INDONEESIA islami varjus

Indoneesiat nimetatakse ametlikult islamiriigiks ning statistiliselt on ligi 90% rahvast muslimid. Kui tugevalt on islam Indoneesias aga tegelikult kanda kinnitanud, kuidas see usk kohalike igapäevaelu kujundab ning kes on nn ID-kaardi muslimid, kirjutab Yogyakartas õppinud Terje Toomistu.

Mööda ekvaatorit läbi viie tuhande kilomeetri ja 17 000 saare laiuv Indoneesia on maailma neljas rahvarohkeim riik. Ühtlasi on see koduks planeedi suurimale muslimi populatsioonile. Ent oma 580 kõneldava keele ja kultuurilisi kihistusi kujundanud ajalooga on Indoneesias meeletult variatiivsust, milles rõõmu ja hämmingut igale maitsele.

On pärastlõunane leitsak sumisevas Yogyakarta linnas Kesk-Jaaval. Istun oma Jaava usku sõbraga warung’is – nii nimetatakse siinseid tänavakohvikuid –, joome jääteed ja hammustame kõrvale minu Indoneesia köögi vaieldamatut lemmikut, sojaubadest valmistatud tempeh’t. Lähedal asuva minareti otsa riputatud ragisevatest kõlaritest kostab ehmatav köhatus. See ei tähenda muud, kui et imaam valmistab ette palvuseks, mis juba järgmise hetkega võtab meie vestluse üle. Korraga peab kikitama kõrvu. „Jaava usu kohaselt on jumal siinsamas, ta on alati olemas,” tõstab sõber häält, aga otsustab siis arusaadavuse huvides kannatlikult pausi pidada, kuni imaam oma töö lõpetab. Ma ei näe enda ümber kedagi, kes tõttaks kohusetundlikult mošee poole, veel vähem neid, kes jätaks katki töö ja laotaks maha palvevaiba. „Islamis on aga jumal justkui kuskil kaugel eemal,” jätkab sõber, „ja seepärast peab tema poole pöördumiseks kõva häält tehes palvetama. Meie aga usume, et jumal on lähedal. Ta on meie sees, osa meist endist.”

ID-kaardi muslimid

Aastaid varem oli Yogyakarta minu Indoneesia kodulinnaks. Yogyakarta on Indoneesias nagu meie Tartu – armas kultuuriline pealinn, kus rohkelt üliõpilasi ja kunstnikke. Ainsa provintsina arhipelaagil jäi siin pärast Indoneesia iseseisvumist hollandlaste koloniaalvõimust valitsema sultan. Nii polegi ehk imestada, et pooleteise linnas veedetud aasta jooksul ei siginenud mulle sõbraks ühtegi tõsiuskse muslimi stereotüüpi. Sõbrunesin loomeinimeste, õpetajate, aktivistide või anarhistidega, kes küll valdavalt suhtusid peavoolu käsitlustesse jumalast lugupidavalt, kuid polnud aastaid või mitte kunagi tõstnud oma jalga mošeesse, hadžil käimisest või paastupidamisest rääkimata.

Peagi sai mulle tuttavaks ID-kaardi-muslimi kategooria. Indoneesias tunnustatakse nimelt kuut religiooni. Igal inimesel on vastav märge isikutunnistusel. Statistiliselt jääb riigi muslimipopulatsioon küll ligi 90% juurde, aga suurt osa neist saab pidada ID-kaardimuslimiks, kelle side islamiga piirdub sisuliselt isikutunnistusega. Islami kõrval praktiseeritakse märkimisväärses mahus kristlust, budismi ja hinduismi – viimane on valdav Bali saarel, mis on ka Indoneesia suurim turismimagnet.

Tavaliselt sõidetakse Indoneesiasse mitte selle islamikultuuri, vaid kõige muu pärast, mis selle varjus lummab või on jäänud sellest hoopis puutumatuks. Kultuurihuvilistel tasub süveneda Jaava kõrgkultuuri pärandisse, külastades maailma suurimat budistlikku monumenti Borobuduri ja maagilist hinduistlikku Prambanani templikompleksi. Tuleringi maa oma massiivsete vulkaanide, mägede, lopsaka troopilise metsa ja maagilise veealuse maailmaga pakub vapustavaid elamusi loodusränduritele. Seiklusreisijad leiavad aga arhipelaagi kultuuride virvarri sügavustest peadpööritavalt palju põnevat, alustades Toraja veristest matusetseremooniatest, kus ohverdatakse sadu härgasid, lõpetades Sumatra metsarahvaste ja Paapua mägihõimude elusa ajalooga.

Külalislahke Istiqlali mošee

Siinset teemafookust silmas pidades mainin vähemalt ühte otseselt islamiga seotud vaatamisväärsust. Selleks on hiiglaslik Istiqlali mošee pealinnas Jakartas. 1978. aastal valminud rahvusmošee – sellele viitab ka araabia keeles iseseisvust tähendav nimi – mahutab üle 120 000 inimese, olles ühtlasi Kagu-Aasia suurim. Erinevalt teistest Indoneesia mošeedest, kuhu turisti ja mittemoslemina pole kohane sisse marssida, võtab Istiqlal lahkelt külalisi vastu. Tingimuseks on küll eelnev „moepolitsei” ülevaatus. See tähendab, et uksel tuleb jalast võtta kingad ning kui seelik või püksid ulatuvad napilt üle põlve, visatakse selga hommikumantlitaoline hõlst. Olge mureta, sääraseid piiranguid ei too kaasa ainult islam. Teatud riietusnorme tuleb täita ka Bali hinduistlikes templites ja needki varieeruvad vastavalt templi traditsioonidele.

Istiqlali peasaali katab 45-meetrise läbimõõduga kuppel ja läbistab kaksteist sammast. Moodsa mošee arhitektuurilises planeeringus on kasutatud mitut Indoneesia kultuuriloos märgilist arvu – 45 näiteks sümboliseerib aastat, mil Indoneesia kuulutas välja iseseisvuse. Hoone kõik seinad on avatud, mis kindlustab pideva õhuvoolu ja lubab ka kuumematel päevadel rahus siseasjadega tegeleda. Samal põhjusel võib pühakojast leida inimesi, kes parajasti ei palveta ega loe koraani, vaid vedelevad õndsas unes vaibal.

Miks ja kuidas jõudis islam Indoneesiasse, pole siiani päris selge.

Kosmopoliitsetes rannikuala linnades, kus umbes tuhatkond aastat tagasi käis kibekiire vürtsikaubandus, elasid üksikud muslimikogukonnad juba siis, kui maismaal olid jätkuvalt võimul võimsad hindu-budistlikud kuningriigid, nagu Srivijaya Sumatral ja Majapahit Jaaval. Välismaalastest kauplejatele tekkinud naised olid ilmselt esimesed usku vahetanud kohalikud. 13. sajandi jooksul muutus islam Aasia mereteedel üha levinumaks, samal ajal kui hindu-budism hakkas justkui moest välja minema. Aegamisi võtsid mitmed arhipelaagi kuningad islami omaks, mis andis neile tuttavliku visiitkaardi paljude tolleaegsete valitsejate ja kauplejate silmis. Möödus veel mitu sajandit, kuni islamist sai valdav religioon arhipelaagil.

"Pehme" islam

Kuigi suupruugis nimetatakse Indoneesiat tihti islamiriigiks, on tal kirjade järgi siiski ilmalik valitsus ja põhikiri, mis tunnustab eri religioone. Samuti võib Indoneesia islamit pidada „pehmeks”. Sageli praktiseeritakse seda paralleelselt traditsiooniliste uskumuste ja juurdunud tavadega, millest paljud tekitavad mulje, et Indoneesia kubiseb paradoksidest.

Nagu mitmel pool mujal Kagu-Aasias, on ka Indoneesias silmapaistev transsooliste naiste ehk waria’de kogukond. Waria’sid võib kohata ilusalongides soengut lõikamas, aga ka pulmatseremooniaid korraldamas. Rahvapidude meelismuusikaks on sensuaalne dangdut, mida esitavad avaras dekoltees ja miniseelikutes puusi hööritavad kaunid naised. Paljudes suuremates linnades on teatud piirkonnad, kus pakutakse seksuaalteenuseid. Kõiges selles osalemine ei välista sugugi, et järgmisel päeval siduda ümber puusa sarong, panna pähe palvusmütsike ja tõtata reipal sammul mošeesse.

Hijab tänavapildis ja valjud palvuskutsed

Ometi on islam pärast Indoneesia demokraatlikku pööret 1998. aastal, mil riigijuhi kohalt astus tagasi 31 aastat valitsenud „uue korra” Suharto, muutunud üha nähtavamaks kultuuriruumi osaks. Vastandudes ebateaduslikele ja räpastena kujutatud traditsioonilistele uskumustele, on islamist saanud modernse ja moraalse sootsiumi kujundaja ning vahend tundmaks end selle osana. Uusi mošeid on kerkinud nagu seeni pärast vihma, nagu ka islami trendikaupa tarbimiskultuuris. Naiste pearätimoodi võib vaadata kui omamoodi PR-kampaaniat. Olgugi et hijab on sageli kaunistatud sillerdavate kivikestega, kannab tiigrimustrit või seksikat roosat ning pole tingimata soolise allutatuse märgiks, joonib see tänavapildis alla islami olulisuse kollektiivses identiteedis.

Viis korda päevas üle linna kaikuvad palvuskutsed on samuti valjemaks läinud. Rändurile tähendab see vaid, et hotelli broneerides tasub välja uurida selle kaugus lähimast mošeest, kui just ei soovi riskida kella neljase äratusega. Kohalikel pole aga palju valikuid. Kui hiljuti tegi üks budistist naine märkuse, et tema maja lähedale kerkinud mošee palvused on muutunud väljakannatamatult valjuks, süüdistati teda religiooni solvamises ja määrati karistuseks 18 kuud vangistust. Sarnasel alusel võeti ametist maha Jakarta linnapea, kes tegi kriitilise märkuse religiooni abil valijate hääli peibutavate rivaalide kohta. Kriitilise tule alla on sattunud seksuaalvähemused, keda asetatakse samale joonele 1965. aastal massiliselt mõrvatud ja sellest ajast kriminaliseeritud kommunistidega.

Selle kõige varjus tuksub Jaava põlisusk kejawèn, mis on segu müstikast, animismist ja hindu-budismist. Hoides madalat profiili, kohtuvad kejawèn’i inimesed teatud maagilistel kuupäevadel diskussiooniks või meditatsiooniks. Oma tarkust levitavad nad suulisel teel. Samas pole imekspandav, kui reedeõhtuselt palvuselt naaseb šamaan, keda siin nimetatakse dukun’iks, vahetab muslimi palvemütsikese jaavapärase pearäti vastu ning hakkab siis jaava kalendri ja numeroloogiliste seaduste põhjal kaugelt külla tulnud külalisele tema astroloogilist kaarti selgitama. Indoneesias pole midagi välistatud.

Tekst ja fotod: Terje Toomistu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• IISRAEL. Koššertoit aastal 5779*
• Biskaia lahe pärlid
• Loodusturism Rumeenia moodi
• Tükike Jaapanit – Hiroshima ja Kassisaar
• ARNE UUSJÄRV: seiklusreis Taisse
• KABUL – keeldude ja käskude linn
• Mis toimus saatesarja „Kaks kanget Sovetistanis” võtetel?
• Tiit Pruuli soovitab: Kesk-Aasia
• UNESCO eestlasest saadik Kesk­-Aasias
• ŠÕMKENT – Lõuna-Kasahstani värviline süda
• Pilvede, taksode ja muslimivähemuse maa
• Mongoolia ja islam
• INDONEESIA islami varjus
• Islami eri varjundid
• TOOMAS ALTNURME: Lasteaiakasvatajast Tarzaniks
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA