Looduse lemmiklaps, paradiisisaar… Harda Roosna kirjutab seletamatust Hiiumaa võlust, mis inimesed sellele väikesele saarele ikka ja jälle tagasi toob. Mõned jäävad kauemakski.
Olen mõelnud, mis on see Hiiumaa võlu, fenomen, kui soovite, mis nii paljusid paneb pärast saarele saamist siia tagasi igatsema. Olen hoiatanud oma tuttavaid, kes esimest korda saarele plaanivad tulla – vaata ette, see vöib moodiks jääda.
Minu enda puhul oli põhjus lihtne – tulin mehe juurde, kellesse olin armunud. Siin sündisid meie lapsed ja armumisest sai armastus.
Mu abikaasa oli lasknud end pärast kõrgkooli lõpetamist suunata saarele, kus ta polnud kunagi käinud. Ta tuli noore inimese loomuliku sooviga iseseisvuda, saada isa mõjuväljast eemale. Aastad on läinud lennates ning Hiiumaast on saanud meie kasvamise ja eneseteostuse saar. Meie kodu. Ja nüüd oleme hiidlased.
Kes on hiidlane?
Mulle meeldib aastaid tagasi ühel valimiste-eelsel häälekaalu koolitusel Kassari rahvamajas Linnar Viigi välja öeldud mõte – tõstku käsi see, kes tunneb, et ta ON hiidlane. Minu meelest ei määra hiidlaseks olemist mitte ainult sünnikoht ja vanemad, nii-öelda juured, vaid soov siin saarel elada, oma kogukonna heaks midagi ära teha ja iseennast leida.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu rändab ikka veel iseennast otsides mööda ilma. Temal vist ei ole see õnnestunud. Võimalus iseennast leida on sellel saarel siiski olemas. Kõigepealt tuleb aga iseendaga kohtuda ja see pole alati lihtne. Mäletan, kui tulin Tartu üliõpilaselu saginast vaiksesse Kõppu. Kui palju oli äkki aega olla iseendaga silmitsi, omaenda mõtetega koos… See oli väga harjumatu ja raske, kuna seni oli kogu aeg olnud kiire ja elumelu ümberringi. Ligi poolteist tundi bussisõitu Kärdlast Kõppu, selle asemel, et võtta takso ja tulla poole tunniga. Seda tempot oli linnast tulnul raske mõista, aga kohalikud ei teinud ajast numbrit – kus sul nii kiire, kas Köpu otsast merde?
Hiiumaa erilisus
Olen siinsete vanemate inimestega vesteldes taibanud, et oli aeg, mil olla hiidlane polnud sugugi nii uhke kui olla „pealinna poiss“. Millal toimus mainemuutus? Kas siis, kui uhke Hiiu Kalur, jõukad EPT ja KEK hiidlaste elujärge mandrist etemakski edendasid? Või siis, kui tuli Hiiumaa tuttavatele üle piiri pääsu luba lunida ja end sugulaseks sättida, et pärast huvitavat ülemeresõitu pääseda sellele salapärasele saarele? Ei oska öelda.
Ent ühel hetkel see juhtus ja edaspidi sai hiidlane nautida hüüatusi: „Oo, sa oled Hiiumaalt! Oi, ma olen seal käinud! Jaa, mul elab seal kursavend! Jaa, Hiiumaa on nii ilus – kadakad ja puha!“
Hiiumaa populaarsus tõi kaasa huvitava fenomeni – hakkasime end tundma väljavalitutena. Nimetasime oma saart looduse lemmiklapseks, paradiisisaareks, panime siin ajagi aeglasemalt liikuma. Ikka selleks, et olla erilise(ma)d ning kutsuda külalisi ja turiste.
Seda, et turist on hiidlasele kasulik, õpetas meile Eesti taasiseseisvumise algul meie oma ameeriklane Douglas Wells. Ajal, kui me ise kohalikust turismist suurt midagi ei teadnud. No Jalta ja Must meri, need küll, aga Eesti saared ja turism – no mis te nüüd. Suvitajad ehk veel kuidagi.
Douglas Wells on oma raamatus „Jänki seiklused Hiiumaal“ kirjutanud oma erilisest kogemusest siin saarel. Ma pole Douglaselt küsinud, aga mulle tundub, et see Ameerika poiss, suures peres ja suures riigis kasvanud, leidis siin iseend üles.
Pisikesest peale vajame me märkamist ja tähelepanu, et mõista – ma olen eriline ja tähtis! Mõelge, mida kõike laps ei tee, et seda kinnitust saada. Aga kui sa juba sünnist saati oled üks suurest ja tähelepanule konkureerivast rahvamassist, on vahel väga raske uskuda, et sinuski on midagi erilist, et sa suudad paljutki, et sa võid jõuda oma „Rahukorpuse momendini“.
See on see eriline hetk, mil tunned, et oled suutnud maailma pisut paremaks muuta ja selles protsessis ka ise muutunud. Paremaks. Ennast usaldavamaks.
Minu meelest just see Douglasega Hiiumaal juhtus. Ta sai meilt palju ja mitmesugust tähelepanu, sest oli teerajaja. Ta oli meie jaoks eriline – ikkagi ameeriklane, aga sai omaks. Siin sai ta ennast proovile panna ja hiidlasi tundma õppida. Ja Douglas püüdis kõigest hingest meie väikest maailma paremaks teha.
Hingamisruum ja toetav kogukond
Hiiumaa on piisavalt väike saar, hoomamaks selle maismaapiire ja kogukonda. Siin on samal ajal ka piisavalt ruumi üksi olla.
Saare inimesed on omavahel seotud mitmesuguste sidemetega. Nii on iga päev palju neid, keda tead ja teretad – see annab, vähemalt mulle, turvatunde ja loob ühtekuuluvustunnet. Isegi olen omandanud kohaliku kombe uurida uuelt tuttavalt – kelle pere laps sa oled?
Saar, kus inimesi on kogu aeg puudu, saavad paljud oma võimaluse, olla KEEGI, teha OMA kogukonna jaoks midagi tähenduslikku. Sa ei pea selleks tingimata olema ülirikas, üligeniaalne või ülimenukas – igaüks on tähtis, sest meid on vähe.
Hiiumaa elanike arv on kasvule pööranud ja mulle tundub, et nii nagu varemgi ja nii nagu minagi, püüavad uued tulijad teha midagi selle ilusa saare heaks, et saada hiidlaseks nii elukoha mõttes kui ka hingelt.
Selles numbris
- Hiiu kirjandusest
- Aivar Viidik: „Hiidlane ei pahanda, kui te talt söögilaua ääres silgupissi küsite.“
- Tuuli Tammla ja Imre Kivi: „Meil on peale lesta muud kala ka!“
- Lydia Minajeva: „Igal pool peaks käituma korrektselt.”
- Mootorpurjekas „Alar“
- Harri Rinne: „Hiiumaa metsades on peidus kõige rohkem Eesti kultuuritegelasi.“
- Even ja Marys Suislepp: „Ka tavaline ludri tahab puhast Eesti rukkileiba.“
- Raigo Pajula: „Tegelikult ei peakski Hiiumaale minema. Hiiumaal peaks hoopis elama!“
- Hiiumaa kunstis
- Elmo Viigipuu: „Toome noored marke koguma!“
- Arheoloog Ulla Kadakas: „7000 aasta vanune lõkkease lööb emotsiooni üles.“
- Kiur Aarma: „Hiiumaa on nagu supikauss.“
- Märt Treier: „Hiiumaal on alles miski, mida maailmas aina vähemaks jääb.“
- Siim Rätsep: „Hiiumaa on täpselt paras!“
- Enn Randmaa: „Kohalik ise ei saagi Kalana võlust aru.”
- Kuidas kõnelda Hiiumaast?
- Hiiumaa eriline võlu
- Triinu Schneider: „Hobused, loodus – see kõik on nii äge!“
- Erkki-Sven Tüür: „Looduse imelisust on siin võimalik väga jõuliselt tajuda.“
- Jaanus Nõgisto – Mustana Tont
- Eiki Nestor: „Tule Hiiumaale, saad olla sina ise.“
- Urmo Vaikla: „Kaalukauss kaldub järjest rohkem Hiiumaa poole.“
- MERI! KUI MEI
- Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“
- Helgi Põllo: „Põnevat on Hiiumaal palju!“
- Ain Tähiste ja lühike Hiiumaa militaarajalugu
- Sakarias Jaan Leppik: „Väike hiiu vere tilk aitab sind omaksvõtmisel.“
- Liina Härm: „Tulge sadamasse!“
- Riho Sõrmus: „Kui ainult autoga mööda asfalti sahistada, siis palju ei näe.“
- Marek Rätsep: „Meri ja meresõit on võimalus ja vabadus kõigile.“
- Alar Sikk: „Hiiumaa matkarada on parim!“
- Kapten Rando Kesküla: „Hiiumaa praamil merehaigeks ei jää.“
- Kaja Lotman: „Hiiumaa on loodusrikas saar.“
- 5x3 soovitust
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2022
