Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“

„Admiral Bellingshausenil“ tegi kogu Loodeväila ekspeditsiooni vapralt kaasa ka 14-aastane Jaan Joonatan Pruuli, kes rääkis Stina Eilsenile laevasõidu eredamatest hetkedest.

Jaan Joonatan, sa oled ilmselt kõige noorem junga, kes on Loodeväila läbinud. Oled nüüd juba mõnda aega kodus tagasi. Kui mõtled sellele vapustavale reisile, siis mis sulle kõige esimese asjana meenub „Admiral Bellingshauseniga“ seilamisest?

Meiesuguseid purjekaid oli sel aastal Loodeväilas 18 ja ühel sõitis oma vanematega minust veel noorem poiss Dean, kes on peaaegu kogu oma elu laevas elanud. Ilmselt on seal olnud minust nooremaid veel, aga jah, „Admiral Bellingshauseni“ meeskonnas olin ma tõesti kõige noorem – 14. Mulle meeldib laevaelu, olime nagu teod, kel oma kodu igal pool kaasas. Saime minna nii kaugele ja nii põnevatesse paikadesse. Kindlasti jään mäletama seda igatsust, kui laeval seilates mõtlesin, et millal küll saab jälle jala maale ja uurida, milline on elu nendes põnevates maabumiskohtades Loodeväilas. Jään igatsema meie kapteni õpetusi, mereoskuste ja igasuguste merenippide näitamist.

Oled maininud, et meresõit meeldib sulle väga. Millest tunned puudust nüüd, kui maismaa kindel pind  jalge all? Mis on laevaelu puhul see kõige erilisem?

Laevaelu teeb eriliseks see, kui meeskonnas kõik usaldavad üksteist. Sa pead olema oma kaaslastes kindel. Ükskõik, kas see tähendab roolimajas olemist või kambüüsis ehk laevaköögis töötamist. Mul on raske öelda, millest täpselt ma kodus tagasi olles puudust tunnen, aga see oli minu jaoks väga põnev aeg ja tahaksin kunagi veel pikemalt merele tagasi minna.

Ega sul niisama ei lastud laevas kaasa reisida, erinevad kohustused käivad meremehe elu juurde. Kirjelda palun oma vahikordi. Kas mõni neist on siiani silme ees?

Mul on sageli silme ees pilt õrnalt üles-alla käivast „Admiral Bellingshauseni“ roolimajast, kui istun vahivanema istmel ning jälgin, ega meres ei ole midagi ohtlikku. Mõnikord vaatan midagi ilusat, nagu vaalad või delfiinid, ja kolm tundi vahti võib minna päris kiiresti. Vaade radarile, merelainetele, delfiinidele ja inimestele, kes on rõõmsad, sest näevad akendest loomi ja mereelu, keda Eestis kindlasti näha ei saaks. Mul on soe kakao käes ja muretsen natuke, et ega aknad sellest uduseks ei lähe. Eriti meeldivad mulle öised vahid, kui vihma on just sadanud või laine üle laeva käinud ning mõnest illuminaatorist või laest tilgub veel õrnalt piisku. Kõik on vaikne. Tõstad vahepeal pilgu taevasse ja vaatad, ega virmalised teed ei näita. Laev on kreenis, puri on üleval ja mured – muresid ei ole. Sest sa võid kindel olla laeva ja inimeste peale.

Üheks minu oluliseks tööülesandeks oli jullaga inimeste maale viimine ja ära toomine, sest sadamaid seal ju peaaegu polnudki.

Lisaks vahikordadele pidid ka kooliasjadega ennast joonel hoidma, sest ega teil ju 1. septembril reis läbi ei saanud. Kuidas sa uue õppeaasta esimest koolipäeva tähistasid Port Epworthis?

Olin kooli loal esimese semestri koduõppel. Sain kevadel juba kaheksanda klassi õpikud merele kaasa. Kui kool Eestis algas, pidin ka mina ennast teisele lainele sättima. Mind vabastati laeva vahikordadest. Elon Muski Starlinki satelliitide abil oli mul võimalik teada saada, mida teised koolis teevad. Mäletan 1. septembri õhtut, kui pootsman Maris ja kokk Erki olid teinud kooli alguse puhul maitsva koogi, ekspeditsioonijuht Tiit pidas kõne. See öö oli kõrgete lainetega, kuid rahulik.

Milline nägi välja laeval õppimine? Mis on kõige tähtsamad tarkused, mis sa said, ja kellelt?

Sain õppida peaaegu iga ilmaga, vahel oma kois, vahel laua taga, aga siis pidi vaatama, et õpikud ja vihikud kõikuvas laevas lendu ei läheks.

Peale kooli õppetöö tegi kapten huvilistele ka väikelaevajuhi paberite jaoks koolitusi. Tore oli näiteid võtta laevalt, kus me ise viibisime. Näiteks rääkisime erinevatest purjedest, vajalikest esemetest, mis peavad väikelaeval olema, õppisime reegleid sadamates ja avamerel. Laeval oli koos nii paljude eri elualade inimesi ja jutud nendega olid alati huvitavad, loodan, et õppisin neilt kõigilt midagi.

Need kauged paigad, kus käisite, on enamusele kättesaamatud. Kirjelda palun reisi vältel nähtud loodust. Mis sulle kõige võimsama mulje jättis?

Eelmisel Arktika reisil oli Ida-Gröönimaal ja Teravmägedel palju jääd. Sel reisil me nii palju jääga kokku ei puutunud, kuid see, mida nägime, jäi sügavalt meelde. Kõige keerulisem sõit tõelises jääsupis oli meil Gröönimaa lõunatipus. Kõige uhkemaid jäämägesid nägime Ilulissati lähedal, kus väga suur liustik merre voolab. Eestist kaugemal reisides tunduvad mulle alati võimsad suured kivist mäed. Arktikas on põnev vaadata jääpankasid, mis on mägede kõrgused, ning mõelda, kui suur osa neist veel vee all võib olla. Väga võimas oli see, kui laevast mõned meetrid eemal ujusid beluugad ning teisel pool parrast ujus samal ajal jääkaru.

Milline meri sulle kõige rohkem meeldib? Rahulik, tormine, …?

Mulle isiklikult meeldib selline ilm, kui paraja tugevusega tuul on külje pealt, saab purjed üles tõmmata ja kreenis purjetada. Ka lained käivad purjetamise juurde. Need on toredad, kui laeva vöör just tugevas vastutuules vastu tugevat lainet ei trambi. Siis pidid vöörikajutites elavad inimesed vahel messiruumi magama tulema. Rahuliku ilmaga meeldis mulle laevatekil olla, roolimaja aknaid pesta. Tormisema ilmaga me sinna ei läinud, kui polnud vaja just purjeid sättida.

Kirjelda palun vabal valikul üht päeva laevas alates hommikust kuni õhtuni. Mis sellise päeva juurde kuulus?

Tavalise meresõidupäeva hommikul ärkad üles, teed endale kohvi või kakaod ning lähed vahti. Kell 8 oli hommikusöök. Tavaliselt oli selleks puder – kas neljavilja, tatra või riisi. Lisaks võileivad. Värsket – tomateid, kurke – ei olnud meil väga vabalt käes. Pärast hommikusööki tegin tavaliselt kiire uinaku, et öiseks vahiks jätkuks jõudu. Pärast lõunasööki tegi kapten hea ilmaga koolitusi. Siis tuli natukene vaba aega, näiteks lugemiseks – mul oli kaasas ka kooli kohustuslik kirjandus. Siis jõudsidki kätte õhtusöök ja öine vaht. Minu peal oli ka filmiõhtute korraldamine. Kui oli mängupartnereid, meeldis mulle malet mängida. Suurt vaheldust pakkus kalapüük, kasutasime nii spinninguid kui ka võrku.

Te käisite palju ka maismaal, kohtusite kohalikega ja nägite, kuidas nad elavad. Mis sulle nendest käikudest kõige rohkem meelde on jäänud? Millised paigad ja kohtumised? Tegid intervjuu inuitiga – mis tarkuse temaga vestlemisest meelde jätsid?

Kui teised olid Eestis loodusklassis, anti mulle ülesanne, mida sain laevas teha. Pidin tegema slaidiesitluse pealkirjaga „Kuidas elada üle öö külmas“. Selleks uurisin laevas olnud raamatuid ja tegin koos emaga intervjuusid kohalike inuittidega Kanada Arktikas. Sain sealt palju teadmisi ja põnevaid nippe, kuidas mitte surnuks külmuda. Sain muu hulgas teada, et jääst ja lumest onnis on palju soojem kui presendist või riidest telgis. Käisime maal nii asulates kui ka inimtühjades kohtades, mõlemad olid omamoodi põnevad. Puid ja rohelist me väga ei näinud, ka suvel on seal ikka päris külm. Loodeväilas on üheksa kuud aastas ainult jää ja lumi, külades on palju lumesaane.

Kas sa hirmu ka tundsid? Lugesin, et ühel päeval rabas teid ootamatu torm. Millisena sa seda kirjeldaksid ja kas see võttis olemise kõhedaks?

Kindlasti käivad purjetamise juurde tormid ja suured seiklused. Ka meie reisil oli kohati torme, suuri laineid ja tuuli. Mina väga palju kõhedust ei tundnud, usaldasin laeva ja meeskonda. Õnneks merehaigeks ei jäänud, vahel tuli vaid tormi alguses suur uni. Kapten Meelis ütles vahel naerdes, et meresõiduga on nii, et umbes pool aega on väga ilus ja pool aega... mitte nii väga ilus.

Millised olid su lemmiktoidud laeval?

Erki, kes on kuival maal koolis kehalise kasvatuse õpetaja, oli meie laeva kokk, kes hommikust õhtuni meeskonnale süüa tegi. Hästi tore oli süüa Eesti toite, mille järele võib kaugel olles suur igatsus tekkida. Mulle meeldisid näiteks kartul ja hakklihakaste või hernesupp Eesti musta leivaga. Pühapäeviti Erki puhkas ja siis tegid süüa teised, muidugi sõime me siis alati hommikuks pannkooke. Neid ma armastan süüa vahtrasiirupiga. See sobis sinna hästi, sest Loodeväil asub suures osas Kanadas, kus vahtrasiirupit kõige rohkem tehakse. Vahtraleht on isegi nende lipu peal.

Tavaliselt öeldakse, et sellise merereisi kõige suurem katsumus on inimsuhted, sest ollakse ju ninapidi koos väikesel pinnal. Millised olid sinu nipid toime tulemiseks?

Kõige olulisem asi laevas, kus on palju inimesi, on suhted teistega. Kui kellegagi on suhe halb, siis tuleks vähemalt viisakalt käituda ja mitte seda kõigi ees välja näidata, et mitte teiste tuju ja reisi ära rikkuda. Hea tuju ja huumoriga saab paljud asjad korda teha.

Sa oled varemgi „Admiral Bellingshauseni“ pardal pikki reise ette võtnud ja Arktikas käinud. Mille poolest sinu jaoks see reis erines? Milline on Loodeväil su silmade läbi?

Kui ma alguses Loodeväila guugeldasin või midagi vanematelt kuulsin, arvasin, et see on tühi piirkond ilma inimesteta. Sellise tunde tekitas ka see, et olin vaadanud seriaali laevadest „Terror“ ja „Erebus“, kes John Franklini juhtimisel Loodeväila läbida proovisid. Loodeväilas elab aga palju põnevaid inimesi, kes peavad tähtsaks oma traditsioone. Mulle õpetas üks vana mees inuittide trummitantsu. Tore oli vaadata, kuidas rasked elamistingimused ja külm kliima kunagi inimeste tuju ei rikkunud. Nad on sellega harjunud, inuiti lastel on kooli külmapühad alles siis, kui külma on rohkem kui 50 kraadi.

Mida soovitaksid teistele merehuvilistele noortele, kes sind eeskujuks peavad, millega peab arvestama sellisel ekspeditsioonil?

Selline ekspeditsioon on kindlasti meeskonnatöö, mida üksi ei suudaks teha. Laevas peab olema valmis ootamatusteks ning ise olema aktiivne ja abiks teistele meeskonnaliikmetele.

Kes on su enda eeskujud meremeeste maailmas?

Tahaksin öelda, et minu eeskujud meremaailmas on kõige rohkem need, kellega mulle meeldib neid seiklusi koos ette võtta. Minu eeskujudeks on kaptenid, kelle käe all olen kolmel polaarreisil seilanud – Saaremaalt pärit Meelis Saarlaid ja Priit Kuusk. Hea suhe on mul olnud ka laevamehaanikutega, sest see teema huvitab mind. Merele viisid mind tegelikult juba väiksena minu ema ja isa, „Bellingshauseni“ pootsman ja ekspeditsioonijuht. Nemad on mulle tähtsad eeskujud nii maal kui ka merel.

Millest reisi ajal kõige enam puudust tundsid? Mida esimese asjana kodus tegid?

Kindlasti tundsin puudust paljudest lähedastest inimestest, sõpradest, õdedest ja Eestist endast. Kui Eestisse jõudsin, siis tahtsin kohe kõigiga suhelda, rääkida oli väga palju. Meil oli koju jõudes 11-tunnine ajavahe ja esimene lõbus asi, mis me emaga tegime, oli see, et tellisime öösel kell neli koju süüa ja vaatasime selle aasta esimese jõulufilmi.

Mis sa arvad, kuidas see reis sind muutis?

See reis muutis mind kindlasti. Laevas olemine õpetas mind pingelistes olukordades rahulikuks jääma. See reis õpetas mulle ka erinevate inimestega suhtlemist.

Küsis Stina Eilsen

Foto: Tiit Pruuli 

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika