GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes

Tekst: Janika Tamm, fotod: Erakogu

6. august 2025

19. mail jõudis Triin Seli Mount Everesti tippu, olles sellega esimene eesti naine, kes on vallutanud kõigi seitsme kontinendi kõrgeimad tipud. Peale tema on sellise saavutusega hakkama saanud vaid kaks teist eestlast, kellest üks on tema isa Andras Kaasik.

Triinul ja Andrasel on kahe peale ette näidata mitu vägevat saavutust. 2018. aastal tegi Andras esimese eestlasena õnnestunud tõusu üliohtlikule mäele K2, mis on maailma teise tipuna Everestist vaid 237 meetrit madalam ning kus statistika kohaselt saab iga saja tippu jõudnud ronija kohta surma 29 inimest. Alpiniste, kes oleks jõudnud nii K2 kui ka Everesti tippu, on maailmas vaid paarsada. Lisaks kuulus Andras gruppi, mis jõudis esimeste eestlastena Austraalia ja Okeaania kõrgeimasse tippu Puncak Jayale.

Triin jõudis Everesti tippu kolmanda eesti naisena ning kuulub koos oma isaga umbes 500 inimese hulka, kes üldse kunagi kõigi seitsme kontinenti tipus seisnud on. Enda seitsmenda tipu Vinsoni otsa Antarktikas jõudis Andras kümme aastat tagasi ning mitte üksi, vaid koos Triinuga, kelle jaoks oligi just see elu esimene kõrgem tipp. Triinu lummas mägede ilu ja ronimise poolt pakutav väljakutse ning peagi tekkis unistus teha ära kõigi seitsme kontinendi kõrgemad tipud. Järgmiseks tuli Kilimanjaro ja Elbrus ning kui ka Aconcagua õnnestus, sai unistusest konkreetne eesmärk. Ta otsustas, et käib kõigepealt Denalil ära ning kui kõik hästi läheb, siis saab juba Everestile mõelda.

Kui Triin sel aastal oma viimase tipu, Everesti otsa ronis, otsustas ka Andras Nepali kaasa minna. Ta ise liitus küll teise mäe ekspeditsiooniga ning käis maailma kõrguselt neljandas tipus, Lhotsel, kuid kuni kolmanda laagrini ööbisid nad samades laagrites ning rotatsioonide käigus ikka vahepeal kohtuti. Seda, et ühes grupis mäele ei minda, otsustati juba varem, eriti kuna Eestis on olnud traagilisi juhtumeid koos roninud pereliikmete hukkumisest.

Alpinistideks end ei pea

Hoolimata muljetavaldavatest saavutustest tekib lõbus elevus, kui ma Andrast ja Triinu alpinistide perekonnaks kutsun. „Alpinistideks me ennast küll ei pea! Pigem oleme me inimesed, kellel on võimalus teha asju, mis ei ole väga tavapärased,“ ütlevad nad kui ühest suust. Triin lisab, et tema peab ennast hobironijaks, kes seadis endale lihtsalt väga konkreetse eesmärgi: jõuda seitsme kontinendi kõrgeimatesse tippudesse. Andras lisab: „Enda kohta võin öelda, et ma olen lihtsalt füüsiliselt aktiivne inimene, kellele meeldib katsetada erinevaid asju, olgu see siis ronimine või hoopis suusa- ja rattamaratonid.“

Triin töötab igapäevaselt audiitori ja raamatupidajana ning käib paar korda aastas suusareisidel, samuti meeldib talle matkata. Andras tegeleb metsa- ja maamajandusega ning mägedes käib ta samuti peamiselt suusatamas. Ronimiseks vajalik aeg tuleb Triinu sõnul lihtsalt võtta: „Kui ma jääks ootama, kas mulle need ajaaknad tekivad, siis ega need ikka ei teki küll. Pean muul ajal lihtsalt tööl rohkem pingutama. Kui nüüd päris aus olla, siis võtsin ka Everestile arvuti kaasa ja baaslaagris oodates sai päris hästi tööd teha.“ Andras lisab, et kaasa aitab ka see, et nad on mõlemad ette-võtjad ning saavad oma aega paindlikult planeerida: „Kui midagi lähebki eemaloleku ajal tööl nihu, siis tuleb ainult iseendale otsa vaadata ja tõdeda, et ju seekord oli siis see mägi tähtsam,“ ütleb ta. „Samas, kui ma ise ekspeditsioonidega alustasin, siis muretsesin ikka küll, et kuidas nii pikalt töölt eemal olla saab ja mis kõik sellel ajal juhtuda võib, kuid õppisin, et tegelikult saab asju distantsilt toimetada isegi tolle-aegsete piiratud sidevahenditega. Nüüd on aga Starlink baaslaagris olemas ja pole üldse mingit probleemi.“

Baaslaagrid on mugavaks muutunud

2011. aastal Everesti tippu jõudnud Andras käis viimati kõrgmäestikus seitse aastat tagasi ning Triinu Everesti ekspeditsioon andis talle uue tõuke, et uuesti minna ja proovida, kas üldse on veel isu kõrgmäestikes käia ning kuidas tervis vastu peab. „Huvitav avastus oli see, et mäed on palju mugavamaks muutunud. Rajad ja teemajad on korralikumad ning baaslaagri toit on oluliselt parem: värske liha, juur- ja puuviljad. Lisaks kohvitelgid, kus saab väga head kohvi ja saiakesi. Laagris toimuvad ühisüritused, saadaval on male ja lauamängud. Samuti saab kasutada wifit. Ka telgid on märkimisväärselt mugavamad: need on palju suuremad kui varem ning seal saab isegi püsti olla,“ ütleb ta.

Kuna mäel on inimesi rohkem, siis on karmimaks muutunud ka mäe puhtana hoidmise reeglid ning oma prügi ja väljaheiteid tuleb kilekotiga kaasas kanda ja alla tuua. „Mis ronimist puudutab, siis on arenenud ka riided ja varustus ning see kõik aitab keerulistes tingimustes paremini hakkama saada. Mäel on ka rohkem inimesi, mis tähendab seda, et kui juhtub õnnetus, on abilisi rohkem. Samuti oli tore üllatus see, et Kumbu liustik oli lihtsam: kõige pikem redel oli kahene, 2011. aastal oli see aga kaks korda pikem,“ jagab ta oma kogemust.

Andras tõdeb, et kuigi baaslaager on mugavam, siis ronimine on aastatega ohtlikumaks muutunud, kuna mäele jõuab rohkem erineva tasemega inimesi. „Kõik need ummikud ja toppamised tekivadki sellest, et mäel on inimesi, kellel puuduvad baasoskused ning kes ei tea turvareeglitest mitte midagi. See on muutunud tõsiseks probleemiks! Nägin korduvalt, kuidas puudulike baasoskustega eakad inimesed liikusid oma isikliku giidiga ning olid läinud sinna täitma oma unistust Everestist. Kui 2011. aastal ma Everestil laipu ei näinud, siis sel korral pidin ma neist reaalselt üle kõndima,“ jagab ta.

Triin ütleb, et ka nende grupis oli üks vanem mees, kelle elu unistus oli Everest, kuid kes ei osanud isegi kasse jalga panna, kuid samas kukub suur osa selliseid ronijaid siiski juba pärast esimest rotatsiooni ära. Üks Triinu teravamaid mälestusi on pärit Denalilt, kus laskumisel lisati nende köide üks kogenematu vanem härrasmees, kes pani lõpuks kogu köiskonna elu ohtu.

Antarktikas tekkinud unistus

Triin ütleb, et oma esimesele mäele Antarktikasse otsustas ta minna, kuna see tundus piisavalt eriline ja põnev sihtkoht. „Esimese mäe kohta oli see muidugi tehniliselt väga keeruline, kuid olin nädal varem kohal ja läbisin põhjaliku baaskoolituse. Kõrgus mõjub inimestele erinevalt, minul ja mu isal on sellega hästi läinud. Eks see ole natuke ikka ka geenides. Samuti kehtib mägedes reegel, et mida aeglasemalt sa liigutad, seda parem on aklimatsioon. Mina olen oma teekondi alati võimalikult rahulikult üritanud võtta ning mõned üksikud korrad, kui tormanud olen, on see kohe ka kehvemas enesetundes väljendunud. Sama õpetas mulle enne Elbrust ka isa – et ole rahulikult grupi viimane ja hinga sügavalt sisse,“ meenutab ta.

Andras lisab, et mägedes on kõige olulisem teadmine, et võistled vaid iseendaga ja mitte kellegi teisega. „Alustada võiks kindlasti madalamatelt kõrgustelt, et saada vajalikke kogemusi ning õppida tajuma oma võimete piire. Tegelikult on nii, et keha talub meeletuid koormusi ning inimene väsib enne ära vaimselt kui füüsiliselt. Kui oled varem neid raskusi kogenud, siis tekib enesekindlus ja tead, milleks võimeline oled. Klassikaliste mägede ronimises ei ole midagi üliinimlikku. Sul peab lihtsalt olema veidi aega ja teatud eesmärgid. Samuti peab muidugi olema ka piisavalt finantse. Kui midagi juhtub, siis näiteks Everestil saab kohe kiiresti helikopteriga alla tulla – baaslaagris lendab helikoptereid nagu kärbseid. Iga päev oli neid kuskil kahe-kolmekümne ringis. Kui me aga 2011. aastal Taneliga (Tanel Tuuleveski – toim) helikopteriga alla tulla tahtsime, siis pidime oma võimalust kolm päeva ootama,“ räägib Andras.

Liialt muretseda ei tasu

Andras ütleb, et Everestil ta Triinu pärast liialt ei muretsenud. „Tema füüsises ma ei kahelnud. Natuke kartsin võib-olla köisi, liikumist ja võimalikke külmakahjustusi. Lugesin talle selles suhtes enne ikka sõnad ka peale. Samas on ju šerpad kaasas, kes on oma ala professionaalid. Hoopis minul endal juhtus seekord äpardus, nimelt läksin ma mäele ainult ühe hapnikuballooniga, mis sai 8300. meetril otsa, aga kuna ma liikusin piisavalt aeglaselt, siis hakkas sellel ajal üks meie grupi kiirem ronija juba alla tulema ja saime tema šerpa käest ballooni. Kui ma ekspeditsiooni korraldanud firmale pärast järelpäringu tegin ja küsisin, et mis balloonidega juhtus, siis ega ma vastust saanud pole. Kui nemad parasjagu sellel hetkel alla tulnud poleks, siis oleks väga kehvasti olnud,“ räägib ta.

Andras ja Triin ütlevad, et enne ekspeditsiooni liialt muretseda pole vaja, kuna see tekitab ainult ebavajalikku hirmu. Triin meenutab, et enne esimesele Everesti rotatsioonile minekut toimus jääkoolitus, kus harjutati seinast üles minekut ja alla tulekut ning redeliga lõhede ületamist. „Ma ise kardan väga kõrgust ning esimest korda kaheksaga seinast alla jõudmise järel nutsin ma pingelangusest ikka korralikult,“ meenutab ta.

Isast palju tuge

Andras lisab, et see on hea näide Triinu täielikust pühendumisest – ta andis endast maksimumi nii vaimselt kui ka füüsiliselt. „Everestil on üldse kolm raskemat lõiku: esimene on Kumbu liustiku ületamine, teine on Lhotse Face, kus peab tuima näoga mingit seina kõndima, ja kolmas on tipupäev. Mina kohtusin Triinuga alati päev pärast nende lõikude läbimist ning mind nähes hakkas ta pingelangusest nutma nagu väike laps. See näitab hästi Everesti jaoks vajaliku vaimse pingutuse suurust,“ selgitab ta. Triin lisab, et kui ta on tavaliselt üsna emotsionaalne ning igas tipus ikka nutab, siis Everestile lähenedes tuli silma vaid üks pisar. „Tühistasin oma emotsioonid kohe ära ja otsustasin, et pean keskenduma tippu jõudmisele. Esimesed emotsioonid tulidki alles siis, kui ma alla teise laagrisse jõudsin ja isa nägin. Pingelangus oli suur,“ meenutab ta.

Triinu sõnul oli isast mäel palju tuge: „Pärast ühte raskemat päeva tekkisid mul kahtlused, et kuidas ma lõpuks ikkagi sinna tippu jõuan. Isa ütles, et ei ole mõtet asju üle mõelda: lihtsusta enda jaoks kogu see ronimine. Tegelikult on baaslaagrist üles minna ainult neli päeva ja kõndida sa jõuad. Neli päeva kõndida ei ole midagi hullu.“ Andras kinnitab, et just nii ongi. „Kui oled seal mäel juba 30 päeva ära olnud ja rotatsioon lõpule viidud, siis tasub mõelda nii, et oled oma nelja päeva pikkusest teekonnast juba kaks päeva ära teinud ning tead, et saad nendega hakkama. Jäänud on ainult kaks rasket päeva. Ja kaks päeva kannatada ei ole mitte midagi! Eriti, kui adrenaliin ka veel seda tegevust toetab,“ ütleb ta.

Eredamad mälestused

Kontinentide kõrgemaid tippe võrreldes ütlevad Triin ja Andras Everesti kohta, et esimesteks märksõnadeks on kõrgus ja ülerahvastatus. Antarktikas oli aga unustamatuks kogemuseks teistsugune elukeskkond ning polaarpäeva kogemine. „Kui päeval päike välja tuli, siis oli õhk nii kuiv, et külma tegelikult ei tundnudki,“ ütleb Andras. Denalilt jäi neile meelde hoolikas puhtuse hoidmine – kogu prahi ja väljaheited pidi kolme nädala jooksul kilekotiga kaasas tassima ja mäelt alla tooma. „Samuti jäi mulle Denalilt meelde külm ilm,“ ütleb Andras. „Võib ka öelda, et kui oled Denali otsas edukalt ära käinud, siis oled Everestiks küps nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Everestiks peab lihtsalt rohkem aega olema,“ selgitab ta. Triinule meeldisid Denali puhul ilusad vaated ja eraldatus – kolme nädala jooksul ei olnud neil kordagi levi. Ilusate vaadete poolest jäi talle meelde ka Elbrus, kus oli palju põnevat taimestikku ja loomastikku.

Andrase jaoks oli üks põnevamaid tippe Puncak Jaya Austraalia ja Okeaania kontinendil. „Me tegime seda läbi džungli ja matkasime sinna kaks nädalat. See oli ikka päris põnev ning nägime ka kohalikku elu. Ei kujutanud ette, et kuskil veel odadega ringi joostakse. Tõlk oli kaasas, liikusime külast külla ning kui uude külla jõudsime, siis läks tõlgil sealsete elanikega suur kisa ja seletamine lahti. Platoole jõudes pidi ronima nagu loodusseina, kus võtsime puujuurtest kinni. Ühel hetkel hakkasime mõtlema, et huvitav, kas seal maod ka on. Lisaks oli seal tol ajal üks äge lõik, kus pidi horisontaalis mingit lõhet ületama, nüüd on sinna aga tross pandud ja Triinul oli juba lihtsam,“ jagab ta.

Eesmärgid täidetud

Triin ütleb, et mägironimine on talle andnud juurde sihikindlust, kasvatanud tohutult iseloomu ja teinud palju rahulikumaks. Samuti meeldis talle, et see kõik pakkust piisavalt suurt väljakutset. „Minu eesmärgid mägedes on nüüd täidetud ning isegi oma varustuse kinkisin pärast Everestilt alla tulekut ära kohalikule šerpale. Järgmine eesmärk on mul paigas sama konkreetselt: sooviksin hakata peret looma ja rohkem aega kodusele elule pühendada,“ jagab ta. Andras oma varustust veel ära ei kinkinud ning ütleb, et kui tuleb mõni põnev pakkumine ja hea seltskond, siis umbes 60. eluaastani võiks kõrgalpi-nismi ju veel harrastada, pärast seda peaks aga rahulikumalt võtma. Mõlemal on äärmiselt hea meel, et kontinentide tippude väljakutse sai edukalt ellu viidud.

***

Lauri Stern

Juba minu vanemad kohtusid alpinismiklubis ning mu isa Ants Stern matkas ja ronis omal ajal aktiivselt Venemaa avarustes. 1984. aastal osales ta Tallinna mäetipu (6047 meetrit) esmatõusul. Olin siis kahekuune ning isa oli oma alpinismikarjääri lõpetamas. Hiljem on ta korra veel vanade aegade mälestuseks kommertsgrupiga Mont Blancil käinud ning kandis seal neidsamu nahksaapaid ja isetehtud sulejopet.

Minu huvi alpinismi vastu tekkis loomulikult ja ajapikku tänu raamaturiiulitelt leitud matka käsiraamatutele, kappi seisma jäänud varustusele ning pereringis tehtud fotoõhtutele. Kuidagi eredalt on mällu sööbinud kord, kui mind väga väiksena Alpinismiklubisse kaasa võeti. Need inimesed, melu ja maapähklid! Teine mälupilt on telkimisest Ontika panga lähistel, kus tollal ronimas käidi. 2018. aastal osalesin ma Indias Ida-Karakoramis- esmatõusul ning see mägi nimetati Eesti Vabariigi sünnipäeva auks nimega Rangston Gyathok, mis tähendab tiibeti keele ladakhi murdes ’sada aastat iseseisvust’. Huvitavad on olnud ka Bezengi laagris tehtud tõusud ning Lenini tipp, kus ma käisin oma isa sulejopega.

***

Lisette-Huaniita Sipelgas

Alpinism on minu perekonnas äärmiselt olulisel kohal. Isa Vambola Sipelgas (71) on siiani aktiivne alpinist, ema Soja Sipelgas (72) tegeles alpinismiga pigem nooremana ning mägedes käivad ka mu õde Katrin Sipelgas ja õetütar Marie Gloria Raal. Minu seoseid alpinismiga ilmestab hästi järgmine lasteaabitsast leitud tekst, kus väike vanaisa mänd õpetab pisikest mändi: „Sinu isa on mänd, sinu ema on mänd, sina oled mänd, sinu õde on mänd, sinu vend on mänd, me oleme kokku männik.“ Keeleõpe algas juba emapiimaga: žumaar, bahill, kirka, UIAA, Pamiir, Kamtšatka, karabiin... ning juba ajaski vanem õde mulle kotti selga ja isa demonstreeris kirkaga julgestamist. Pikka sissejuhatust ei tehtud: 15-aastaselt olin juba piisavalt vana ja mägedesse minek oli sama loomulik kui hommikune hambapesu.

Esimesed triibulised sain Gruusias Kazbekil ning sujuvalt see ei läinud. Ilm oli kehv, pea valutas, saabas hõõrus ja aklimatitõusul kukkusin liustikulõhesse – selles kõiges ei olnud mitte midagi meeliülendavat ega naudingut pakkuvat. Kolmandal päeval baaslaagris tormi lõppu oodates joonistasin seinale tomateid, siunasin mäejumalaid ja uurisin põgenemis-strateegiaid.

Tippu ma loomulikult ei jõudnud, aga helikopterit mulle ka ei tellitud. Viiendal päeval, kui varbad taas rohelist muru puudutasid, külm dušš ihu paitas ja tomatid seinalt söögilauale maandusid, sain aru, et midagi on muutunud ja parem oleks tänulik olla, sest seal üleval oli nii raske. Pärast Kazbekki hakkasid ilmnema kõik sõltuvushäire tunnused: sundmõtted, planeerimine, tühjusetunne, tugev tung, kontrolli kaotamine, eufooria, ohutaju vähenemine.

Kui tahtejõul oleks tegu ja nägu, siis oleks see minu isa. Praeguseks on ta 71 aastat vana, kaalub umbes 90 kilo, sööb jäätist ja teeb lõunauinakuid. Mitte miski tema igapäevases rutiinis ei peegelda seda, et vähemalt korra aastas ajab ta selga 25 kilogrammi kaaluva koti ning ronib enam kui 5000-meetrise mäe otsa. See on tahtejõu triumf, mis murrab kõiki vaimseid ja füüsilisi loogikaid. Küsimusele, miks ta mind üldse mägedesse kaasa hakkas vedama, on ta öelnud, et eesmärgiks oli treenida mu vaimu.

Pikkadel ekspeditsioonidel ongi vaimne valmisolek füüsilisest tihti olulisem. 17 aasta jooksul olen ma koos isaga läbi rännanud mäed Lõuna-Ameerikast Okeaaniani ning Põhja-Norrast Aafrikani. Kui ta helistab ja küsib, et kas tulen, siis on vastus alati kindel jah! Samas on teada, et mida kõrgemale ronida, seda hapramaks inimene muutub, emotsioonid tulevad pinnale ja sütik on lühem. Ja lähedaste inimestega võib enesekontroll sootuks kaduda.

Kord Aconcaguas läksin isaga nii tülli, et viskasin oma matkakepid maha ning teatasin kivile istudes, et mina enam edasi ei tule. Isa vastas „okei“ ja jätkas oma teekonda. Mõistin, et edasi minna on sama palju kui tagasi, seega jätkasin teekonda ja proovisin rahu sobitada. Õnnestus. Mont Blanci matkale läksin koos isa ja 12-aastase õetütrega. Ajapuuduse tõttu suundusime kohe tipulaagrisse. Tippu läksin aga ainult koos isaga, õetütar jäi laagrisse ja pole mulle selle eest siiani andestanud. Isa oli tagasiteel kurnatud ning tema eest hoolitsemine langes täielikult minu õlule. See kõik tekitas minus tugeva kohalolutunde ning see pikk ja intensiivne laskumine jääb mulle alatiseks meelde.

Mäed on mulle palju õpetanud. Just mäed, mitte tippu jõudmine. Olen õppinud ka oma ambitsioonidest loobuma ja leppima, et iga päev ei ole tipupäev. Näiteks Aconcagua, kuhu jõudsin alles teisel korral ja aasta hiljem. Ojos del Saladol tabas mind migreenihoog ning pidin minema alla, kus elasin viis päeva üksinda keset Atacama kõrbe pooleldi lagunenud hütis ja ootasin oma gruppi.

Võin öelda, et mäed on mind inimesena kindlasti oluliselt kujundanud. Näiteks mistahes akadeemiliste või tööalaste eesmärkide poole püüeldes on mind alati innustanud kujutluspilt mäemassiivi all seismisest ning mõtlen sellele, et tuleb teha üks samm. Ja veel üks samm. See on alati üks ja seesama samm, mida uuesti alustatakse. Seda mantrana meeles pidades ei ole enam kõrget, sügavat, rasket ega kerget – on teekond.

Selles numbris

Viimati blogis

New York Times pakkus välja aasta parimad reisisihtkohad

11. jaanuar 2026

Väljaanne Time Out avalikustas just oma nimekirja 2026. aasta parimatest reisisihtkohtadest, mis on nende toimetajate poolt välja valitud. Kohti loetleti…

Piraeus, kas ainult sadam?

9. jaanuar 2026

Esmalt viis mu võõrustaja mind aga jalutuskäigule Piraeuse linna, mis julgelt kauni kuurordi möödu välja annab. Kõnnime Mikrolimanis (tõlkes: Väike…

Kõik postitused