Hammaste eemaldamise riitus

Erki Fels kirjeldab seekord unikaalset kogemust himbade hõimu juurest Namiibias, kus ta veetis kaks nädalat, vaatas pealt hammaste eemaldamise riitust ja lahkus sealt kepi toel, aga väga õnnelikuna.

Paljaste rindadega naised lõhnavad savi järele. Nad istuvad maas, vaatavad mind põgusalt. Kaokolandi poolkõrb Namiibia ääremaa. Seisan tõlgi kõrval, käed ümber kaela, sest päike paistab otse kuklasse. Hütid on siin inimeste kõrgused, katused ei heida varje. Lapsed tassivad kohale ämbri ja pööravad tagurpidi – istu! Istun maha, kuna ei taha erikohtlemist. Ämbritega tuuakse vett, ämbrid on peaaegu sama pühad nagu lehmad. Kui tõlk seda seletab, puhkevad naised naerma. „Meie ei istu maas, vaid lehmanahal. Ütle seda mzungu’le. Ta võib ämbrile istuda.“

„Nad küsivad, kust sa tuled,“ tõlgib Western. „Euroopast.“ Western muigab: „Miks sa ütled Euroopast. Nad ei tea, et on Aafrikas.“ Western teeb oma hõimukaaslastele liiga. Selgitasin hiljem delikaatselt välja: ainult vähesed külast ei teadnud Aafrikat.

„Ma tulin teie juurde kuus kuud. Alustasin metsast, kus sajab iga päev vihma ja kus päike paistab lagipähe. Mõelnud teiega kohtumisest olen aastaid.“ „Miks sa räägid aastates,“ segas Western taas. „Mitu täiskuud võttis sul aega, et siia jõuda?“ Kui olin rääkinud soovist elada koos himba hõimuga nende eraldatud maailmas, kiitsid naised selle õlgu kehitades heaks.

„Perivi ütle tervituseks ja vasta peri nawwa! Oh, see keel on lihtne, õpid kiiresti,“ luges härra Western enne äraminekut õpetussõnu. Ta eksis. Maadlesin ainuüksi võõrustajate nimede tuupimisega. Himbadele meeldivad keerulised nimed. Naised, kes mulle ämbri peale istet pakkusid, olid Makaagamun, Jeeuulile, Kamqwena, Quwekada.

Hütis pole ühtegi akent, aga on palju suitsu

Himba küla ei ole pisike hajaasustus, nagu eesti küla. See on väiksem kui jalgpallistaadion ja ringikujuline. Küla piirab toigastest kõrge aed. Aiaga paralleelselt kulgevad savionnid, moodustades omakorda poolringi. Kõik onnisuud vaatavad küla keskpunkti, kus asub kraal – paik loomadele. Mõnel õhtul aitasin lastel kitsed aedikusse karjatada ja sain võimaluse astuda samme kraalis. Ehkki kraalis kõndides jäävad kitsepabulad varvaste vahele, on see püha koht.

Küla ümbritseb tühi poolkõrb. Kilomeetreid eemal oli maantee, kust turistide maasturid harva vaikust murdes mööda kihutasid. Nad olid teel Epupa koskede juurde. „Kui palju mzungu’sid teid külastab?“ küsisin poisilt nimega Makadin – tema oli külas ainus, kes oskas nappi inglise keelt. „Palju. Mzungu meeldib himba.“ Mina ei näinud külaskäigu ajal ühtegi valget inimest. Western lahkus ja võttis maasturi kaasa. Leppisime kokku, et ta tuleb kahe nädala pärast tagasi. Lülitasin telefoni välja, et akut säästa.

Panin telgi püsti Makadini hüti kõrvale. Magasin vahel hütis koos himbadega, vahel oma telgis. Esimesel ööl telgis magades ärkasin külmast kangena. Temperatuur lähenes miinuskraadidele. Hommikul hakkas päike telgi peale paistma ja muutis magamise võimatuks. Pelgasin, et plastmassist veekanistrid sulavad üles, nii et tassisin need Makadini hütti. Himbadega magada oli vahvam – lehmanahal hõõguvate süte saatel. Nad teevad ka hütis tuld. Savionnis pole mõistagi aknaid, mistõttu on hütt õrnalt suitsu täis. Kõik lõhnavad hommikul hästi. „Millest tuleb see aroom?“ pärisin õhtuti, sest lõhnad vahetusid. Himbad on lõhnameistrid. Põhiline lõhn on muidugi savi, ookri ja lehmarasva kombinatsioon, sest sellega määritakse end üle kogu keha. See kaitseb neid päikese ja mustuse eest. Kõige kuulsam looduslik lõhnaaine on Cammiphora Widii ehk Namiibia mürr, pisikese baobabipõõsa sarnase taime vaik.

Argielu olmemured ja pisiprobleemid

Jätan kirjutades kõigest (sh endast) sümpaatsema mulje. See on reisikirjades natuke paratamatu. Tagantjärele on kõik helgem ja vooruslikum. Seepärast kahtlesin, kas järgnevat tekstilõiku oma päevikust siia kopeerida. Mul ei tohiks olla ühtegi etteheidet oma võõrustajatele, sest nad tegid, mis suutsid. Sõime koos lõkke ääres, käed piimaga leotatud maisipudru sees. Seda enam olen nõutu, kui tagantjärele päevikut sirvin: „10.12.2018. Hakkan tüdinema. Olen praegu siin, igavlen ja vaatan, kui uskumatult aeglaselt aeg liigub. Kuidas siin kaks nädalat hakkama saada. Probleemid: keelebarjäär, telgis on tohutult palav, aga see on ainus koht, kus saan privaatselt olla. Privaatsus! Lapsed on armsad, aga tüütud, küsivad kogu aeg midagi, 40 kraadi igal pool, puid pole, hütid varju ei heida, see päike on ootamatult suur probleem. Sisuliselt kõik on keeruline: söögitegemine, vaba aja sisustamine, olemine. Isegi istumisega on mure, sest pole ju pinke. Istun praegu telliskivil.“

See oli päev pärast esimest ööd! Hakkasin tüdinema? Seda on imelik lugeda. Mida ootasin: basseine, Netflixi, sušit? Reisimine harjumuspärasest erinevates tingimustes viitab, kui palju oleme argielu teenistuses. Argielu võib mõjutada meid rohkem kui meie juured, traditsioonid, aated. Argielu võib neelata kogu meie tähelepanu ja energia. Kuidas hambaid peseme, millel magame, kas aknast saab välja vaadata, kus on lähim tualett, kas vett saab kraanist, kui kaua valmib hommikusöök, kust tuleb valgus, kuhu istuda ja palju on kell – need olmeteemad mõjutavad meid sügavalt iga päev. Ka sina tunned seda, kui magad lehmanahal, pesed ennast alasti kaevu ääres jääkülma veega või tood hommikul kilomeetri kauguselt vett, kanister pea peal.

Veetoomine – midagi jõusaalirahvale 

Kõige piinlikum hetk poole aasta pikkuse rännaku ajal juhtus päeval, mil otsustasin minna tüdrukutega kaevule vett tooma. Võtsin 25-liitrise kanistri näppu, see oli kerge nagu udusulg. Naised kergitasid kulme ja noogutasid heakskiitvalt. Veetoomine on traditsiooniliselt naiste töö. Küla oli üldse meestest peaaegu tühi. Enamasti viibisin naiste, neiude ja laste seltsis. Ka Makadin kadus sageli mitmeks päevaks ja võimatu oli aru saada, mis tööd-toimetused tema aja röövivad.

Mehed mängisid kaevu lähedal kividega, ühel lõigati žiletiteraga juukseid. Keegi ei tulnud selle peale, et aidata kõhnadel neiudel veekanistreid täita või neid pea peale upitada. Otsustasin, et ei pane kanistrit pea peale, vaid võtan sülle.

Mida olin ennist näpuvahel keerutanud, oli nüüd nagu sangpomm. Upitasin kanistri sülle ja vaarusin küla suunas. Neiud, kanistrid peas, asusid mu külgedele. Kümme sammu eemal pidin asendit muutma. Neiud osutasid, et pane kanister pea peale. Patsutasin õlale ja nad aitasid kanistri mu õlale. Meeste jutuvada vaibus ja uudishimulikud silmad pöördusid. Vaarusin edasi. Kanister kukkus maha. Lapsed jooksid lähemale ja vaatasid mind murelikult. Neiud aitasid kanistri nüüd pea peale. Tõepoolest, nii tundus koorem kergem. Natukene maad eemal hakkasin pelgama, et kael läheb pooleks. Samal ajal oli jõud kätes otsa saanud. Istusin kanistri peale ja mõtlesin elu üle. Tüdrukud pakkusid, et aitavad. Näitasin kätega, et minge ees, ma puhkan siin pisut ja rühin siis järele. Kaks kilomeetrit külani tundus, nagu oleksin kõndinud Namiibia kõrbest tagasi Kongo vihmametsa. Lõpus lohistasin kanistrit enda ees üle „külaväljaku“ sammhaaval. Himbad vaatasid vaikides. Mitte keegi ei rääkinud sellest teemast enam kunagi.

Kohtumine pealikuga

Aeg-ajalt näen unes, kuidas mu hambad logisevad. Pärast himbade juures elamist on uneportfoolio täienenud uue motiiviga. Näen mõnikord, kuidas ärkan öösel savionnis, sest onni ees on inimesed järjekorras, tahavad sisse tulla ja eemaldada neli alumist lõikehammast. „Ma olen seda juba teinud,“ vastan neile mingil põhjusel ja rahvas lahkub viisakalt.

Ühel hommikul tegin silmad lahti. Makadin kummardus mu kohale, matšeete üle õla. „Pealik on saabunud,“ teatas ta pidulikult. Viimaks ometi otsustas pealik saabuda, mõtlesin pooleldi rõõmsalt, pooleldi pettunult. Et pealik tuli, näitas, et mzungu oli oluline külaline. Samas pealiku tulek tähendas sedagi, et mina – mis iganes põhjustel – jään vaesemaks. Pealikel on hämmastav oskus raha teenida. Olen ilmselt hõimupealike suhtes ebaõiglane, aga mul oli Aafrikas seitse pealiku audientsi, millest vaid üks lõppes ilma pealikule raha andmata.

Astusin päikese kätte ja komistasin otse pealiku sülle. Ta oli istet võtnud mu telgisuu ette. Suur ja lai meesterahvas. Ta istus pingil, mis oli võõrsilt kaasa toodud. Lapsed veeretasid mulle rehvi. Saime tuttavaks ja vahetasime viisakused. Pealikuga oli kaasas üks noormees, kelle inglise keel oli hea. Tema tõlkis. Pealik rääkis aeglaselt, pikkade pausidega. Tseremoonia on toimumas. Kui tore! Mis tseremoonia? Ta osutas tüdrukute suunas: „Need tüdrukud on valmis hammaste eemaldamiseks.“ Removal of the teeth – kordasin tõlgi sõnu. Muidugi olen sellest kuulnud, valetasin.

„Hammaste eemaldamine… on väga… raske… “ rääkis pealik rahulikult, „ …protseduur. See raske. Seda… ei saa teha… hooletult.“ Selgus, et protseduuri viib läbi teadjamees, aga tema ei tööta tasuta. Lisaks on vaja lammast, sest kuum lambalihatükk tuleb asetada neiude igemete peale. Samas on praegu põuaaeg ja lambad ei ole paksud. Meie vestlus oli veider. Tüdrukute isa oli samuti kohal, kuid ei rääkinud oma tütreid puudutavas tseremoonias üldse kaasa.

Hammaste eemaldamise tseremoonia 

Miks himba poisid ja tüdrukud neli alumist lõikehammast 14–16-aastaseks saades eemaldada lasevad, jäi ebaselgeks. Üheks põhjuseks võib olla diktsioon. Väidetavalt aitab see hääldada teatud sõnu paremini. Mainitakse ka vajadust inimest ravitseda siis, kui too on teadvusetu. Kolmandaks – ilu. Neli alumist lõikehammast (nagu poiste puhul eesnahk) on lihtsalt kole. „Kuidas te ennast tunnete?“ küsisin neiudelt õhtul, kui tseremoonia oli juba lõppenud. Nad naeratasid häbelikult ja ütlesid Makadini vahendusel: „Me oleme nüüd ilusad.“

Hammaste eemaldamise tseremoonia kõlab uhkemalt, kui see tegelikult toimus. Meie sündmus oli lihtne. Polnud trumme, tantsijaid ega isegi seda lammast, kelle olin justkui pealikult ostnud. Polnud isegi pealikku. Kohal olid vaid tüdrukud ise, lapsed, isa-ema, mina, Makadin ja teadjamees. Kõndisime külast välja, et mitte valada verd kodus. Ema jäi eemalt vaatama. Teadjamees otsis maast kivi ja murdis pisikese pulga. Esimene neiu, Mutanga, laskus selili. Isa toetas ta kukalt. Tüdruk naeratas kaunilt. Teadjamees asetas puupulga alumistele hammastele. Ta koksas kiviga üks kord. Kaks korda. Kolmandal löögil tulid juured igemest välja. Mutanga tuli istukile. Isa pani käe ta suhu ja aitas hambad välja tõmmata. Himba hõimus, kus mehel on mitu naist ja trobikond lapsi, kus pojad on eelistatud, kus suhe isaga on kaugem, võib hammaste väljatõmbamine olla isa ja tütre kõige lähedasem hetk.

Tüdrukud toibusid üllatavalt kiiresti. Samal õhtul läksid tüdrukud jõe äärde (õigemini jõe sängi) valuvaigistit otsima. Läksin kaasa. See oli umbes viis kilomeetrit matkamist. Tehti heas tujus nalja, ehkki sülitati sageli verd. Tuul tõusis ja jooksime liivase tuulispasa eest. Pisikesed tornaadod tekkisid poolkõrbes sageli. Tahtsin tuulekeerise sisse jääda, aga kui see lähenes ja koledat häält tegi, jooksin ikkagi elu eest kõrvale. „See ei tõsta taevasse, aga lööb jalad alt,“ ütles Makadin.

Tagasiteel otsustasid neiud lõkkepuitu korjata. Nad sidusid puukoorega koorma pea peale. Kõndisin jämedamate halgudega tagapool ja mõtlesin: see koht, need inimesed on erakordsed. Kui minul eemaldataks neli alumist hammast, lebaksin palavikuga voodis ja nutaksin. Ma ei tassiks puid ega teeks tööd. Tol õhtul tõusis liivatorm ning kõrbevaimud ulgusid ja kiristasid hambaid.

Kõik, mis minust väljub, on kollane

Makadin küsis harva küsimusi, kuid ühel õhtul kaevu juurest pesemast tulles küsis ta: „Sul ei ole keppi. Miks?“ Makadin pidas silmas pikka peenikest jalutuskeppi, mida mehed alati kaasas kandsid. Ta kinkis mulle enda kepi. Avastasin, et see on tõepoolest praktiline. Kui näiteks käekellast randmel ei olnud mingit kasu, siis kepist tõusis tulu. Esiteks vähendab see vajadust kummardada, sest kepiga saab ümbruskonda sondeerida. Kepiga saab liivale ajaviiteks joonistada. Samuti on külas palju loomi, kes jalgu jäävad. Kui sul on kepp käes, siis ei tule loomad kiusama. Mõnikord on hea kive ümber lükata, et skorpioneid avastada. Kepp on ka staatuse sümbol – lapsed seda kanda ei või. Ja kõige enam on kepp abiks seismisel ja kõndimisel. Paar ööd hiljem muutus kepp mulle otseselt tugisambaks. See oli siis, kui arvasin, et mul on koolera.

Ühel õhtul ei tahtnud ma süüa. Veider, mõtlesin. Mul oli himbade juures kogu aeg kõht tühi. Läksin telki varakult magama. Öösel ärkasin, tegin telgisuu lahti ja oksendasin nagu torust. Vaatasin korraks imekaunist tähistaevast ja oksendasin uuesti. Kõrbes on hea see, et pühid liiva peale ja polekski nagu midagi.

Ärkasin uuesti iiveldusega. Komberdasin kepi najal külast välja. Himbade juures ei olnud käimlat ega isegi spetsiaalset kohta, kus number kaht võiks ajada. Kõnniti lihtsalt kuhugi eemale. Kuna ma ei suutnud kükitada, siis toetasin selja puutüvele ja laskusin jalgadest alla. Kui nägin, et kõik mis väljub, on kollane, hakkasin muretsema. Kas koolera? Olin näinud koolerat Zimbabwe slummis. See haigus murrab kiiresti. Tegelikult on kooleraga lihtne: kui sa saad endaga arutleda koolera võimalikkuse üle, siis sul ei ole koolerat.

Kasutatud niisked salvrätikud lendlesid tuulega minema, ehkki tahtsin kõik liiva sisse matta. Õnneks ei puhunud tuul küla suunas. Hommikul olin nii nõrk, et ilma Makadini kingitud kepita poleks olnud võimalik palavast telgist pageda.

Naiste rituaal – saviga võidmine ja aroomikümblus

Westernil kulus rohkem kui kaksteist tundi, et Opuwost kohale sõita. Lamasin lehmanahal hütis ja üritasin end kõigest välja lülitada. Neiud tegid selle oma uudishimuga raskeks. Nad kummardusid mu kohale ja küsisid midagi võõras keeles. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ma ei oska vastata. Siis küsisid nad midagi teistsuguses sõnastuses. Naeratasin. Tol päeval ümbritses mind eriti palju himbasid. Ilmselt sellepärast, et kui kellelgi on kehv enesetunne, siis on kombeks mitte jätta teda üksi. Neiud asetasid mu kõrvale järjest erinevaid beebisid, kes olid armsad ja magasid ingliund.

Kui ootasin Westerni saabumist, tuli Makadin hütti ja pakkus võimalust minna vaatama püha tuld (okuruwo). Ma vaataksin hea meelega püha tuld, Makadin, aga järgmine kord. On siiski üks rituaal, mida tahaksin enne lahkumist näha: saviga võidmine ja lõhnastamine. Himba naised ei pese end veega, vaid võiavad savi, ookri ja lehmarasvaga. Seetõttu ei taha keegi himbasid auto peale võtta, kui nad linna hääletavad. Nad määrivad kõik kohad saviseks.

Võidmine on uhke rituaal. Jeeuulile istus lehmanahale, avas karbikese ja võttis sealt peotäie võiet. Aeglaselt, mõtlikult kattis ta võidega kaela, õlad, rinnad ja põsed. Ta süütas tiku ja põletas mürri, asetas puidust punutud koonuse hõõguva söekarbi peale ja sealt hakkas immitsema peent suitsu. Jeeuulile kummardus suitsukoonuse kohale, tema punased savijuuksed laotusid kaunilt õlgadele. Maad võttis pidulik vaikus.

Tekst ja fotod: Erki Fels

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Isad ja pojad mägedes ja orgudes
• Kagu-Aasia – kohalik kohtub sisse tooduga
• Luurajana külma sõja ajal Moskvas
• Kõik-on-võimalik-stanid
• Jordaania
• Ainulaadne Seišellide saarestik
• India – vaikuse müra
• Namiibia – Aafrika algajatele
• Hammaste eemaldamise riitus
• Andrus Kõresaare lennumatkad
• Andrus Kivirähk: „Reis on seltskonna küsimus.”
• Tanel Tuuleveski suuskadel Antarktikas
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA