Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
Klooster ja reisikiri? Pealiskaudsel pilgul need justkui välistaksid teineteist. Claustrum tähendab ju suletust, paika, kus saab varjuda välisilma ja selle ahvatluste eest, mediteerida, ennast ja oma usku proovile panna. Kloostris olemine tähendab pigem teekonda iseendasse või oma jumala juurde. Munkade ja kloostrites peatunud misjonäride sulest pärineb küll hinnatavaid reisikirjasarnaseid ajalooallikaid, kuid need on ikkagi rohkem aruanded ja teekonnal nähtu kirjeldamine kantud rohkem värbamistegevuse tendentsist.
Isa Sakarias Leppik murendab seda ühekülgset arusaama tänuväärsel moel. Küprose ortodoksi kloostris 2004. aasta juulikuus peetud päevik peegeldab kõike muud kui mungakongi seinu. Ehk nagu ütleb autor isegi sissejuhatuses: „Selles raamatus sisalduv kloostripäevik ei keskendu pelgalt ühe eestlase vaimulikule sisekaemusele tema kuuajasel viibimisel Kykkose õigeusukloostris Küprose Troodose mägedes. Siit saab lugeja põgusa ülevaate ka kõigest, mis kloostrieluga loomuldasa kaasas käis: Troodose loodusest, kohalikust elu- ja toidukultuurist, inimestest ja nende väärtustest ning õigeususidusast eluviisist mägikülades.“
Nii ongi. Kohe esimesel päeval kreeklaste rõõmujoovastus jalgpallivõidust, teisel päeval rikkalik hommikusöök oliivide, viigimarjade, kitsepiimajogurti, tzatziki ja muude sealmaa hõrgutiste ja spetsialiteetidega. Neljandal päeval saame küprose köögist selge ülevaate paaril leheküljel. Toidumotiivid korduvad refräänina läbi terve raamatu. Kõigi meelte ja maitsete skaala on avatud ja tõendab veel kord, et maailma avastamine käib olulisel määral kõhu kaudu. Isegi mungakloostris olijal jagub silma ka kohalikele vormikatele naistele, kellel aga puudub barokne rasvalotendus. Lakooniline ja täpne!
Muidugi ei piirdu reisikiri vaid Kykkose kloostris istumisega. Lugeja saab põgusa ülevaate ka Türgi okupatsioonist ja Lukoili tanklad osutavad Venemaa kasvavale mõjule Vahemere saartel, visandlikke kirjeldusi antakse küproslaste argielust ja tehakse tiir ümberkaudsetes kloostrites ja kirikutes. Täiesti möödapääsmatugi, et selle regiooni pühapaikades meenub Isa Sakariasele Karl Ristikivi, kes ju jagas kreeklastega sama usku ja tundis end sealsetes kirikutes kui kodus. Usuelu täisverelised kirjeldused Isa Sakariase raamatus muudavad poole oma elust kahvatus Skandinaavias veetnud Ristikivi Kreeka-ihaluse üsna enesestmõistetavaks.
Isa Sakarias ei raiska sõnu. Tema tekst ja stiil on lugejasõbralikud, päevikut raamistavad kommentaarid asjakohased, eriti tänuväärsed on aga lõppu lisatud sõnaseletused köögi ja kiriku kohta. Kui tavaliselt tunnen reisiraamatus puudust kaartidest, siis raamatu küllaltki napp tegevusruum seda ei nõuagi. Reisikirjade vaata et kohustuslikuks kaasaandeks muutunud fotode asemel kõnelevad lugejaga aga Urmas Viigi illustratsioonid. Raamatu kujundus on sisuga meeldivas kooskõlas, moodustuv tervik on klaar nagu vahemereline õhk.
Janika Kronberg
Selles numbris
- Tossutäkuga Euroopasse
- Aasta parimad reisiraamatud
- Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
- Bring me back to Jamaica!
- Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
- Linnaseiklus
- Ma jooksin üle Alpide
- Naised Kilimanjarol
- Orkney mineviku hiilgus
- Tuletornide juurde
- Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
- Kambodža tume tõmme
- Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
- Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011
