eelnevaid uuringuid ning ütles väga kindlalt, et tegemist on ristluu-niudeluu liigese probleemiga ning määras jälle uued ravimid ja väitis, et mind on eelnevalt valesti ravitud.

Belize City on üks väga igav linn ning selle reisi üks kallimaid. Veetsin seal kokku neli ööd ja tulevastele reisijatele soovitaksin võimaluse korral seal mitte peatuda. Selles linnas jõudis minu jaoks kätte murdepunkt, kus kaalusin tõsiselt reisi katkestamist tervisemurede tõttu.

Guatemala

Uued ravimid andsid senisest parema efekti ja enesekindlus kasvas. Otsustasin reisi jätkata ja liikuda edasi Peteni järvel asuvale tillukesele Florese saarele. Flores on võluv ja rahulik sihtkoht, mis pakub suurepäraseid võimalusi nii ajaloohuvilistele kui ka neile, kes otsivad lõõgastavat puhkust kauni järve ääres. See on ideaalne lähtepunkt, kus avastada Tikali ja teisi maiade arheoloogilisi paiku. Tikal on UNESCO maailmapärandi nimistus ning üks tähtsamaid ja muljetavaldavamaid maiade tsivilisatsiooni arheoloogilisi paiku.

Edasi võtsin suuna Antiguasse. Jõudsin sinna täpselt munapühade ajal, mis on kindlasti parim aeg külastamiseks. Antigua on tuntud oma suurejooneliste ja värvikate pidustuste poolest püha nädala ajal, eriti suurel reedel, meelitades kohale tuhandeid turiste ja palverändureid üle maailma.

Järgmine peatus viis mind Atitláni järve äärde, mis on tõeline pärl Guatemala südames, umbes 1500 meetri kõrgusel merepinnast. Järve ääres on mitu võluvat küla, nagu Panajachel, San Pedro, Santiago Atitlán ja Santa Cruz. Külade vahel on paadiliiklus, mis annab võimaluse päeva jooksul mitut asumit avastada.

Viimane peatus Guatemalas oli minu jaoks Xela, ametliku nimega Quetzaltenango, mis on Guatemala teine suurim linn. Xela asub 2300 meetri kõrgusel merepinnast ja linna saabudes oli sellest kohe aru saada, sest pilved olid täpselt linna kohal.

El Salvador

Olin kaotanud oma tervisehädade tõttu üle nädala ja otsustasin, et El Salvadoris peatun vähem kui algselt plaanis. Kokku olin seal ainult neli ööd, neist kolm pealinnas San Salvadoris. San Salvador on koht, kus täiesti piisab ühest ööst ja tagantjärele kahetsen, et ma ei viibinud rohkem El Tuncos, mis tundus olevat laiemalt teadmata surfarite paradiis. Kogu infrastruktuur on seal veel lapsekingades, aga viie kuni kümne aasta pärast on see kindlasti popp reisisihtkoht.

Nicaragua

Nicaraguasse pääsemise piiriületus jääb mulle meelde kui elu kõige hullem. Ligi aasta tagasi võeti Nicaraguas vastu seadus, et professionaalne foto- ja videovarustus on illegaalne ning ilma loata tehnika piiril konfiskeeritakse. Firmad, kes organiseerivad Hondurase poolt piiriületust, teavad seda, ning minult küsiti enne Nicaraguast lahkumist, kas mul on drooni või kaamerat. Vastasin jaatavalt ning selle peale hakati kohe nägusid tegema, et sellest tuleb probleem. Lõpuks maksin reisi organiseerijale 60 Ameerika dollarit, et ta mu kaamerakoti ära peidaks, sest piiriületusel tuleb igal reisijal oma kotid lennujaama skanneri moodi aparaadist läbi lasta. Piiril tundus skaneerimise probleem kõige väiksem ja pärast selgus, et bussis mu kõrval istunud sakslasel oli sarnane kaamera kotis ja talle ei öeldud midagi. Tundsin, et sain petta, aga vähemalt oli kaamera alles. Nalja pakkus see, et meie viimases peatuses enne piiripunkti käidi kolme pitsat ostmas, mis siis piiripunktis töötajatele altkäemaksuna üle anti.

Suurem jama aga alles algas. Nicaragua nõuab igalt sisenejalt kollapalaviku vaktsiini, mida minul ja kolmel reisijal aga polnud. Seisime bussitäie inimestega tühjas saalis. Kell oli üheksa õhtul ja peale meie polnud piiripunktis kedagi. Mitte mingit infot ei olnud, miks ja kui kaua ootama peame. Möödus vähemalt pool tundi ja siis tuli meie reisijuht kõigi meie passidega ning samal ajal võtsid kaks töötajat oma tööpostil koha sisse, nagu oleksid just kõik koos lõunapausilt tulnud. Kõik said templid passi, aga kuidas meie vaktsiini puudumise probleem lahendati, seda ma ei teagi.

Bussis selgus, et kaks inimest on veel puudu. Üks poiss ja tüdruk olid eraldi viidud ülekuulamisruumi ja nende telefonid läbi sirvitud. Tüdruk oli bussi jõudes endast väljas ja nuttis, kui selgitas naabritele, mis juhtus. Kokku olime seal piiripunktis ligi kolm tundi. Minu kindel soovitus on kindlasti vältida maismaapiiri Hondurase ja Nicaragua vahel kui vähegi võimalik.

Kõige meeldejäävam paik Nicaraguas oli Ometepe saar Nicaragua järves, mis on Kesk-Ameerika suurim järv. See saar on unikaalne oma kahe vulkaani, Concepcióni ja Maderase poolest. Sealsed loojangud on ühed ilusamad, mida olen elus näinud. Saarel tuleb kindlasti rentida roller ja ümber kahe vulkaani tiirutada.

Costa Rica

Selle reisi idee saigi alguse sellest, et mul on sõber, kes elab Costa Ricas, ja mõte oli talle külla minna. Tundus aga narr nii kaugele ainult ühe riigi pärast sõita ja sellest tekkis plaan teha läbi gringo trail.

Oli väga tore näha üle pika aja tuttavat nägu ja rääkida näost näkku eesti keeles. Rentisime auto ja sõitsime Manuel Antonio rahvusparki, mis on üks Costa Rica tuntumaid ja populaarsemaid. See asub Vaikse ookeani rannikul Puntarenase provintsis, umbes 132 kilomeetrit pealinnast San Josést.

Costa Rica oli esimene riik, kus igal pool sai kaardiga maksta ja ma ei pidanud kordagi sularaha välja võtma. Samuti hakkas inimeste välimus muutuma rohkem hispaanlaslikumaks. Kui varem oli selgelt näha nahatoonis ja kehakujus maiade geneetikat, siis nüüd pigem hispaania verd.

Panama

Ajapuuduse tõttu peatusin ainult Panama Citys. Muidugi külastasin Panama kanalit, mille külastuskeskuses näidati filmi selle ehitamise ajaloost ning tähtsusest maailma kaubandusele. See pani mõistma, kui keeruline projekt see tegelikult oli ja kui oluline on see tänapäevani.

Kõige rohkem meeldis aga UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv San Felipe ajalooline linnaosa, mis pakkus vapustavat koloniaalajastu arhitektuuri ja ajalugu.

Colombia 

Medellíni jõudes märkasin kohe, kui puhas õhk seal on ning kui mägine see linn on. Igale poole kõndides oli nurk alati 45 kraadi kas üles või alla. Selle linna suurim turismimagnet on vaieldamatult Comuna 13. Võtsin sinna giidiga tuuri ja soovitan seda kõigil teha, sest giidideks on kohalikud, kes on seal üles kasvanud ja oskavad rääkida omast kogemusest, kuidas see koht on muutunud. 1980. ja 1990. aastatel oli Comuna 13 tuntud kui üks Medellíni vägivaldsemaid piirkondi, kus tegutsesid narkokartellid ja paramilitaarsed rühmitused. Viimastel aastatel on piirkond teinud tänu turismile läbi hämmastava muutuse ning kohalikud on õppinud raha teenima palju paremal ja rahulikumal viisil. Jalutades nendel tänavatel näeb kõike alates grafitist kuni breiktantsijateni välja.

Teine märkimisväärne koht Colombias oli Guatapé linn ja eriti selle kõrval asuv ikooniline kivimonoliit El Peñól de Guatapé. See massiivne kivi on 200 meetri kõrgune ja selle vallutamiseks tuleb astuda 720 trepiastet. Aga vaade tipust oli kindlasti pingutust väärt.

Brasiilia

Rio de Janeiro on linn, mis pakub midagi igale reisijale – olgu selleks maailmakuulsad rannad, kultuurilised vaatamisväärsused või suurejoonelised pidustused. Võib öelda, et kui peaksin valima linna, mis sellel reisil enim meeldis, siis vastus oleks Rio de Janeiro.

Esmamulje ei olnud tegelikult üldse hea. Maandusin kell üks hommikul ja majutuse võtsin kesklinna Lapa rajooni. Sel ajal olid väljas ainult kodutud ja narkomaanid ning atmosfäär ei olnud sõbralik. Lisaks ei olnud mu majutuses esimesed kaks tundi elektrit, mis tegi olemise veel kahtlasemaks.

Hommik aga oli ilus ja päikseline, inimesed sagisid ringi ja õhus oli head energiat. Veetsin Rios kokku üheksa ööd ja selle ajaga hakkas see linn väga koduseks saama.

Üks lahedamaid kogemusi oli minna vaatama kohalikku jalgpallimängu. Tuttava brasiillase sugulane lubas mulle lahkelt näidata, kuidas üks tõeline fänn mängul käib. Copa Libertadorese turniiri raames kohtusid kohalik Botafogo FC ja Ecuadori LDU. Staadionile oli kogunenud 26 000 fänni ja kohtumise võitis kodumeeskond 2 : 1. Väga lahe oli näha fänne tulihingeliselt kaasa elamas ja sain isegi fännisektoris kaasa laulda.

Proovisin ära näha kõik tähtsamad vaatamisväärsused, mis Riol pakkuda: Kristuse Lunastaja kuju, Suhkrupea mäe kaabelraudtee, Copacabana ja Ipanema rannad, Lapa kaarsild, Santa Teresa tramm, Selaróni trepid, purjekaga tuur lahel, Metropoli kirik, Rahvuslik Kaunite Kunstide Muuseum, Niterói Kaasaegse Kunsti Muuseum.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika