Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal

Milline on parim viis reisimiseks, kas reisibüroo poolt korraldatud puhkusereis või omal käel kokku pandud seljakotirännak? Alternatiiviks on hoopis minna välismaale hooajalist tööd tegema, näiteks talvehooajale kohaselt päkapikuks. Eva-Maria Vaher kirjutab lähemalt peapäkapiku tööst Lapimaal.

Minu elu sai teistsuguse suuna 2018. aasta oktoobri keskel, kui minuni jõudis Postimehe artikkel, kus Lapimaale kiireks perioodiks päkapikke otsiti. Tundus, et see huumoriga kirjutatud artikkel on lihtsalt meelelahutuslik vahepala, kuid artikli lõpus oli link, mis kutsus kandideerima. Miski ütles mulle, et võiksin selle ankeedi ära täita. Tehtud ja suhteliselt kohe ka unustatud. Ühel päeval olin Tallinnast kodulinna sõitmas, kui Virtsu-Kuivastu praamil telefon helises ja ekraanil Soome suunakoodiga numbrit näitas. Helistajaks oli Lapland Safarise esindaja ja mõned protsessid hiljem olin novembri lõpus Levil päkapikukoolis. Minust sai ka hooajatöötaja.

Lõputu jõulumeeleolu

See kõlab vahvalt ja toob inimestele alati lõbusa imestuse näole. Tore on „mis sa seal Lapimaal tegemas käid?“ küsimusele vastata, et „ah, päkapikk olen“. See on töö, mis tundub justkui muinasjuturaamatust välja võetud. Ka turistid eeldavad vahel, et Lapimaal lendavad bussid põhjapõtrade abil ja hotellid peaksid olema kuidagi maagilisemad kui mujal. Sellised ebarealistlikud ootused teevad siin jõuludega seoses töötamise tegelikult keerulisemaks, kui see esmalt kõlab.

Tegelikult ongi just selle töö olemust olnud kõige keerulisem selgitada. Kõige lihtsamas mõttes on tegemist giidi või grupijuhi tööga. Samas on päkapiku ülesanne mitte niivõrd klassikalises mõttes giid olla, sest liiga palju ajaloost ja faktidest ei räägita. Suurim ülesanne on grupi juhtimine läbi neile planeeritud tegevuste, laste ja nende vanemate lõbustamine ning lugude rääkimine. Päkapikul on kõige suurem osa kanda selles, et turistide reis siia oleks võimalikult ligilähedane maagiale, mis raamatutes või filmides lausa sätendab. Vastutus on suur, sest jõuludel on paljude inimeste elus tähtis roll.

Tegin päkapikutööd ühe hooaja ja sellest järgmisel aastal pakuti mulle juba kohta kontori poole peal. Seega tulin 2019. aastal tagasi ülempäkapikuna. Vähemalt nii mulle meeldib seda kutsuda. Kostüümi küll enam selga ei saanud, kuid korraldada tuli 25 päkapiku koolitamist ja igapäevatöö logistikat. See töö oli mulle veelgi enam meeltmööda.

Seejärel jäi paar aastat pandeemia tõttu vahele ja eelmisel aastal sain enda juhtida kogu iirlaste Sunway jõuluprojekti, mis on võrreldes TUI UK projektiga väga väike (kontoris inimeste ressurss 2 vs. 10). Sel aastal teen taas sedasama ja tunne on küll selline, et lisaks ülempäkapikuks olemisele saab vahepeal ka päriselt jõule leiutada.

Protsess puust ja punaseks

Kui turiste tuleb siia kõrghooajal mitmelt poolt maailmast, siis mina olen kõik neli korda kokku puutunud ainult Suurbritannia ja Iirimaa külalistega.

Külaliste jaoks on aastaringse jõulude leiutamise tulemusena täiskohaga töötajate poolt välja töötatud kolme-neljapäevane jõulureis, milles sisaldub väikeste erisustega tavaliselt Jõuluvana külastus, husky-safari, põhjapõdrasafari, lumekelgusafari ja Snow Village’i külastus. Kuna tegevused ei asu jalutuskäigu kaugusel Levilt, siis viiakse külalised bussidega õigesse kohta. Üks bussitäis inimesi ongi grupp, mida juhib päkapikk, kelle ülesanne on hoida jõulumeeleolu, kuid samal ajal jälgida väga täpselt ette antud ajakava, sest ühel päeval on neid gruppe sama ringi peal liikumas kümneid ning ühe grupi ajakavast välja minemine võib mõjutada kogu päeva logistikat.

Elamusreis tööd tehes

Lapimaa on reisisihtkoht, mis võetakse üldjuhul ette kahel põhjusel. Siia tullakse suusatama või Jõuluvanale külla. Viimasel juhul minnakse tihtipeale vaid Rovaniemi jõulukülla, kuid minu arvates peaks õige Lapimaa kogemiseks Rovaniemist põhja poole tulema. Kuigi ka Levi ei ole kõrghooajal vaikne koht, on siin rohkem jõulumeeleolu kui suurlinnas.

Nii suusa- kui ka jõulureisi eelarve võib olla päris kõrge, sest siin juba teatakse, kuidas kõrghooajal teenustele juurdehindlust teha. Lisaks tahab seiklushimuline inimene kõike teha ja näha – koerad, põhjapõdrad, lumised matkarajad, suusamäed, Jõuluvana ja muidugi maagilised virmalised. Nädalase või pisut pikema reisi jaoks on seda liiga palju. Lisaks ei saa virmalisi ju lülitist sisse vajutada (paljud turistid eeldavad seda, et mis mõttes ei saa seda maagiat nipsust tekitada?).

Miks mitte siis tulla hoopis pikemaks ajaks? Igal sügisel otsitakse kõrghooajaks palju töötajaid. Kui päkapikutöö tundub liiga karakterist väljas, siis võib sobida hoopis instruktori amet suusakeskuses või karmis looduses giidimine safarikeskuses. Samuti otsivad hotellid ja restoranid teeninduses abi. Igasugust turismialast spetsialiteeti omav hakkaja inimene leiab siin hooajalise töö. See ei pea olema kättesaamatuna tunduv helesinine unistus.

Seega ongi suur osa tööjõudu ka ise reisil. Päkapikkude puhul on paradoksaalne, et samal ajal, kui nad tervitavad jõulureisile tulevaid inimesi justkui oma kodus, sest see on osa muinasjutust, siis mitmed kostüümi sees olevatest inimestest kogevad ka ise iga päev uusi emotsioone ja koguvad mälestusi. Mitmed neist pole samuti kunagi varem nii palju lund näinud või –30-kraadist pakast kogenud. See lisab kogu kogemusele veel ühe kihi, millest turistid ei tohi läbi näha.

Mina olen siin lühikese, vaid kaks kuud kestva hooaja. Tööpäevad mööduvad kontorilaua taga, mis ei ole kõige põnevam osa ühest elamusreisist, kuid kahe kuu jooksul on piisavalt palju vabu päevi ja õhtuid, mis mööduvad uutel radadel matkates ja sportides. Uutest kolleegidest saavad kiiresti sõbrad, kellega ümbritsevat loodust avastada või õhtuti pubis käia. Enamasti on neil ka sarnane elustiil ning ühiseid jutupunkte tekib palju. Võib saada ka ideid ja kontakte uute hooajatööde kohta. Näiteks töötas üks minu kolleegidest enne siia tulemist Islandil vaalavaatluse ettevõtte juures administraatorina ja nüüd on mul olemas e-posti aadress, mille kaudu see võiks soovi korral ka minu tulevaseks töökohaks saada.

Põhjuseid Levile reisimiseks

Minu südame on Levi võitnud. Eestlaste seas on see väga populaarne koht just suusakuurordina, kuid kui peaks tekkima küsimus, miks just siia reisima peaks, siis ma saan välja tuua järgmised põhjused.

Kodune, kuid rahvusvaheline tunne. Levi on väike, kuid piisavalt suur, et siin ei teki depressiivse väikelinna tunnet. Kittilä valda kuuluv Sirkka (Levi nimi on tulnud alevikule suusakeskuse järgi ja tegelikult on ametlik nimi Sirkka) on püsivalt koduks ca 700 inimesele, kuid turiste käib siin aasta jooksul 750 000. Nendele on kokku 25 000 voodikohta majutusasutustes ja 16 500 istekohta söögikohtades.

Keskmise raskusega matkarajad. Võimalus valida kas paaritunnine jalutuskäik ümber järve või veeta hoopis terve päev Levitunturi või Kätkätunturi otsa ronides. Soovitatav on laenutada lumeräätsad ja nendega näiteks Levi suusaradade vahel asuva Santa’s Cabini juurde jalutada. See majake oma vaatega on ilmselt üks kõige enam pildistatud kohti siin.

(Mäe)suusatamine ja lumelauatamine. Levi valiti just kolmandat aastat järjest Soome parimaks suusakeskuseks ja kuigi ma ei ole suusatamise pisikut ise külge saanud, siis on see siin väga populaarne tegevus, millega iga suusahuviline kindlasti rahule jääks. Kokku on Levi suusakeskuses 43 suusamäge, millest 10 lastele. 27 suusalifti suudavad teenindada 35 000 inimest tunnis.

Suur safarite valik. Lapland Safaris ja ka teised safarikeskused pakuvad siin erinevaid võimalusi teha kõike seda, mis Lapimaa külastuse juurde kuulub. Sõita talvises looduses kelgukoerte või põhjapõtrade saaniga, lumesaaniga õhtupimeduses virmalisi otsida või kohaliku kalamehega jääaugust lõunasööki püüda.

Talvevõlumaa maagia

Kui ma kogu eelnevalt kirjapanduga võisin jätta mulje, et kogu Lapimaa ja jõulude maagia on kunstlikult tekitatud, siis nii see kindlasti ei ole. Võib öelda, et mõningal määral hakkasin ka mina siin uuesti Jõuluvanasse uskuma. Kuigi kogu selle muinasjutu mõte tundub keerlevat ühe suure habemega härra ümber, siis sügavus on hoopis mujal. Need pered, kes siin käivad, täidavad oma suure unistuse, mis neil aasta kõige ilusama ajaga seostub. Neil on igaveseks palju lugusid, mida järgnevatel jõuludel jutustada, ja nii tore on aidata neid mälestusi luua.

Talvevõlumaa maagia on samuti päris! Mis mul eestlasena peaks assotsieeruma ühe tavalise novembrikuu ilmaga? Must, porine, pime. Mitte midagi meeldivat. Lapimaa on novembrikuud minu jaoks muutmas, sest kuigi siin on päevad veelgi lühemad ja detsembris ei tõuse päike üldse silmapiiri tagant, siis ilus ja puhas lumi tekitab teistsuguse tunde. Õues on –23 kraadi, päike särab madalal ja paneb paksu lumekihi sätendama. Lihtsalt seisan ja vaatan, kuni tunnen, et on aeg end liigutada, sest külm hakkab näpistama. Ma ei ole talve kunagi enda lemmikaastaajaks pidanud, kuid siin on see arvamus väga lihtne muutuma.

Ma olen tänulik, et see Postimehe artikkel kunagi minuni jõudis ja ma Levile tulin. Muutunud on palju nii minu ümber kui ka sees. Kui vähegi võimalik, siis soovitan hooajatööd proovida. Ja just sellises keskkonnas, mis tundub esmapilgul veidi ebamugav.

***

Mistletoe esimene raha

On üks lugu, mis on mul 2018. päkapikuaastast kõige eredamalt meeles. Konteksti mõttes mainin, et minu päkapikunimi oli Mistletoe. Olime lennujaamas järjekordset gruppi lennuki peale saatmas. Kuna check-in’i järjekord oli pikk, siis oli meil palju tööd, et lapsi lõbustada. Üks väike tüdruk tuli minu juurde ja küsis oma Briti aktsendiga inglise keeles: „Mistletoe, kas sul on kunagi oma raha olnud?“

„Ei ole, mul ei ole raha vaja olnud, sest Mrs Claus teeb meile süüa. Ma ei ole kunagi raha näinud,“ vastasin. Tüdruk palus mul hetke oodata ja jooksis minema. Ta naasis paari minuti pärast 20-pennise mündiga: „Mistletoe, palun, siin on sinu esimene raha!“ See on ilmselt mu elu armsaim tipi saamise hetk.

Päkapikk peab valmis olema vastama väga paljudele küsimustele, mis lastel pähe võivad tulla. Samuti ei mõtle lapsevanemad alati läbi, milliseid küsimusi nad oma laste ees küsivad, ja nii on ka nende silmad imestusest suured, kui päkapikk igas olukorras rolli sisse jääb ja neile küsimustele eriti tobedalt ja muinasjutuliselt vastab. Targad täiskasvanud loevad sealt ikkagi vastuse välja.

Tekst ja foto: Eva-Maria Vaher

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika