Horvaatia on tsiklimeeste paradiis

6 meest, kuus tuhat kilomeetrit, kaks nädalat ükss vahetatud rehv, üks mahapotsatanud pagas - see on tsiklitega Horvaatias käimise saldo. Eesti tsiklimeeste muljeid vahendab Merit Raju.

See ainus kord, kui tuli rehvi vahetada, juhtus veel enne Läti piiri ja need kolm tundi, mis kulusid parandustöödeks, tegi kambaliige tasa, jõudes juba samal õhtul Poolasse koos teistega. „Pärnus saime aru, et ühe ratta esirehv oli nii pikaks reisiks liialt kulunud ja see tuli vahetada – see oli kogu viperus reisi jooksul, meil läks ülihästi, et midagi muud ei juhtunud. Teisele rehvile pandi nöörijupp Horvaatias sisse ja see pidas ilusti kuni Eestini,“ pajatab Villi Heinsalu, kes oli reisi eestvedaja. Muidugi said mehed külma, kuumust, paduvihma ja mägedes lundki, aga kui nad seda poleks tahtnud, oleksid nad ju läinud lennukiga. „Horvaatia on tsiklimeeste paradiis,“ ütleb Villi.

On 17. mai hommik. Kell on 7. Väljas on +2,70C. Tallinnast hakkasid sõitma mootorrattad. „Praktiliselt Iklani mõtlesin küll, et nüüd kukun ümber – nii pagana külm oli,“ meenutab Villi, tehes seda täna naerulsui. „See ei ole väga hea sõiduilm,“ ütleb ta iroonianoodiga hääles, et ma ikka aru saaksin, mida ta mõtleb.

Minu meelest Villi ei ole mannavahust mees. Ütleme nii, et lisaks tsiklindusele teeb ta Eestis isegi relvakoolitusi. Aga Bosnias oli ka temal kõhe. Ja eriti kõhe hakkas üksinda Horvaatia katakombides, kus oli järsku kuulda kedagi paari meetri kaugusel pimedas kiviklibul liikumas. Suveniirideks toovad karmid mehed kaasa miinikilde ja mürsukesti. Kõige paremaks vahendiks rannas( jaa-jaa, tsiklimehed käivad ka rannas päevitamas!), millega õlletoomise ajaks (noh, juba arusaadavam, eks) koht kinni panna, oli samuti mürsukest – keegi ei julge ligi minna. Mürsukesta kaasas vedamine on sama tõhus nagu ilma rihmata verekoer – omadele täiesti ohutu, võõrastel ehmatab silmad suureks.

Horvaatias on hästi palju rollereid ja tsikleid ning nad sõidavad nagu tahavad. Rollerid olid tuunitud ka – sõitsid ikka nii 80–90ga. Ja ilma kiivrita, ristmikul paistis, et nad üldse ei vaadanud ringi, aga autojuhid vaatasid hoolega ja hästi suure ettevaatusega. Austus oli hästi suur rolleri- ja motikavendade vastu. Ma arvan, et kui nad sõidaksid Eestis kiivrita ja käituksid ristmikel nii, siis oleksid kõik õhtuks kabelis. Kohati, Serbia mägedes, olid teed väga halvad, näiteks mõni varing või lumi oli tee osaliselt minema pühkinud. See oli päris ohtlik – kui poole meetri piires vänderdad, siis paned kuris- tikust alla ka.

„Algul sõitsime kramplikult maleruudus, aga Leedus lagunes see ära,“ räägib Villi. Siis vaadati, kuidas teised grupid sõidavad ja otsustati samuti sõita 10–20-meetriste vahedega üksteise taga. Maleruudu viga on see, et siis on nähta- vusega või pidamasaamisega probleeme. Üksteise järel sõites aga võis foori taga ja mujal juhtuda, et linnas jäid tagumised maha ja pundi kokku saamiseks kaotati aega. „Hea oleks olnud, kui igal grupi liikmel on kaart – siis ei pea järele ootama, vaid kohtuksime varem kokku lepitud punktides,“ soovitab Villi.

Reisi enda kohta midagi küsida ei ole vaja – Villi toob ise reisipäeviku välja ja jutustab selle järgi.

ESIMENE PÄEV

Sõitsime jutiga üle kaheksasaja kilomeetri, Poola välja. Bialystokis olid kõik ööbimiskohad juba kinni pandud, nii et selle öö magasime telkides. Poola oli õudselt veoautosid täis, ohtlikke olukordi oli küll ja küll, ja meie ranne ei olnud veel soe. Väga robustselt pöörati ette ja igas’t trikke tehti ... Alguses me mõtlesime, et midagi on viga, sest rekkamehed andsid signaali ja vilgutasid tuledega, aga siis saime aru, et lihtsalt tervitati.

TEINE PÄEV

Ärkasime pool kaheksa ja tahtsime Slovakkiani välja sõita. Selle hästi pika maa sõitsime mingis osas kahe ühinenud grupiga, koos soomlastega. Poolas on õudne tüütus – 10 km pikkused külad, kus peab 50ga sõitma, mis aga meil hästi ei õnnestunud. Ööbisime suusamajakeses, kus oli väga lahe grillimisnurk, mida me siis hoogsalt ära kasutasime. Kahel rattal olid peal sinimustvalged lipud, üks neist oli selleks ajaks kõvasti kannatada saanud, seda ma siis õmblesin seal grillinurgas usinalt kokku.

KOLMAS PÄEV

Slovakkia mägedes suusamajakeses ärgates tegime silmad lahti – meeletu lausvihm. Pakkisime ennast kileriietesse. Sõitsime Slovakkiast läbi mägede Budapesti poole mööda väikeseid teid. Need mägiteed olid kurvilised, auklikud ja liivased, mis on tsikli puhul ohtlik, eks. Saime tohutu vihma vahepeal jälle kaela. Vihm oli nii tugev, et parklast sai jõgi, kogu liiklus seisis, pidime ootama, enne kui sai edasi liikuda.

NELJAS PÄEV

Sõitsime Budapestist Sarajevosse. Budapesti liiklus oli meeletult tihe, ummikuid palju ja hästi palav. Reisipäevikusse sai sõnastatud ka kaks tarkust: „Ära mine suurde linna, kui asja pole“ (ehk mine serva pealt mööda) ja „Stardi juba kell 7“ (ehk siis jõuad hetk enne ummikuid). Kui kiirtee sai otsa, hakkasime sõitma mööda külateid Sarajevo poole ja kohale jõudsime juba üsna hämaras. Kõik vähemalt kümmekond aastat vanad majad olid kuuliauke täis. See hakkas pihta juba enne linna ja oli muidugi ka linnas nii ning 30–40-aastates mehed käisid üleni laigulistes riietes ringi – see võttis natukene kõhedaks. Silmnähtavalt läks pimedamaks, leidsime hotelli, milles me olime ainukesed külalised, öö maksis 15 eurot ja kõik saime eraldi toad. Meil oli suur trosslukk, mille panime läbi esirataste. Inimesed seisid meie üm- ber, vaatasid ja imestasid. Samal õhtul toimus Eurovisiooni lauluvõistlus. Ja siis kõlas see „Leto svet“, mis võttis meie laua väga vaikseks.

VIIES PÄEV

Kui hommikul läks valgeks, siis avastasime, et see on hostel keset suurt turgu. Keset Sarajevo linna, olümpiamängude postamendi lähedal, leidsime suure surnuaia, kus olid eraldi maetud moslemid ja ristiinimesed. Otsustasime minna teletorni ja tee sinna viis 45-kraadise nurga all mäkke. Mõtlesime sealt üles rallides, mismoodi seda üldse saab asfalteerida, kuni järsku oli ees keelumärk, aga tornini oli veel palju maad. Otsustasime, et läheme ikkagi edasi, kuni kõik oli okastraatidega piiratud. Läksin mäenukile filmima ja seal nägime märke, et tähelepanu, lõhkemata miinid. Sidusin kaamera tsikli külge ja niimoodi seiklesime terve päeva mägedes, kuni siis õhtuks jõudsime Dubrovnikusse ja ööbisime telkides. Sel õhtul oli põhjust pidutseda, sest Dubrovnik oli meie reisi sihtpunkt. Me ei tea, mis see täpselt oli, aga linnatänavatel pidutsesid noored, osal olid oranžid ja teistel kollased särgid seljas, ikka paar-kolmsada inimest ühel tänaval. Nad lasid pulberkustutitega tänavad valget tolmu täis ja keerasid autosid ümber. Ööbides sai nalja: telgi ees kostis kolinat, üks meist läks vaatama ja selgus, et see oli suur siil. Natukese aja pärast oli siil jälle tagasi, oli oma nina pannud meie toidukoti sangast läbi ja vedas seda mööda telklat ringi.

KUUES PÄEV

Kuna pidu venis eelmisel õhtul pikale, otsustasime järgmisel päeval puhkepäeva kasuks ja jäime Dubrovnikusse päikest võtma ja mägedesse turnima. Mägedes leidsin lõhkenud lennukimiini ja võtsin selle kaasa ja hiljem, rannas, kui läksime õlut tooma, jätsin miini meie kohale ja keegi ei julgenud seal päikest võtta. Aga rahvast oli niikuinii vähe, sest polnud hooaeg, sooja oli küll umbes 30 kraadi, aga vesi oli 20 ringis.

Kui lõpuks Dubrovnikusse jõuti, oli osale reisiseltskonnast eesmärk saavutatud ja punt enam nii koos ei püsinud. Aga Villi eesmärk oli käia ära Montenegros Tara kanjonit vaatamas – see olevat maailmas Suure kanjoni järel suuruselt teine. Kuigi see tähendas natuke tagasisõitu, sai ta lõpuks ikka kõik nõusse, et üheskoos kanjon üle vaadata.

Kui jõudsime mägedesse, siis mida edasi, seda külmemaks läks. Piiripunktis oli ainult kümme kraadi sooja, palmid kadusid ja lehtpuude asemele tulid juba nagu meie okaspuud. Piiril oli tohutu kontroll ja vist ei tahetud läbi lasta, aga me midagi maksta ei tahtnud, tegime ainult süütut nägu ja lõpuks saime siis üle.

TomTom ei näidanud meile Serbias teed, hakkasime kaardi järgi otsima ja meil õnnestus sõita mööda vale teed. Asi lõppes nii, et sõitsime kitseradadel ja väga kitsastel mägiteedel, aga minu meelest oli see kõige parem, et nägime kohalikku elu, kuidas karjatati lambaid ja veiseid. Meid vaadati nagu ufosid, ilmselt sinna tsiklitega eriti tihti ei satuta. Kui me midagi küsisime või suhtlesime, siis kohalikud olid nagu kivikujud ega vastanud mitte midagi.

Leidsime koha, kus kuristik oli prügi täis. Seda oli selle ilu keskel kohutav vaadata ja paistis, et see koht oli küla prügimäeks olnud juba pikka aega. Pärast sattusime kohtadesse, kus kümneid ja kümneid kilomeetreid ei näinud mitte kedagi, polnud enam karjatajaidki. Aeg-ajalt olid teede ääres ausambad, aga needki olid kuuliauke täis. See oli eriti hirmutav.

Sellel hommikul läks üks reisikaaslane oma teed – tal oli oma GPS ja ta tahtis minna mäe tippu. Millalgi tuli talle kolmemeetrine lumesein vastu ja kohalikud ütlesid et enne augustit ei saagi sealt läbi. Aga ka meie jõudsime lumepiirini.

Tara kanjonisse jõudes tundus mulle kõigepealt, et ma lootsin või eeldasin, et see on suurem. Kanjoni põhjas on jõgi, mille juurde orgu langes tee. Ja siis seal all olles selgus, et kanjonit on umbes 40 km. See oli võimas vaatepilt. Sõitsime sel päeval ainult 400 km, aga tunne oli selline, nagu oleks sõitnud 4000 – mägiteed ja külm väsitasid meeletult.

SEE TSIKLIVÄRK ON NAGU MINGI RELIGIOON – LEIAD OMASID IGAL POOL MAAILMAS.

Horvaatias, Sibenikis kohtusime kohali- ku horvaatia baikeriga, olime ta leidnud internetist tsiklifoorumist ja suhtlesime juba enne reisi. Koos sõitsime Zadarisse kohtuma kohaliku tsikliklubiga. Meie jaoks oli naljakas, et see nende tsikliklubi oli meie jaoks nagu rolleriklubi – ime- pisikeste mootoritega, näiteks 125sed chopperid! Nad olid ülilahked ja iga mees tsikli seljas oli omaette legend. Õhtul tegime korraliku peo ja mina avastasin, et ühes garaažis on trummikomplekt, süntesaator, kitarrid... Tuli välja, et nad on ka bänd ja siis öösel mingi kell ma ajasin nad pillide taha ja läks lammutamiseks. Mehed mängisid biitleid ja uskumatu, kui hästi nad seda tegid! Ühel hetkel oli trummar puudu ja meie mees hakkas trummi taguma. Mis jäi veel meelde: nende grillitud liha oli nii hea, et me ei ole kuskil midagi ligilähedast saanud.

Reisi 12. päeval hakkasid kaks meest juba tagasi koju sõitma. Üks Horvaatiasse jäänutest suutis sel päeval paraku kogu oma pagasi mootorrattalt ära kaotada.

Meie käisime veel maailmakuulsaid Krka koskede kaskaade vaatamas. Järgmisel päeval magasime enne pikka tagasisõitu välja ja käisime linnas. Linnaminek tähendas seda, et mina läksin mägedesse ja kolm meest läksid linna. Lasid söögil ja õllel hea maitsta ja pesid tsiklid pu taks. Mina sattusin mägedes betoonist punkrite juurde, kus oli sõjakola sees ja jõudsin kohta, kus oli jälle okastraadiga piiratud – ilmselt samuti lõhkemata miinid ümberringi. Tagasiteel avastasin maa-alused katakombid, kuhu ma läksin sisse, ise samal ajal filmides ja rääkides. Kuni järsku hakkas keegi mu kõrvalt astuma, tead küll, kui kuuled, et kiviklibul keegi taganeb. See oli kõige õõvastavam kogemus ja selle peale oli jutt küll kiiresti lõppenud ja vaatasin, et kähku välja saaks. Leidsin lennukipommi mürsukillu, mille ma sealt ära tõin, läikima lõin ja alusele panin – sellest sai kõige parem suveniir.

Järgmisel päeval jäi meie grupp veel väiksemaks, sest üks grupi liige startis Münchenisse tsiklipoodi. Algul pidime kõik Saksmaalt läbi minema, aga otsustasime minna hoopis Ungari poole. Ilm läks metsikult kuumaks, umbes 40 kraadi. Rehvid läksid pehmeks ja neist hakkas tükke välja viskama. Kiirused olid muidugi suured ka ja mul oli klaasikild rehvis sees, teisel kaaslasel oli nöörijupp, kõigi rehvid olid selleks päevaks peaaegu kiilaks kulunud. Ketid hakkasid kõigil raksuma, ei jõudnud nii palju määrida, kui vaja. Läbi kuumuse jõudsime siiski Egeri linna ja leidsime kodumajutuse.

Järgmisel päeval tegime puhkepäeva, hommikul läksime otse termaalbasseinidesse ja pärast kolistasime kõik veinitööstused läbi ja käisime Egeri kindluses. Tol päeval jõudsid teised kaks koju, olles viimase otsa sõitnud 1200 km järjest. Ka meil oli kindel plaan hommikul vara Eesti poole liikuma hakata. Kella 11ks õhtul olime juba üle Leedu piiri, ligi 1000 km seljataga, aga otsustasime, et kojutuleku valu on nii suur, ei viitsi enam ööbimis- kohta otsida. Koju jõudsime hommikul kell 7 – nii et ühe jutiga, ainult tankimis- peatustega, sõitsime järjest 1630 km. Viimased 500 km oli hullus, sest oli nii külm, et panime selga kõik riided, aga need ei aidanud.

Reisi pikkus oli kokku üle 6000 km. „Ausalt öeldes oli vaja taastuda. Me ei sõitnud pea kuu aega ühtki meetrit.“ Aga ometi on meestel sel aastal plaanis minna Kreekasse.

Mis harjutusi te tegite pauside ajal?

Jooksime ümber tankla. Kõige hullemini väsis kael, sest kiiver teeb pea raskemaks. Samuti käte verevarustus läheb kehvaks, eriti külma ilmaga. Ja selg väsib ka ära, tagumikul pole eriti viga.

Kas teil oli naisi ka grupis?

Kui isegi lenksus on kurnav, siis taga istudes ei pea nii pikal reisil küll vastu. Samas soomlased sõitsid ka Horvaa- tiasse ja sealt edasi Türki ja neil olid küll naised taga kaasas.

Naine muretses ka?

Ma usun, et üsna hulluks. Oli tükk aega hästi rõõmus, kui ma tagasi jõudsin.

Millise motikaga ja millise varustusega on kõige parem minna?

Peaksid olema võrdsed, ühte tüüpi rattad. Meil olid äärmiselt erinevad mootorrattad: bike’id, chopper ja endu- ro. Baikidega sai kurvides väga kiiresti sõita, mida ei saanud teha chopperiga – see võttis tempo maha. Chopperiga mägedes väga ei roni, kuna ta on liiga raske.

• Suzuki Bandit 600 ja 1200 • Ducati Monster • Yamaha Drugstar • Suzuki V-Strom

Kaasas olid magamiskott, telk, madrats, esmased vahetusriided, vihmariided, kahed kindad. Muidugi ka remondivahendid: võtmed, kruvikeerajad jms. Ühele rehvile panime Horvaatias nööri sisse ja see pidas Eestini. See komplekt oli õnneks kaasas – muidu oleks pidanud uue rehvi ostma. Meil oli tavaline reisikindlustus, haigekassakaart ja roheline kaart. Oleks hea, kui igaühel oleks GPS kohaliku kaardiga ja kokkulepe, kuhu peab õhtuks jõudma.

Selles numbris

• Tuleviku Tiibeti seemned
• 2008. aasta parimad reisiraamatud
• Siiditee maade olevik ja möödanik
• Eesti etnoloogide jälgedes
• Arunachal Pradeshi puntras piirid
• Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
• Väike Tiibet, India pärl
• Tema kõrgus Himaalaja
• Kas minna otse, kui ringi saab?
• Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
• Kaljudele kaotatud süda
• Meenutus Vilsandi talvest
• Suveks Norra katusele
• Jalgrattal Londonit avastamas
• Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
• Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
• Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009