Imeline RIO DE JANEIRO

Cidade maravilhosa ehk imeline linn Rio de Janeiro kaotas juba aastakümneid tagasi pealinnaõigused Brasíliale, aga populaarsust nii brasiillaste kui ka välisturistide seas on need aastad vaid kasvatanud. Siinne maastik, rannad, kliima ja inimesed panevad endasse armuma nii, et kord siia sattunud, kiputakse ikka ja jälle tagasi. Nii juhtus ka Portugali kuninga João VI-ga, kes Euroopast sõja eest siia põgenenuna pärast sõja lõppu enam kuidagi tagasi ei tahtnud minna ning lõpuks Rio de Janeiro oma kuningriigi pealinnaks lasi kuulutada. Nii nagu läks João ja paljude teistega, läks ka minuga − tulen ikka ja jälle sellesse linna tagasi ning tundub, et sellest ei saa kunagi küll.

Rio de Janeiro asub suurepärase kliimaga kohas, kus küll vahel tõusevad kuumakraadid üle neljakümne soojakraadi ja vahel kallab pisut liiga palju vihma, aga enamiku ajast on meeldiv troopiline soojus, kus varbad ei külmeta. Rannad on liivased ja lained võluvad surfisõpru endaga võistlema.

Kes randadest ei hooli, leiab aktiivset tegemist linna sees asuvas suurimas Tijuca vihmametsas, kus vallutada linnale nii iseloomulikke ümaratipulisi mägesid, imetleda nende otsast vaateid sopilisele ja mägisele maastikule või tallata metsa sees matkaradu ja värskendada end mõne joa all, samal ajal imetledes möödalendavaid tuukaneid või okstel hüplevaid ahve. Rio de Janeiro on täiuslik segu suurlinna kultuurisündmustest, melust, ajaloost ja loodusest. Kuigi siin võib ebaõnne korral tundide kaupa liiklusummikus seista, võib vabalt ka jalgrattaga ühest linna otsast teise sõita ning vahepeal kuskil metsatukas rahus ja vaikuses loodust nautida.

Rio de Janeiro on mitmekesine nagu tema elanikud, keda kutsutakse carioca’deks. Siin leidub eri nahavärvi ja etnilise taustaga inimrühmi. On püstirikkaid ja väga vaeseid, kellest mõned magavad ka vaid pappkarp pea all. Linn jaguneb põhja- ja lõunatsooniks ning kui üldistada, võiks öelda, et varakam rahvas ja turistid toimetavad peamiselt lõunatsoonis, vaesem osa elab soodsamas põhjatsoonis. Samas on rikaste naabruskondadega külg külje kõrval ka favela’d ehk slummid, kus elab vaesem ühiskonnakiht, kuid aastaid tagasi olid need kuritegelike gruppide tegevuspaigad. Aastast 2008 on politsei võtnud enamiku slumme oma valve alla ning neid püütakse narkodiilerite võimu alt vabastada.

Olukord on favela’des enamiku ajast juba nii rahulik, et paljud gringo’d (ehk mittebrasiillased) eelistavad tänu soodsamatele hindadele ja teistsugusele atmosfäärile kortereid rentida just favela’des. Lõunatsoonis asuvate favela’de eeliseks on ka asukoht, üldjuhul on kõrgemal mäe otsas asuvas favela’s suurepärane ookeanivaade ning rand ise jääb vaid lühikese jalutuskäigu kaugusele.

Väljaspool tavapärast turismikolmnurka

Kui tavapärane ring ehk Suhkrupea mägi – Kristuse kuju – Copacabana ja Ipanema rand saavad nähtud, siis tasuks kindlasti veel aega võtta ja vaadata, mis toimub neist miljoneid turiste ahvatlevatest atraktsioonidest väljaspool. Näiteks on avastamisväärt vanalinn, nii oma kirikute ja katedraalidega kui ka madalate vanaaegsete majadega. Kui Lapasse sattub keskmine turist tavaliselt ööpimeduses pidusid nautima, siis julgustan sinna minema ka päeval, siis kui silm haarab kõiki neid nikerdustega vanu maju, milles on kohvikud ja antiigipoed. Lapast üles boheemlaslikku Santa Teresasse viib kuulus Selaroni trepp, kus kunstnik veel aasta eest iga päev istus ning üle maailma kokku toodud glasuurplaatidest unikaalset treppi viimistles. Kahjuks ei ole kunstnik Selaroniga enam kohtuda võimalik, tema jälgib oma trepi käekäiku hoopis kõrgematest dimensioonidest, aga kogu naabruskond ja trepp ise tasub vaatamist ikka. Kel suurem huvi arhitektuuri vastu, võiks jalutuskäike ette võtta ka Catete ja Gloria naabruskonnas, Catetes asub näiteks ka Catete palee, mis oli varem Brasiilia presidentide residents, samas hoones tegi enesetapu ka president Vargas. Nüüd on hoones avatud muuseum ning palee taga on kaunis tiikidega pargike.

Rios leidub ka väga palju parke, kus pühapäeviti murul piknikku pidada või niisama sõpradega kokku saada. Üks huvitavamaid on minu meelest Lage park, kust läheb üles ka paari tunni pikkune matkarada Kristuse kuju juurde.

Iga tõeline jalgpallifänn peaks kaema Maracanã staadionit ning võimaluse korral ka mõnda jalgpallimatši, kui mitte staadionil, siis vähemalt mõnes kohalikus televiisoriga pubis, elamus on garanteeritud!

Samba, samba!

Carioca’d ja brasiillased armastavad pidutseda. Pidutsemine ei tähenda siin end alkoholist lihtsalt ebaadekvaatseks tuigerdajaks juua, vaid tõesti lõbutseda, laulda ja tantsida. Suvalises nurgabaaris võib korralik tants ja trall puhkeda üsna spontaanselt. Tihtipeale on pillid kaasas, mängitakse sambat ning rahvas laulab ja tantsib nagu oskab. Möödujad on alati oodatud kaasa lööma ja kedagi ei jäeta nurka seisma. Samba ja muusika üldse on brasiillastel veres ning et seda armastust lõplikult mõista, peab ilmselt olema sündinud brasiillaseks. Lisaks sambale on üsna levinud forro – aafrika juurtega muusika ja tants, mis on üsna lihtne vähemalt neile, kel mingit aimu salsast või sambast. Forro ja sambapidusid toimub iga nädal või isegi iga päev, tõeliselt suured sambapidustused lähevad lahti aga enne karnevali ja muidugi karnevali ajal.

Karneval pöörab igal aastal nädalaks ajaks elu linnas pea peale. Pidutsetakse sõna otseses mõttes hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, sel ajal on ametlikult kõigil vabad päevad ning paljud carioca’d eelistavad karnevali ajaks linnast hoopis põgeneda. Teine osa on aga need, kes lähevad varavalges täielikult kostümeerituna esimesele bloco’le ehk tänavapeole, liiguvad siis päeva jooksul ühelt bloco’lt teisele ning niimoodi neli-viis päeva järjest. Väljaspool Brasiiliat teatakse rohkem sambadroomil toimuvat karnevali, mis on parimate sambakoolide paraad kaunites kostüümides − nii nagu iga brasiillane pärib sündides „oma” jalgpalliklubi, päritakse ka sambakool, kellele sama hasartselt kaasa elatakse kui jalgpallilegi. Sambadroomil toimuv on kindlasti elamus omaette, seda eriti neile, kes otsustavad sambakooli ridades kostümeeritult ise paraadil kaasa lüüa.

Pidulik réveillon

Kui karnevalist on üht-teist kõik kuulnud, siis karnevali järel teisest olulisemast pidustusest, aastavahetusest ehk réveillon’ist teab välismaailm vähem. Terve detsembrikuu jooksul käiakse imetlemas järvele ehitatud maailma suurimat ujuvat jõulupuud, mis jätab järveveel ja mägede taustal maagilisi värvilisi varje. Aastavahetuseks kogunetakse aga Copacabana rannale, et täpselt 16 minutit kestva võimsa ilutulestiku saatel uut aastat tervitada. Rannapidu kestab muusika ja tantsu saatel hommikuni. Lisaks réveillon’ile on see ka pidustus Iemanjá auks. Iemanjá on Ubanda usundi järgi vetejumalanna. Kuigi Brasiilia on valdavalt katoliiklik maa, on Iemanjále kingituste viimine väga levinud. Tema auks riietub pea terve linn aastavahetusel valgesse, lainetesse viiakse valgeid lilli ning hüpatakse üle lainete, et kindlustada õnnelik uus aasta.

Söögid, joogid Brasiillaste armastatuim jook on vaieldamatult õlu. Seda tarbitakse tohututes kogustes, sest kuuma ilmaga on üks karastav õlu täpselt omal kohal. Iga Rio de Janeirosse sattuja peaks aga kindlasti proovima mõnes rannakioskis caipirinha’t – kokteili suhkrust, laimist, jääst ja cachaca’st (suhkrurooviin). Lisaks laimile pakuvad mõned kohad caipirinha’t ka teiste troopiliste viljadega. Laupäeviti on kombeks koos pere ja sõpradega süüa feijoada’t ehk riisi, ubade ja lihaga rooga, mille järel tasub endale jätta aega tukastamiseks ja leiva luusse laskmiseks. Märksa kergem, aga samavõrd populaarne on nurgabaarides müüdav acai (hääldus: asai). Brasiilias pakutakse vitamiinide ja mineraalaineterikast acai’d suhkruga magustatult ja külmutatult nagu jäätist, nii on see mõnus jahutus palaval suvepäeval.

Rio de Janeiro on tänu peagi algavale jalgpalli MM-ile ja 2016. aastal toimuvatele olümpiamängudele viimasel ajal kõvasti tähelepanu saanud. Tripadvisori kasutajad valisid linna 2013. aasta Lõuna-Ameerika ihaldatuimaks sihtkohaks, ajakirjas Forbes hääletati Rio kõige õnnelikumaks linnaks maailmas ning UNESCO kandis 2012. aastal linna maailmapärandi nimistusse kui unikaalse maastikukoosluse mägedest ja merest.

See unikaalne kooslus maastikust, merest, kultuurist, sambast ja lahketest inimestest väärib tundmaõppimist!

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014