Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”

Hille räägib enda kohta nii: „Olen vabakutseline Türgi ja Lähis-Ida uurija, ajakirjanik ja analüütik. Lisaks olen humanitaar- ja arenguabitöötaja ning inimõiguslane. Peamiselt huvitavad mind regiooni riikide sise- ja välispoliitika, ajalugu ja kultuur, põhimõtteliselt need ühiskonnad tervikuna ja muutused, mis neis aset leiavad. Mul on eriti sügav ja isiklik sissevaade seoses rändega – olen pealt näinud üht viimase aja suurimat humanitaarkatastroofi, mille põhjustas sõda naaberriigis Süürias. Olen elanud Istanbulis umbes kümme aastat, see on neljandik kogu mu elust ning see aeg on mind inimesena tugevasti kujundanud. Mul on magistrikraad Istanbuli Bilgi ülikoolist, rahvusvaheliste suhete ning Türgi ja Lähis-Ida riikide poliitikas. Suurema osa oma töisest ajast koordineerin MTÜ Eesti Pagulasabi projekte Liibanonis, Jordaanias ja Keenias. Kõnelen viit keelt.“

Oletame, et saabusin siia planeedile eile. Midagi ei saa aru. Mida tähendab mõiste „idamaad“? Kus on Lähis-Ida? Kui kaugele jääb Kaug-Ida?

„Idamaad“ ei tähendagi midagi, vähemasti minu jaoks mitte. Polnud kaua aega tagasi, kui põhjaeurooplased Kreekatki „idaks“ pidasid.

Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku või kuidagi üldistatavat „ida“ olemas, see on lihtsalt konstruktsioon. Tegu on ülimalt mitmekesise osaga maailmast ning see on tihedasti teiste maailma geograafiliste piirkondadega suhestunud, neist mõjutatud olnud ning neid ka ise mõjutanud. Kui hakkaksite jala maad mööda Euroopast astuma, ei leiaks iial mingit visuaalset ja tajutavat piiri ida ja lääne vahel. Kultuurid ja inimesed on üksteisega niivõrd läbi põimunud, me kõik kanname endas teisi kultuure.

Kunagi, kui ma rahvusvaheliste suhete õpingutega algust tegin, suunati ka mind mõtlema tsivilisatsioonide kaupa. Praegu ma tean, kui jama see tsivilisatsioonide jutt on ja kuidas seda vastandumist poliitikas ära kasutatakse. Seda räägivad inimesed, kes ei tunne teisi regioone piisava põhjalikkusega või siis teadlikult tekivad seda „teise“ ja „erineva“ kuvandit, et endale vastandumise põhjal identiteeti või poliitilist kasu luua. Kümme aastat Türgis ja nn Lähis-Idas on mulle õpetanud, et meil on tegelikult selle regiooni inimestega samasusi oluliselt rohkem kui meid lahutavaid komponente. Kui oskad keeli, tead kombeid ja inimeste igapäevaprobleeme, on väga lihtne samastuda.

Mis võiks olla see mõni sarnane joon, mida mainid, mis Eesti inimesi äkki üllataks?

Kasvõi näiteks vabaduseiha. Vähesed soovivad elada repressiivsetes süsteemides ja diktaatorite karmi käe all. Meil aga kuuleb tihti pealiskaudset (ja ülekohtust) seisukohta, et „neile“ sobivadki karmi käega diktaatorid. See nullib kõigi nende inimeste pingutused, kes riskivad eluga, et oma ühiskonda vabaduse poole nügida, inimõiguste eest seista ja tagurlikke süsteeme muuta.

Oled elukohaks ja õpinguteks valinud Türgi. Miks?

Kuigi Türgis on igapäevane elu pidev olelusvõitlus, on Istanbulis elamisel omad võlud. Sotsiaalne elu, elanikkonna kirjusus, kultuurielu, väga palju inspireerivaid inimesi kõikvõimalike taustadega igasugu huvitavatest maailma kohtadest jne – ühtegi päeva ei lähe nii mööda, et ma midagi uut ei õpiks. See on väga stimuleeriv igas mõttes, hoiab mind ärksa ja erksana. Lisaks on aastatega kogu sellest regioonist saanud minu töö, ma uurin seda piirkonda suure armastuse ja kirega ning mul on hea meel, kui saan Eesti avalikkusega oma teadmisi jagada. Kõige näitlikumalt ja intensiivsemalt saan neid ühiskondi avada Eesti inimestele siis, kui ma neid siinsetesse riikidesse reisile toon.

Kas selles regioonis oleks mõni maa, mida soovitaksid eriliselt külastada? Ja miks? Või kõik maad on ühtmoodi olulised?

Kui ma reastada prooviks – just inimeste ja kultuuri järgi –, siis peale Türgi armastan Liibanoni, Iraaki ja Iraani, Jordaaniat, Pakistani, Sri Lankat, Indiat, Hiinat, Iisraeli jne. Vaata kui väga erinevad isegi need vähesed mainitud riigid on üksteisest! Aga ikka pannakse Aasia ühte patta.

Kas enne oli kana või muna? Kust sinu idamaade huvi pärit on: kas enne oli huvi ja siis Türgis õppimine või tõi Türgis õppimine esile tõsisema huvi?

Mu eriala on rahvusvahelised suhted, aga Eesti välispoliitilised huvid ja ka tõmbekeskused määravad selle, et telg on meie vaates enamasti ida-lääs. Lõuna on seni suuresti teisejärguline olnud. See on nüüd muutmas, sest maailm muutub kiiresti multipolaarseks. Minu tõsisem ja sügavam huvi tekkis siis, kui siin olles nägin araabia ülestõusude valguses, kuidas siin toimuv kogu Euroopa poliitilist maastikku mõjutab. Sain ruttu aru, et mu teadmised pole piisavad, et kõike mõista, ja sellepärast siirdusingi varasematest Euroopa uuringutest hoopis Türgi ja Lähis-Ida uuringutesse. See on olnud parim otsus mu elus – õppimine koos iraaklaste, palestiinlaste, laheriikide inimeste, somaallaste, türklaste, aserite, sakslaste ja süürlaste ja armeenlastega avardas mu silmaringi tohutult. Nende hulgas on kõige kihvtimaid inimesi, kellelt on olnud nii palju uut ammutada. Mina omakorda jagasin neile teadmisi meie kandi kohta. Kõik see on olnud väga rikastav.

Türgi ja EL on tantsu löönud juba enam kui 40 aastat. Kuhu nad oma tantsuplatsil keerutamisega hetkel jõudnud on? Mis sina arvad, kas Türgist saab kunagi EL-i liige? Ja kas Türgile on Euroopas üldse kohta?

Türklastele on see nn tants tähendanud juba pea kahe põlvkonna jagu pettumust ja teatud alandust, tunnet, et neid ei taheta. Suurim võimalus leida lõplik lahendus Küprose probleemile ning üritada lepitada Türgit ja Kreekat oli 2004. aasta EL-i laienemise eel, siis, kui meid ja Küprost liitu vastu võeti. Siis oli Türgi demokratiseerumise momentum hea. Seda ei juhtunud. Praeguseks on regionaalne olukord ja populistliku konservatiivse valitsuse isolatsionistlik poliitika viinud nii kaugele, et nad ütlevad kogu Türgi elanikkonna nimel, et me ei tahagi Euroopa osa olla, me oleme unikaalsed ja seisame eraldi, kui vaja…

Aga isegi praegu näitavad avaliku arvamuse uuringud, et Türgi kodanikud valdavalt soovivad Euroopa Liidu liikmelisust, samas aga on väga pessimistlikud ega usu, et neid võetakse. Praegune valitsus kultiveerib vastanduvat mõtlemist, et meid ei võeta, sest oleme moslemid, et Euroopa rikkad riigid kasutavad meid ära kui suurt vabaõhu pagulaslaagrit jne.

Vabadusi ja läänelikke väärtusi toetavad inimesed näeksid liitumist aga kui alustala Türgi liikumisel demokraatia suunal. Mina ise pooldan Türgi vastuvõtmist liidu liikmeks, aga realistina tean, et praeguse valitsuse käe all ei ole see enam võimalik.

Eestis on idaeksperte ja teoreetikuid küllaga. Kas aga üldse saab olla võõra kultuuriruumi ekspert ja seda adekvaatselt kommenteerida, ise seal pidevalt viibimata, olemata n-ö asja sees (nagu sina)?

Minu meelest ei saa. Loen alailma Eesti meedias ilmuvaid amatöörlikke ja eluvõõraid seiskohavõtte, seda ka teaduskraadiga inimeste sulest. Nende kaudu kujundatakse avalikku arvamust, tekitatakse siinse regiooni rahvastest kuvandit, mis ei vasta tegelikkusele. See on praeguseni nagu koloniaalaja orientalism selle halvimas võtmes. Et me kujutame midagi ette, omistame „neile“ mingeid omadusi või väärtusi, tekitame tunde, nagu oleks tegu mingite metsikute ja mõistetamatute inimestega. Et meie oleme paremad, õiglasemad, rahumeelsemad ja targemad, et nemad on kuidagi loomuldasa teistsugused (ja muidugi tsiviliseerimatud, sõjakamad, halvemad, äärmuslikumad ja mida iganes).

Hea näide eelhoiakutest ilmnes, kui Trumpi administratsiooni ja Iisraeli ühisoperatsiooni käigus tapeti kaks kõrgetasemelist Iraani ja Iraagi sõjardit. Siis asusid asjatundjad üksteise võidu rääkima, kuidas Iraan vallandab nüüd kolmanda maailmasõja ja mida kõike veel. Eeldus oli selline, et ega need fanaatilised mullad kalkuleerida ei oska, nad on nii pimestatult metsikud, et tormavad pea ees laastavasse konflikti ja kätte maksma. See kõik ei võtnud absoluutselt arvesse, kui osav ja kaval on olnud oma võimu teostamises Iraani režiim, mis, olles juba kümneid aastaid rahvusvahelise surve all, on suutnud siiski regioonis oma mõju laiendada, mitte kokku kukkunud. Jah, see režiim on oma põhimõtetega täiesti vastuvõetamatu (vaadates, kuidas Iraani inimesed viimaseid valimisi boikoteerisid, siis ka enamikule Iraani oma elanikkonnast), aga nad on oma asjaajamises peened ja kavalad, nad oskavad mängida üksteise vastu maailma suurjõude ja kohalikke jõude, luua liite ja lahendusi, et rahvusvahelisel areenil läbi lüüa ja püsima jääda. Nad ei pane rahvusvahelisel areenil hullu, nad mõtlevad pikaajaliselt ja teevad arvestusi osavalt, edukalt geopoliitilisi muutusi enda kasuks mängides.

Need on keerulised ja huvitavad ühiskonnad, kus igale toimuvale protsessile on sisemise ratsionaalsusega seletus, millest enamik on täiesti üldinimlikud.

Nii et sina julged ennast kutsuda tiitliga „Lähis-Ida ekspert“?

See on nimetus, mida mulle aeg-ajalt omistatakse ning keskmise Euroopa inimese teadmistega võrreldes teangi ja olen kogenud kindlasti palju enam. Teisalt on see elukestev õpe ning mul on suur aukartus ja alandlikkus selle suure ülesande ees. Nii et ma kasutan seda tiitlit väga ettevaatlikult ja tunnen, et õppida on alati enam, kui ma hetkel tean.

Aga vahel mulle näib, et kohalikud inimesed isegi ei tunne oma ühiskondi põhjalikult, nad elavad nii tugevasti mullistunud sootsiumis, kus naljalt teiste kogukondade inimestega ei suhelda. Minul on võimalik kõigi nende suunas käsi ulatada ja neid kuulata. Olla väljastpoolt tulija (ja naine!) – sellel on tihti omad eelised. Ma kuulen ja näen enamat kui kohalikud ise.

Tahtsingi küsida, et kuidas on olla naine (ja veel tark naine!) valdavalt islami kultuuriruumis? Kas küllaltki liberaalse Türgi kogemus erineb mõneti teistest maadest, nagu näiteks Iraan?

Aitäh! Ma olin naisõiguslane Eestis ja olen edasi ükskõik kus ma toimetan, sest naiste õigustega on globaalselt halvasti. Iraani ja Türgi naised pole erand. Olen solidaarne kõigi naistega, kes oma ühiskonda muudavad ja tegelikult muutuvadki just Lähis-Ida valdavalt moslemienamusega ühiskonnad kiiresti ja naistel pole ajaloos kunagi nii palju vabadusi olnud kui praegu.

Aga kas Türgit naiste seisukohast ühiskondlikult liberaalseks ja Iraani mitteliberaalseks pidada saab, selles pole ma üldse kindel. Ma arvan, et patriarhaalsuse poolest ei erine need riigid üksteisest eriti. Naistel on, millega rinda pista, ja me pistamegi ning ükskord me võidame niikuinii.

Olen Eesti ärimees, pole palju maailmas ringi käinud, kuid soovin hakata Lähis-Ida võimekamate maadega suurt äri ajama. Mitu tundi kultuuriõpetuse loenguid peaksin ära kuulama, enne kui saaksin itta nõupidamistele minna, ilma kartuseta ennast lootusetult lolliks teha?

Selleks võib minu poole pöörduda, sest ma teengi konsultatsioone ja vahel viin inimesi kokku. Üldiselt liialt põdeda ei tule, türklased ja araablased ja muud rahvad siinmail on eurooplastega aastasadade läbikäimise jooksul harjunud ja teavad nende maneere. Aga kellegi ees valjusti nina nuuskamist näiteks võrreldakse umbes kõhutuule väljutamisega. Seda ei tasu seal nõupidamisel teha.

Provokatiivse tooniga küsimus, aga kuidas sa islamisse suhtud?

Mis ses provokatiivset on – suhtun neutraalselt nagu teistessegi uskudesse. Ise olen agnostik, aga elan päevast päeva moslemitega kõrvuti, töötan nendega, sõbrustan, käin läbi… Ma ei näe erilist vahet, kas inimene on kristlane, budist või moslem. Me kõik oleme oma elus nii paljudes muudes rollides – mehed või naised, vanemad, tööandjad või töövõtjad, siis veel kohalik kultuur, mis annab identiteedile suure osa… olla usklik on inimese elus ainult üks osa. Näiteks Lähis-Ida kristlased on oma kultuurilt kindlasti sama regiooni moslemitele lähedasemad kui meie regiooni kristlastele.

See, kuidas inimene oma usku praktiseerib, kui kriitiliselt mõtlev ta on või kui kergesti ta allub mingitele väärtõlgendustele või manipulatsioonile, sõltub kõik juba muudest, ühiskondlikest asjaoludest, nagu haridusele ligipääs, vaesus, konfliktid, kui võimuahne keegi on, aga isegi ajukeemiast ja geneetikast...

Olen reisinud Aasias ja Lõuna-Ameerikas ja hiljuti Eesti Pagulasabi töödega seoses ka Aafrikas – arenevate riikide probleemid on suuresti sarnased ja need probleemid ei tulene usust. Nii et islamisse ei tule kuidagi suhtuda, kui te just usku vahetada ei plaani – vaadata tuleb ikka eelkõige inimest.

Kasutasin sõna provokatiivne, kuna Eestis, vähemalt jälgides kommentaariumeid, on sõnad islam ja moslem saanud viimasel ajal kurjuse sünonüümideks. Sa pole tähele pannud? Miks see nii võiks olla?

Sellest on kahju jah. Mul endal on täiesti teistsugune, pigem positiivne kogemus. Täpselt nagu kristlaste hulgas, on ka enamik moslemeid lahked, korralikud ja toredad inimesed.

Kui teile hakkab tunduma, et teis on kõhedus tekkimas, tulge minuga mõnele reisile. See on parim ravim.

Ja lõpetuseks loosung: minge itta, seda ei ole vaja karta! Kas nii?

Jah, Mustveel ja Peipsi ääres tasuks kindlasti ära käia, ilus kant on!

Aga nn Lähis-Itta tulekuks on teil vaja hoopis lõunasse sõita.

Tekst: Rene Satsi

Foto: Monica Fritz

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA