Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas

Muusikainimesed – DJ ja muusika-manager Liisi Voolaid ning Elephants from Neptune’i trummar Jon Mikiver – sattusid viis aastat tagasi surfielustiili- kütkesse ning sestpeale viivad kõik reisid vaid sinna, kus saab iidsete Polüneesia rahvaste kombel pikal surfilaual mööda laineid liuelda. Tänavu kevadel viis nädalat Hawaiil O‘ahu saarel ja Mehhiko läänerannikul Guerrero osariigis surfates veetnud paar jagab muljeid iga lainehundi unistuste reisi kohta.

Tekst: Annelis Rum
Foto: erakogu

Lainesurf, eriti veel longboard’i ehk väga pika lauaga sõitmine on eestlaste seas pigem haruldane ala. Kuidas selle juurde sattusite?

Liisi: Ma võtsin Balil oma esimesed surfitunnid ja tekkis kohe suur eufooria, sain laual püsti! Samas võitlen siiamaani ka hirmuga, sest võid jääda laine sisse nagu pesumasinasse. Aga kui on hea päev, oled seal ookeanis ja püsti vee peal, sõidad nagu Poseidon – see on nii eriline, äge tunne. Paljud on seda kusagil korra proovinud, aga enamik inimesi ütleb, et surf on nii raske. Olen nõus, et see vajab stabiilset harjutamist.

Jon: Minul on rulataust ja ekstreemsport on alati meeldinud. Samal 2019. aastal, kui Liisi avastas surfi Balil, olin sõbraga Mehhiko läänerannikul ja sattusime proovima. Siis taipasin, et surfates ei pea ma muretsema asfaldile kukkumise või luumurdude pärast. Muidugi võib ka surfates ennast vigastada – big wave surf –, aga vesi mõjub alustades pehmemalt. Nii kui ma olin oma esimese laine sõitnud, olin müüdud. Selline revolutsiooniline tunne tuli peale.

Mis surfis nii erilist on?

Liisi: Surf on toonud tagasi heas mõttes lapsemeelsuse ja mängulisuse. Ja kuna õppimine on nii vaevaline, siis see on nii õnnis tunne, kui lõpuks arened. Laine püüdmiseks pead palju vaeva nägema, aga see on ka meditatiivne – pole mingit telefoni skrollimist, pole variantigi telefoni kaasa võtta. Surfi tunnetad iga rakuga kõige paremini siis, kui istud seal Waikikil helesinises vees, vaatad maa poole, näed kuulsa Diamond Headi vana vulkaani siluetti, ookeanis su kõrval sõidavad kohalikud merejumalad oma pikkade laudadega mööda ookeani – see on imeline-eriline vaatepilt.

Jon: Tegelikult köidab mingi suurem asi, see elustiil. Vees olemine on suur osa surfist, aga inimestelt, keda reisides kohtad ja kellega sõbruned, saad palju huvitavat elufilosoofiat. Surf aitab meelde tuletada, mis lõpuks tähtis on. Istud seal kusagil Mehhiko pärapõrgus surfilaual ja siis plump! kilpkonn tuleb vaatab veest välja, kaugemal vaalad hüppavad ja näitavad saba või lendavad pelikanid parves üle sinu.

Mehhikos isegi pensionärid ripivad, nad näevad välja nagu väikesed kokku kuivanud rosinad oma kalipsodes, endal mitmes ring uusi hambaid suus. Ja siis korraga see 75-aastane ujub sinust kiiremini, saab parema laine ja sa näed, kuidas nad tulevad veest välja, on nii õnnelikud.

Liisi: Siis mõistad, et surfil puudub vanusepiirang ja võid sellega tegeleda enda rõõmuks. See on elukestev õpe, väga filosoofiline ala. Vahel nagu unelm ja mõnikord täiesti kohutav – kui on näiteks surmahirm suure vahuse laineseina ees. Aga isegi kui on hirmus olnud, siis lõpuks annab surfamine tohutu laengu ja elus olemise tunde!

Jon: Kõige olulisem on, et oleks lõbus. Ei ole vaja survestada end sõitma jube suuri laineid. Elu ei pea nii tõsine olema. Arenguvõimalused surfis on nagunii lõpmatud.

Kummardus surfimekale – üksteist päeva Hawaiil O‘ahul

Hawaii kaheksast suuremast saarest elab O‘ahul kõige enam ehk ligi miljon inimest. Kunagine kuningriik, umbes pooleteise Hiiumaa (1545 km2) suurune O‘ahu on Hawaii saarestiku suuruselt kolmas saar. Vulkaanilise tekkega mägine maatükk keset Vaikset ookeani on sooja, troopilise kliimaga ning selgeid aastaaegu eristada on raske, kuigi kohalike jaoks valitseb maist oktoobrini tinglikult suvi ja novembrist aprillini talv. Loodus on alati lopsakas ja kõik õitseb. Vähene, aga sage vihmasabin tagab ka pidevad ahhetama panevad vaated ookeani kohal laiuvatele vikerkaartele.

O‘ahu lõunaosas, pealinnas Honolulus asuv maailmakuulus Waikiki rand on paik, kust pärinevad 18. sajandi lõpust kirjalikud tõendid, et „sõidetakse ovaalsete lapikute puutükkidega mööda laineid ranna poole“. Aegade algusest on säärased ajaloolised surfilauad olnud pikad, kitsad ja meisterdatud koapuust. Tänapäeval tehakse surfilaudu peamiselt tehastes ja komposiitmaterjalidest.

18. sajandil jõudsid Hawaiile Euroopa kolonisaatorid ning lainelauasõidu peent kunsti mõistmata keelasid nad selle harrastamise sootuks. Lainesurfi uus ajajärk tärkas taas 19. sajandi lõpul, mil kolm Hawaii printsi saadeti õppima Californiasse, kus nad seadsid sammud kohalikku saeveskisse ja lasid endale surfilauad teha. Moodne surfikultuur ühes globaliseerumisega hakkas pead tõstma. Honolulus asuvast Hawaii surfimuuseumist saab Polüneesia kultuuri ja nende kuningliku surfiajaloo teadmisi täpsemalt juurde ammutada.

Hawaii, iga lainesurfari unistuste sihtkoht

Liisi: Eks me lootsimegi Hawaiilt leida seda autentset, algupärast surfikultuuri. Mõtlesime, et teeme selle meka-kummarduse ära. Honolulu ise on muidu suur moodne kõrghoonetega linn, aga meie elasime Waikikil hotellis ja jalutasime iga päev randa. Surfikohti on seal nii palju kui kaugele silm seletab.

Teadsime, et Waikikil on väga palju inimesi, aga lõpuks harjud sellega, sest mida ülerahvastatum koht, seda fokuseeritum ise oled. Seal on palju turiste, aga kohalikud on väga sõbralikud, surf on ju nende põhiline äri. Muidugi on ka ainult proffidele ja kohalikele mõeldud laineid, kuhu võõrastel asja pole. Surfispordis on ka kokkuleppeline etikett, et sa kellelegi ette ei sõidaks, et sulle endale keegi ette ei sõidaks, kes läheb esimesena ning kas ja kus sa tohid üldse istuda oma lauaga.

Kas nende hulka, kes on sündinud n-ö surfilaud all, on raske sisse sulanduda, kui oled algaja ja võõras?

Jon: Surfitund on otsetee kiiremaks arenguks. Ise nuputad seda paar päeva. Surfipoes hoiatati, et on ka kohti, näiteks O‘ahu North Shore ehk põhjarannik, kus sul lastakse rehvid tühjaks või kakeldakse vees, kui oled võõrana vales kohas.

Liisi: Meie võtame alati eratunni, et üldse aru saada kohalikest oludest. Waikikil oli kogu aeg vähemalt sada inimest vees. Jäi silma, et veidi eemal, järgmisel break’il on ainult 10-15 inimest ja mõtlesime, et mis värk sellega on, ilmselt on see meie jaoks n-ö järgmine tase. Saime teada, et see järgmine laine ongi ainult kohalikele – suurem ja rullus palju paremini. Surfipoes öeldi, et te võite seda lainet proovida, aga olge valmis, et palutakse ära minna. Kohalikud lasevad sul laine võtta ja siis vaatavad, kas soperdad – siis öeldakse kohe, et mine algajate lainele tagasi. Meie kogusime nädal aega julgust ja ühel ilusal päeval teenisime oma koha seal kohalike lainel ka välja. Päris eriline ja uhke tunne oli koos profisurfar Nique Milleriga kõrvuti laineid võtta.

Hawaii = surf või on seal muud ka?

Jon: Eurooplasele tundub surf lihtsalt tore hobi. Aga Hawaiil on see terve elu, elustiil. Kõik keerleb surfi ümber, see jälitab sind igal sammul, restoranis, poes, tänaval – on monumendid, muuseumid. Surf on rahvuslik uhkus. Kui Uberiga sõitsime ja juhiga viisakusi vahetasime, siis selgus, et iga taksojuht on ka surfar. Käisime söömas sellises kohas nagu Seven Brothers – no ja mis selgub, loomulikult on seal sellised perekonnad, et ongi seitse venda, kes kõik on surfarid, kes lisaks peavad kohvikut. Vees käimine on osa inimeste pärandist.

Liisi: Lisaks oli nii lahe, et ilmateate osa on alati ka laineilmateade surfilainete kaupa ja teles viskavad kõik rõõmsalt reklaami lõppu tuntud surfarite käeviibutuse ehk shaka.

Seal on ka selline kohalik ala nagu kanuusurf. Sõidetakse kanuuga, mis meenutab poolikut katamaraani – kanuu küljes on tasakaalustav jalg. Viis inimest siis aerutab ja võetakse samamoodi surfilaineid.

Kanuusurf muide pole mitte ainult ametlik osariigi meeskonnasport, vaid ka rikkalik ajalooline meeldetuletus, et Hawaiil elamine tähendab ookeani tundmist ja austamist. Nii et kogu elu keerleb suures osas vees käimise ja surfi ümber, sellest ei saa üle ega ümber.

Mida Hawaiil süüakse?

Jon: On küll burksi ja friikaid, samas ka autentseid Jaapani kohti, head raamenit. Toidukohti on rikkalikult ja toidud on head. Parima toiduelamuse saad pisikesest kahe lauaga kohast, kus toit karpi pakitakse. Toidukorra hind on ca 14–25 dollarit, õlu 10, kohv 5. Portsjonid on samas ameerikalikult suured.

Liisi: Minu lemmik oli mahi-mahi kala ja küüslaugukrevetid. Poké-kausid on samuti Hawaiilt pärit. Enamasti sõimegi midagi kala või krevettidega. Haleiwa külasse O‘ahu põhjarannikul on koondunud hulganisti toiduautosid, kust leiab kõiksugu erinevaid toite.

Waikikilt eemale – profisurfarite mängumaa O‘ahu põhjarannik

Jon: Honolulu pilvelõhkujate vahelt välja saamiseks rentisime üheks päevaks auto, et vaadata legendaarseid surfivõistluste kohti ja näha profisurfarite elurajoone. Tunnike sõitu linnakärast eemale ja kogu olustik muutub – vaated randadele on metsikumad, lained ohtlikud ja agressiivsed. Samas tundub elu veidi aeglasem, keegi tüüp istub rannas matkatoolis ja mängib päikeseloojangul ukulelet. Tõenäoliselt elab ta matkaautos ja elab hetkes.

Kes on „Jurassic Parki“ filmi näinud, siis kujutab ette Hawaii loodust. Maantee läheb mööda rannikut ning teisel pool teed on paks troopiline džungel. Mägede otsast avanevad lõputud vaated rohelusele, kõik kasvab, loodus on lopsakas. Vihma sajab nii, et mõni minut sajab ja siis on jälle päike väljas. Ja nii võib olla mitu korda päevas. Sealt ka Hawaii teine nimetus – vikerkaareosariik.

Liisi: Ja siis taustal tulevad naised oma surfikanuu tunnist. Selline väga kohalik vaib.

Jon: North Shore on justkui tõotatud maa. Kui Waikikil võivad kõik surfata, siis algajad surfarid saare põhjaosse nii oodatud ei ole. Tõus ja mõõn muutuvad, laine võib kiiresti minna mitu korda suuremaks või tõmbab hoovus sind kaugele ära. Haisid võib olla, aga meie neid ei kohanud.

Väljateenitud tõus surfiredelil viis Hawaiilt otse Mehhikosse

Mehhikosse läksid Liisi ja Jon juba vastavalt kolmandat ja neljandat korda. Neid tõmbab läänerannikule Guerrero osariiki, mida iseloomustab pea katkematu surfihooaeg, pooltroopiline kliima, taevalikud lained ja kohalik külaelu-õhkkond. Ümbruses on 500 kilomeetrit rannajoont, kust leiab täiuslikult murduvaid valgeid laineharju, maalilisi liivarandu ja kinnisvaraarendusest puutumata rustikaalseid külasid. Liisil ja Jonil on aastate jooksul kujunenud oma salarand, kus kohalikud neile aasta-aastalt ka uusi surfikohti reedavad, aga see info tuleb välja teenida, pidades lugu kohalikust surfikultuurist ja inimestest.

Kuidas te Mehhikos oma koha leidsite?

Jon: Guugeldasin Mehhiko parimaid laineid, hahaa. Eesti Välisministeeriumi mõistes asub see meie küla punases tsoonis ehk sinna pigem ei soovitata minna. Aga minu jaoks kõlas see nagu seiklus, et voh, just sinna läheme. Lendasime Guerreros asuvasse Zihuatanejo lennujaama ja sealt sõitsime taksoga oma surfikülakesse. Mulle on alati tundunud, et mehhiklastele tehakse nende ohtliku kuulsusega liiga – tavaline mehhiklane on nii tore ja sõbralik inimene, ei ole nii, et sind lüüakse kohe maha.

Liisi: Oleme käinud näiteks Sayulitas, Puerto Escondidos, aga nüüd see viimane koht, seda oleme lubanud saladuses hoida. Puerto Escondidos on muidu Mehhiko suurimad lained ja Sayulita on paari aastaga muutunud vaiksest surfikülast selliseks pidutsemisele orienteeritud paigaks, kus Ameerika noored käivad koolivaheaega veetmas.

Milline see õige Mehhiko surfikülaelu on?

Jon: Üks kümnetest Guerrero osariigi randadest ehk meie surfiunelm on selline, et elu justkui seisab. Kohalikud inimesed, vaikne külaelu, ventilaator undab, muusika mängib. Elatakse surfirütmis. Ranna lähedal on kodumajutused ja kolm-neli söögikohta. Surf on imeline, aasta ringi ilusad pikad lained. Mehhiko mõistes on see täielik pärapõrgu. Aga eks see on nagu igal pool, et kõik need kohad leitakse üles ja hakkab kinnisvaraarendus pihta. Praegu on seal peatudes suur privileeg olla üks paarikümnest inimesest, kes selles rannakülas üldse majutuda saab. Eelmine aasta ei olnud veel poodigi, see aasta on väike pood tekkinud.

Liisi: Elasime ühe pererestorani juures asuvas väikese terrassi ja kööginurgaga bangalos, kus on kööginurk ja üks tuba voodiga ning vannituba. Duši asemel tuleb seinast välja toruots külma veega, mis päeva jooksul veepaagis üles soojeneb.

Kuidas näeb välja tüüpiline surfireisi päev?

Jon: Elad kodumajutuses, ärkad ilma äratuskellata seitsme ajal. Lähed õue, võtad kohvi, siis näed, et samal ajal kui sina alles kohvi jood, osa inimesi kõnnivad surfilaudadega juba mööda. Usinamad on pool kaheksa veest väljas, päikesetõususurf tehtud. Pärast paari tundi ookeanis tuled kaldale, vaatad, et kell on alles 10-11. Siis tuleb see õige hommikusöök ja seejärel keskpäevakuumus – sel ajal loed, pikutad.

Õhtul on maailmakuulus päikeseloojangusurf. Neljast-viiest lähed uuesti vette. Meie tahtsime olla targemad, et läheme natuke varem, siis oled sina ja veel neli-viis inimest – nii vähe surfareid vees on täielik luksus! Pärast käid duši all, kell üheksa juba haigutad. Restoranid on punkt kell kümme kinni, kõik kohalikud on ka hommikul varakult ookeanis ja surfavad. Ja nii nädalaid järjest, jõuad juba ära harjuda, et selline see elu ongi. Käid oma surfilauaga edasi-tagasi ja vahepeal pikutad.

Kuuldavasti on Mehhikos raske toiduga piiri pidada, sest road on rammusad ja head. Kuidas teil oli?

Liisi: Takod-takod-takod! Kalatakod ja krevetitakod iga päev. Kohalik grillitud päevapüügi kala, küüslaugu-tšilli hiid-krevetid ja suurtes kogustes guacamole’t, mis sobitus ideaalselt kohaliku Victoria õlle ja mezcal’iga. Selle reisi avastus minu jaoks oli veel tiritas, selline ceviche-laadne roog, aga Mehhiko võtmes – toored kalaribad laimimahla, sibula, tšilli ja muu heaga. Õnnelikud päevad olid ka need, kui üle küla kostis jäätiseonu muusika, mida ta kastiautoga ringi sõites lasi, et käsitööjätsile meelitada.

Jon: Krevetid ja mezcal olid vist iga õhtusöögi osa. Samuti avastasin enda jaoks piña loca – grillitud ananass täidetud kana, kala, mereandide, riisi, ubade ja juurikatega ning kaetud ohtra juustuga. Toidukorra hind oli 7–10 euro vahel. Poe tekkimine külakesse tähendas muutust ka meie eelarves, sest hommikusöögi- ja võileivaasjad, piima, kohvi ja õlle sai poest osta ning bangalo külmkapis hoida.

Surf on füüsiliselt päris raske. Kuidas keha koormusele vastu pidas?

Jon: Jalatallad on alati katki. Aga mul on hea lugu. Käisin ühel päeval Waikikil kohvi toomas ja jõuan koju, vaatan, Liisi nutab. Mina siis, et issand jumal, kas keegi suri ära? Hea, et ma kohvi maha ei ajanud. Liisi siis hüüab, et „aa, ma ei saagi surfata“.

Liisi: Ma olin nii pettunud, olin selja ära tõmmanud. Mul jääb üks päev vahele! Jon ei teinud viie nädala jooksul ühtegi surfivaba päeva.

Intervjuu lõpus saan aru, et Liisi ja Jon on tegelikult äärmiselt tagasihoidlikud nii selles, kuidas nad oma surfioskusi kirjeldavad ja millise lugupidamisega surfietiketist kõnelevad, kui ka selles, millises füüsilises vormis nad on. Jon tunnistabki lõpuks, et tegi kuu aega enne reisi spetsiaalset kehalist ettevalmistust surfamiseks ning Liisil on aastakümneid tantsimise kogemust. Selline pühendumus surfilainetele ja mööda maailma ühe eesmärgi nimel kolamisele tähendab nii füüsilist, vaimset kui ka majanduslikku planeerimist. Aga suure tahtmise korral on kõik tehtav ning see ei jää kohalikel surfigurudelgi märkamata. Nii et ühel hetkel avastad end eluaegsete surfaritega samast lainejärjekorrast ja sind kutsutakse isegi kohalikku casa’sse külla. Või saad kodus tuttavatele nägudele üle veebi surfivõistlustel kaasa elada ja tead, et surfilained on sindki alati kusagil ootamas.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika