ISLANDI KIRJAD 6

Taas on üks ring täis tiksunud ning ukse taga koputab jõul isiklikult. Sedapuhku siis kolmandad jõulud siin saare peal. Island on maa, kus väga tugevalt järgitakse igasuguseid traditsioone, nii vanemaid kui ka uuemaid, ning ollakse piiritult uhked kommete üle, mis on selles pisikeses riigis püsinud kaugelt üle tuhande aasta. Ega olulisi paralleele ei õnnestugi muu maailmaga tõmmata, sest kõik on nii kardinaalselt erinev, kui vähegi olla saab. Ehk leidub kunagi inimene, kes seda eksootikat veidi lähemalt tutvustada võtab, ning garanteerin, et olema saab nii põnevust kui romantikat.

Iidsete tavade kohaselt on kogu jõuluvanandus siin riigis absoluutselt midagi muud kui see, millega meie lapsest peale harjunud oleme. Kopp-kopp-kopp, kas siin häid lapsi ka on − no loomulikult on − ning edasi algab üks kohmetu salmijoru ning seejärel tuleb kotist välja üks kink teise järel ja vaatamata sellele, et jõuluvanal on jalas isa saapad, on see kõik ikkagi väga lahe. Islandil midagi sellist ei ole. Islandi jõulud on tegelikult veidi sünged. Kui mujal maailmas on üks jõuluvana, siis siin on neid kogunisti 13. Ja see ei tähenda kindlasti mitte seda, et siinsed lapsed saaksid 13 korda rohkem kinke. Tegelikult ei saa siinsed lapsed eriti üldse mingeid kinke. Vähemasti jõulude ajal mitte. Heal juhul − ja ma rõhutan, et heal juhul − saavad lapsed oma sussi sisse mandariini või kommi, aga see on ka kõik.

Siinsed jõuluvanad on õigupoolest nagu karistussalk. Ja neid on islandlaste arvates kasvatuslikuks otsatarbeks vägagi tarvis. Selge on see, et laps on aasta jooksul teinud kas sigaduse või kaks ja kui nüüd arvata, et ah, kes siin nüüd ikka nii väga näpuga järge ajab või meeles peab, siis eksitakse rängalt. Kui ka emal või vanaisal pole meeles, kuidas poisiklutt möödunud sügisel väikevenna vahvlid ära sõi või kuidas ta matemaatika tunnis ükskord spikerdas, siis... jõuluvanadel on sellised asjad ilusti meeles. Ja jõulud ongi teisisõnu justkui vastuste andmise aeg. Üldiselt pole jõuluvanad aga siiski mingid riste põletavad kukluxklanlased.

Jõuluvanade öised reidid

Jõuluvanades on suur annus suuremeelsust, mistõttu lapsele päris kättpidi kallale ei tulda, aga no see ei tähenda muidugi seda, et sussid mandariinidest ja kommidest tiined oleksid. Lihtsalt ei saa peksa ja suur võit seegi. Kõik need 13 kohtumõistjat jagunevad niiviisi, et alates 9. detsembrist käiakse ühekaupa kodusid revideerimas ning 21. detsembril saabub viimane. Loomulikult käiakse öösel ehk siis, kui laps magab, sest siis on vajaduse korral lihtsalt rahulikum seal omi protokolle koostada. Kui sinnani julges mõni kõvem poiss vahel väikse naljagi huulilt lendu lasta, siis viimasel päeval on kõik vait nagu sukad ning tegelevad paaniliselt hästikäitumisega. Sest, lugupeetud daamid ja härrad, siis saabub Gryla! See on nüüd see ankrumees, kes pahadele lastele mitte niisama pasunasse ei anna, vaid nad kotti topib, endaga kaasa tirib ning siis oma koopas kõik üksteise järel halastamatult katlasse kallab. Ja kindlasti mitte üht mõnusat tünnisauna nautima...

Kui jõuluvanad on oma jubeda reidi lõpetanud, siis hingab iga islandi laps kergendatult. Ning muidugi mõista ka lapsevanem, sest kellele siis ikka nii väga meeldib kõrvalt jälgida, kuidas nende võsuke kaks nädalat piinleb! Elurütm taastub ning kõik on taas kord ilus ja helge. Tänatakse mõttes, aga eelkõige austatakse sügavalt. Ja nii imelik kui see ka pole, võin ma elukogenud inimesena suuresti imestades vaid tõdeda, et austatakse sageli seda, kes sulle üle kurgi annab või vähemasti seda teha ähvardab. Hea sõnaga suuremat respekti välja ei teeni. Kummaline.

Aga on mis on, siinsed lapsed armastavad oma jõuluvanasid väga. Ja pole midagi nii, et lihtsalt mingid väljamõeldud tegelased, keda keegi mitte kunagi ega mitte kusagil näinud pole. Palun väga, olen isegi näinud, muide! Jõuluvanad elavad meil nimelt Jõulumaal ehk Dimmuborgiris ja absoluutselt igaüks võib suvalisel tööpäeval kella 10–16 sealsetest uhketest väravatest siseneda ning kõikidest nende toredatest toimetamistest osa saada. Tõsi küll, eks eelnevalt tuleb kassas ropu raha eest pilet lunastada, aga arusaadav kah, sest eks pea ju jõuluvanadki oma kulusid kandma. Siin küll elajalikku Eesti Energiat pole, aga päris tasuta ei anta neilegi midagi. Ja loomulikult see ka veel, et nemad ju elavad seal oma elu, see on nende kodu − ja ega ju eriti kellelegi meeldiks, kui tema kodus mingid hordid ringi kakerdaks, fotokatega klõpsiks ja kõike käpiks.

Seega võtkem seda asja siis nii, et see hirmus kõrge piletihind on eelkõige nagu moraalne kahjutasu neile habetunud kollidele. Ja üleüldse on ju tegelikult hiiglama vahva, et sind ennast sealsamas katlasse ei topita, vaid ikka ilusti ringi nuuskida lubatakse. Pole ka harvad juhtumid, kus suisa põliselanikke käperdama kukutakse ning eks seegi ole muidugi sinna hinna sisse arvestatud. Need olid nüüd nii öelda iidsed Islandi jõulukombed.

Linnamäe hiigelsüda

Aga on ka täitsa tänapäevased ja mõned neist nii ilusad, et sõnu pole. Just oma sümboolsetelt väärtustelt. Alates suurest majanduskrahhist 2008 on meie linnamäele paigutatud hiiglaslik süda, mis kogu jõuluaja rahulikult tuksub. Süttib-kustub, süttib-kustub. Seda kaunidust on tõesti seitsme versta peale näha ning eks ta pandi siin tuksuma ka pigem ühtehoidmise märgiks. Paljude inimeste elud said Islandi krooni kukkumise tõttu ränga hoobi ning paljud ei suutnudki enam edasi elada. Aga võib-olla ilma selle tuksuva südameta oleks allaandjaid rohkemgi olnud, mine tea. Igal juhul on selles sümbolis niivõrd tugev jõud, et olen mõnikord unustanudki ennast seda monotoonset pulseerimist imetlema. Miski jõud ja magnet selles hiigelsüdames on.

Ja siis on meil siin veel üks imeline komme. See algab juba novembrist ja seisneb selles, et iga pere kaunistab oma maja ja aia. Külge riputatakse kõikvõimalikke elektriküünlaid ja muid ornamente ning loomulikult ei taheta ju naabrile alla jääda. Kogu see iseeneslik konkurents tagab sellise taseme, et tihtilugu olen lihtsalt niisama läinud õue ja jalutanud ning vaadanud ja imetlenud neid fantastiliselt dekoreeritud maju ja aedu ning minu jaoks lihtsalt pole olemas vingemat jõulumaad.

Jah, vägisi tahaks rääkida ka siinsetest hiigellõketest ja saluudist, mis ühest küljest on võimas linnasaluut ja teisest küljest jällegi igamehesaluut, kuhu seesama igamees investeerib vägagi arvestava summa ning... taas kord ei soovita ju naabrist kehvem olla. Paraku on aga nii, et nendest asjadest ma pikemalt täna ei räägi, kuna need asjad kuuluvad meil vana-aasta õhtusse. Ka sel kaunil ajal on meil siin hulk põnevaid traditsioone, aga see on mõistagi juba hoopis teine jutt. Mina aga soovin kõikidele kaasmaalastele kauneid jõule ning veel kaunimat uut aastat, mis mõistagi algab unustamatust aastavahetusest!

Selles numbris

• MASKI TAGA
• TIIBETI MASKITANTSUD Ladakhis
• RAAMATUTUTVUSTUS
• Peko-peko, pan-pan, kura-kura!
• AUGUST KÜNNAPU. Kau küla mehed
• Matkaradadest puutumata Emajõe Suursoo
• ISLANDI KIRJAD 6
• Reisimine kui psühholoogiline fenomen
• Simieni mägesid avastamas
• Kiirrännak üle Tian Shani ja Pamiiride
• Ladakhi matkapäevik
• Kaido Kama uitmõtteid LADAKHIST
• SA PA – killuke ehedast Vietnamist
• TA LIIGUB SIISKI!
• Reisimine on mäng
• Go Reisiajakiri 45 - Detsember 2013