Kui soovid saart kogeda võimalikult ehedalt, unusta mootorsõiduk. Hiiumaa paras suurus ja idüllilised teed pakuvad enim silmailu ning avastamisrõõmu just jalgrattal.
Rattaga Tahkunat avastamas
Heltermaalt Ristna kaudu Sarve poole või vastupidi kulgeva matkaraja kohta ütleb RMK, et seda rada on mõistlik käia jalgsi. Vähemalt Tahkuna kandis on osa radu siiski ka maastikurattale üsna hästi läbitavad.
Tegelikult ei pea Tahkunas rattaga sõitmiseks kaugeltki mitte märgistatud radadest kinni hoidma, sest sealsetes metsades on risti-rästi radu, mis võivad pea üsna sassi ajada ja kui GPS-seadet kaasas pole, võid ennast avastada ühel hetkel näiteks lõhkamisplatsi veeres või hoopis kesk mustikavarsi või kanarbikuvälju, kust läbi viib ainult kitsas rada.
Rattaga Tahkuna poolsaarel uitamiseks võib sinnapoole sõita mööda kergliiklusteed Kärdlast, aga võib ka ratta autoga viia just sinna, kuhu tahad, ja siis juba vändates edasi minna.
Näiteks Lehtma sadamasse. Sealt saab hakata Tahkuna poolsaart risti läbima mitmel eri moel. Üks võimalus on sõita mööda merega paralleelselt kulgevat rada, kus enamasti avaneb lummav merevaade ja rajad kulgevad mööda põhjakalda vanu luiteharju. Kes tahab veidi kiiremaid ringe, siis mööda radu nendest samadest luiteharjadest üles-alla vändates saab täitsa korraliku trenni tehtud.
Kes tahab Lehtma poolt minnes veidi paremates tingimustes sõita, siis kruusatee viib Tahkuna I ja II maailmasõja militaarrajatisteni. Mööda mereäärt sõites on mõistlikum keerata Lõimandi rannast samuti kruusateele, sest ka sõjaajaloo objekte on ratta seljas avastada omaette kogemus.
Ligikaudu kuus kilomeetrit väntamist jõuab välja Tahkuna tuletorni juurde viivale asfaltteele. Mõni kilomeeter seda teed mööda üles ja näebki ära Hiiumaa ühe tuntuima maamärgi. Tagasitee lõbusamaks muutmiseks ongi mõistlik hoida tulles näiteks pigem mereäärsetele teedele ja tagasi vändata näiteks mööda kruusateed või siis hoopis vastupidi.
Suvel võiks alati alustada rattaretke paigast, kus näiteks pärast ujumas käia. Üks selline hea paik on Mangu rand. Auto parklasse, ratas välja ning metsas kulgevaid teeradu pidi saab sättida koosi põhja poole. Üsna pea ristub tee RMK matkarajaga, mis kuni Tahkuna tuletornini välja on maastikurattaga pigem sõidetav. Puudel ja mõnes kohas ka kividel olevate rohevalgete teeviitade otsimine teeb rattamatka veelgi huvitavamaks, andes sellele omamoodi orienteerumise maigu.
Ligikaudu seitse kilomeetrit metsaradu, mida vahel tähistab ainult kitsas käigurada, viib läänest lähenedes tuletorni juurde. Peab muidugi ette hoiatama, et vaated, mis sõitmise ajal avanevad, on isegi liiga ilusad, sest tihti tuleb teha paus, haarata telefon ja teha mõned fotod.
Kes enam metsas mütata ei soovi, saab tuletorni juurest tagasi vändata mööda mõnusat kurvilist maanteed.
Need on vaid kaks näidet, kuidas Tahkunat rattaga avastada. Vabalt võib poolsaare keskosas tunde kulgeda risti-rästi suunduvatel metsavaheteedel ja vahel kohtuda metsatee vaikuses mõne loomaga või rajal kahtlaselt suurt sõnnikuhunnikut nähes meenutada, et kus seda karu nüüd viimati nähti?
Kulgedes kihilises Kärdlas
Kärdla suudab üllatada – pakkuda hetki ja vaateid, millest esmapilgul ehk üle või mööda või ümber vaadatakse. Tõsi, Kärdla avastamist jalgrattal iseloomustab aeglane kruiis peatumisest peatuseni.
Uidates sihiga või sihitult Kärdlat mööda, jääb teele kindlasti vähemalt üks arteesia kaev. Tuleb peatuda. Ilmselgelt võluvesi. Selle veega silmi pestes muutub maailm kohe ilusamaks paigaks. Kärdla arteesia kaevud on Tiigi, Aia, Vabaduse tänaval ja Keskväljakul.
Viimane on hea paik inimeste vaatlemiseks. Paslik aeg taas pausiks. Üle tee asub Kärdla kultuurikeskus, kus Kärdla linnaraamatukogu ja Hiiumaa kino avaldavad sulle lõpmata palju kohti ja maailmu, kuhu end sättida, ilma et peaksid Kärdlast üldse lahkumagi. Väljakul on suviti ka turismiinfopunkt, kui vajad nõu-soovitusi Hiiumaa avastamisel.
Risti-rästi aedlinnas sõites otsi üles kõik Kärdla trummid. Nimetus on laen rannarootsi keelest (trumma), mida kasutati tähistamaks silda, mis on ületatav vankriga.
Vabrikuväljak lausa nõuab uudistamist, tolle lumm ei taha enam küll kuidagi lahti lasta. Hiiumaa muuseumi peahoone Pikk Maja, kõrvalmajas suviti ootav Baabade kohvik ning riburadamisi poode, kus tükikest Hiiumaad endaga kaasa osta.
Rattanina Kärdla sadama suunas, et sadama elu-melu uudistada. Mine Rannapaargu kaudu ja ära Kärdla suplusrannast siis niisama mööda sõida. Madal ja lauge rand, lähedal madalseikluspark lastele.
Lõpp-punktiks saab sel korral Hausma supluskoht. Purdel hea jalgu kõlgutada või kui meri lubab, siis veel ühe ujumisega päevale punkt panna. Kui nüüd tahtmist oleks, siis mööda teed otse edasi minnes jõuaks välja Roograhu sadamasse.
Käina kandi romantika ja piknik Sääretirbil
Käina poest soojad pirukad kaasa, termosesse kohv ning Sääretirbi poole sõtkumine alaku. Kilomeetreid tuleb natuke üle kümne ja seda maantee ääres, seega ole tähelepanelik.
Jalgrattal oled ju kohe kõrgemal. Kõikidesse aedadesse näeb ära. Rohitud peenrad, külluslikud lillepeenrad – kui korralikud, kui hoitud. Sellist koduarmastust nagu eestlasel, hiidlasel ei ole küll vist maailmas mujal sellisel moel.
Imetlemise ja ideede kogumise kõrval on sihtkohta jõutud. Kui on kesksuvine retk, siis ootab ees metsmaasikavälu. Kükitad ja liikuda polegi vaja, peoga siit ja peoga sealt. Muul ajal saad Sääretirbi linnusulgedest tühjaks korjata, kui soovi-tahtmist on.
Piknikutekk maha, meri lööb vastu varbaid ja midagi muud polegi vaja. Kui veab, on luiged vaid paari meetri kaugusel. Kui nad õhku tõusevad, on korraks kõhegi. Nii suured ja majesteetlikud. Hiiumaal sa oledki päriselt loodusega üks(i) ja sellega koos käib vastutuse võtmine.
Hiiumaal tunneb, et see maa on rikas. Siin on metsa, merd, lagedust ja tühjust, loomi-linde, rahu ja vaikust. Oleme rikas maa. Aga sellega nii harjunud, et tunneme, justkui meil ei oleks midagi.
Lõunaks on suitsutatud tuulehaug ja hiiu õlu Kassaris. Mida elult veel tahta.
Lõpetuseks stiilinäide, kuidas kohalikud saarel suvitavad. Kaks prouat 60‒70 vahel läksid telkima. Nii vahelduse mõttes. Hakkasid jalgratastega Käinast Kõpu poole minema. Ikka lauluga. Tegid bussipeatustes pause, rääkisid juttu, võtsid punnsuu konjakit, istusid ja siis jälle edasi. Ikka lauldes. Niimoodi – aeglaselt sõuan, kohale jõuan – olidki nad õhtuks telkimisplatsil.
Soovime teilegi meeolukaid ja turvalisi sõite. Liigeldes pea kinni eeskirjadest, maanteel sõites hoia tee serva, ära sõida keset teed, kanna kiivrit.
Selles numbris
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2025
- Fred Jüssi: „Laiskus on mehe mõõt!“
- Henri Arras: „Ouk on lähim hiiukeelne sõna „meteoriidikraatrile“.“
- Andrus Talvari: „Minu lemmiktoit on hea toit.”
- Leib merest: Hiiumaa kalapüügi aastaring
- Jari Lindroos avas hiidlastele pitsasadama
- Pöördumine kormoraniusku
- Martin Lauri: „Olen hingelt rahvussportlane.“
- Meelis Pielberg: „Purjetamine on osa Hiiumaa identiteedist.”
- Jaanus Rohumaa: „Lasin Hiiumaal ennast täielikult ära tinistada.”
- Heikki Hõbemägi: „Käina ja kardirada lihtsalt kuuluvad kokku!“
- Kolm kohtumist Hiiumaa käppadega
- Tahkuna tuletorni legendid ja Pariisi kuma
- Hiidlased lisasid Kassari lahe maailma kauneimate hulka
- Ring Hiiumaale peale
- Raido Randmaa: „Hiiumaal käib kell kaks korda aeglasemalt.”
- Reelika Kasemägi ei taha kadakate vahelt välja tulla
- Reet Roos: „Sajandite tarkust pole mõistlik minema visata.”
- Mees, kes loopis Kassari kabeli katusele pilliroogu
- Hiiumaal rattaga kruiisimas
- Tule, läheme randa!
- Kas Hiiumaal võib kohtuda karuga?
- Karin Poola: „Tuleb puudutada inimese hinge.“
- Risto Kõrgemägi: „Hiiumaa on Eesti oma Bali saar!“
- Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo: "Miks me siit üldse lahkume?"
- Mikk Saar õpib Hiiumaal kalamehe ametit
- Mõttetus keset aasa
- Nele Eller hoiab käsitöölisi hoos
- Helgi Põllo: „Rahvariided on pärandvara.”
