Idamaiselt vürtsitatud alpi-idüll Farayas
Toomas Männaste meenutab paari aasta tagust suusa- ja kultuurireisi Liibanoni, millesarnast nüüd jälle ette saab võtta. Mõistagi, kui jumal annab ja ÜRO juhatab... Endiselt plahvatab pealinnas Beirutis aeg-ajalt pomme.
Faraya suusakuurort on Lonely Planet’i sõnutsi küll kui suvaline lumine Euroopa mägiküla, aga päris alpi-idüll seal suusatajat siiski oota. Betoonist majad on pigem vahemerelik-lõunamaise arhitektoonikaga ning reaalsus ei pruugi olla täpselt seda nägu nagu kodus arvutiekraanilt paistis.
Internetist pilte vaadates tundusid elamistingimused igati mõnusad, ent... see oli ka ilmselt selle hotelli ainus korralik tuba. Meie hotelli viimase korruse numbritoal oli kõrgust vaid poolteist meetrit ning nõnda pidi keskmist kasvu ugrilane dušši alla mahtumiseks laskuma põlvili.
Tõsi, kuurordis oli ka viie tärniga tähistatud Inter Continental’i kaubamärki kandev majutusasutus, kus ei puudunud saunad, basseinid, massaaživõimalused, restoranid ja privaatne laskumisnõlv. Kõik see 200 dollari eest päevas.
Faraya Mzaari suusakuurordi kõrguste vahe – 1850-2465 meetrit – kannatab aga igati võrdlust vastavate Skandinaavia või Alpi analoogidega. Rajad on laiad, nõlvad korralikult ette valmistatud ning kõike seda teenindavad kella kaheksast hommikul kuni neljani pärastlõunal avatud 16 korralikku lifti. Sõidumõnu jätkub nii algajaile kui ka edasijõudnuile – ei puudunud ka väljakutse offpiste’i harrastajaile korraliku puuderlume näol.
Argipäeviti on rahvast nõlvadel vähem ja nii saavad kõik soovijad teha rahulikult omi vähem või rohkem uhkemaid kaari. Seevastu nädalavahetusel tuleb rinda pista Beirutist ja mujalt hulganisti saabuvate suusa-siseturistidega ning siis võib alumistel nõlvadel kitsaks minna. Arvestama peab ka kohalike üsna ettevaatamatu sõidustiiliga, mille juures hoo mahavõtmiseks kasutatakse tihtilugu kas kaassuusatajat või rajaäärset lumevalli.
Suplus, söök ja afterski Kui suusatamisest ja mägedest küllalt saab, võib võtta rendiauto (mis tuuakse soovijale kasvõi suusalifti juurde), küllalt rahakotisõbraliku takso või mikrobussi – ca. tunniajalise sõidu järel saab supelda õhtuses Vahemeres ja panna i-le täpi õhtusöögiga rannaäärses kalarestoranis.
Lähim koht selleks on rannalinn Jouneh. Kunagine unine kaluriküla oli 60ndatel aastatel nn Beiruti dekadentsi sümbol tänu oma kasiinole Casino du Liban, mis oli tolle aja kuulsaim mängupõrgu Vahemere ääres.
Ilmselgelt ei tule kohalikud kuurorti pelgalt suusamõnu pärast. Oluline osa on afterski ́l, mis erineb suuresti Euroopa afterski ́st. Meil õnnestus – hotelliomaniku nõu kuulda võttes – reserveerida kohad Igloo nimelises resto- ran-ööklubis kaks päeva ette.
Sissejuhatuseks serveeritakse mitmekäiguline õhtusöök. Esimene käik sellest on kümned erinevad külmad ja soojad suupisted ehk Liibanoni-päraselt mezze.
Seejärel, kui kõht tundub juba täis olevat, kantakse sisse põhiroad. Erinevalt grillitud looma-, lamba- ja liharoad ning -vardad, kala, hakklihapallid, lisandiks näiteks... kikerhernepasteet või bulgur-nisu. Kasutades palju värskeid komponente ja neid eriliselt maitsestades on liiba- nonlased saavutanud huvitava koosluse Türgi ja Araabia köögist, keerates neile peale prantsuse vindi. Kokkuvõttes võib öelda, et Liibanoni köök on Lähis-Idas üks omapärasemaid ja parimaid. Kõhutäidet loputatakse alla kas kohaliku õlle Almaza või aniisiviinaga.
Õhtusöögi järel lükatakse toolid – aga mitte lauad – kõrvale ning sealsamas läheb tantsuks. Tervitusi teineteisele saadetakse diskori kaudu ja need kuvatakse laudade kohal olevatel teleriekraanidel. Stiilinäiteks võib tuua tervituse „Welcome Estonia”, mida siiski liigpikalt nautida ei saanud, kuivõrd järgmiseks ilmus ekraanidele tähtis sõnum „Rafik Haziz is big bisnesman” ning ca. 10 minutit hiljem teatati ekraanidelt iseenesestmõistetavalt: „Big bisnisman Rafik Haziz is in da house”. Klubi menukusest kõneles tõsiasi, et tualetijärjekorras tuli seista vähemalt veerand tundi.
Liibanoni ajalugu
Aastatuhandete jooksul on Liibanoni kultuuri ja arhitektuuri oma jälje jätnud foiniiklased, egiptlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, Ottomani-aegsed türklased ja lõpuks prantslased. Byblos (Jbail), vana sadamalinn, on maailma üks vanemaid alaliselt asustatud linnu – kui arheolooge uskuda, siis enam kui 7000 aastat. Riigi lõunaosas asuv Vanas Testamendis mainitud Siidon oli foiniiklaste üks peamisi sadamalinnu. Põhjaosas on Tripoli (Trablous) – hästisäilinud islamiaegne sadamalinn. Kõige krooniks on mõistagi Baalbeki varemed Bekaa orus.
Selles numbris
- Pál Hunfalvy. Reis Läänemere provintsides
- Head asjad juhtuvad igal pool
- Ateena kõrval on isegi Moskva harmooniline
- Kui palju on Peterburis saari ja sildu? 52 ja 379
- Fotoaparaadiga püsside vastu
- Teistmoodi Antalya
- Kultuur või päike – mõlemaks jaksu ei jätku
- Soojade merede mõnud ja meduusioht
- Turvapaik madude ja alligaatorite keskel
- Romuautodega Londonist Ulaanbaatarisse
- Kuidas talvisel autoreisil avariidest hoiduda
- Kolm kuud talvepikendust Denveri liustikul
- Ka Aafrikas saab lume peal suusatada
- Talve- ja suusapõlgurist tulihingeliseks mäesuusatajaks
- Idamaiselt vürtsitatud alpi-idüll Farayas
- Laskumine tipust
- Kevade saabumist tähista Võhandu maratoniga
- Go Reisiajakiri nr 10 – Veebruar 2008
