Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
Me lihtsalt peame mõtisklema Ukraina teemadel. Peame. Teeme seda läbi Jaanika Merilo.
Räägi palun endast. Kes sa oled?
Ennast on raske kirjeldada! Eesti-Ukraina või Ukraina-Eesti (oleneb päevast ja olukorrast) digipöörde, investeerimise ja kommunikatsiooni ekspert, kes armastab tehnoloogia abil maailma paremaks teha. See oleks idealistlik vaade iseendale. Olen juba väga ammu, aastast 1996 IT-s, kui kõik see, mis praegu tundub loomulik, oli alles sündimas. Minu üheksa-aastane poeg naljatles: „Kas dinosauruseid veel mäletad?“
Tööelu alustasin programmeerijana, edasi liikusin investeerimisse, siis Ukraina valitsusse ja digipöördesse. Alates 2015 olen „igavene“ Ukraina ministrite nõunik. Ühelt poolt ei saa Eesti passiga olla midagi enamat, teiselt poolt ei ole mul mingeid poliitilisi ambitsioone, et tahta enamat. Nii olin viis aastat kahe taristuministri nõunik ning aastast 2019 ka digitaalse transformatsiooni ministri nõunik. Nõunik on praeguseks pigem vabatahtlik ja vähese koormusega tegevus. Oma tööelu elan alates jaanuarist Funderbeamis.
Ei taha sõjast rääkida, kohe üldse ei taha. Hetkel sellest kahjuks vist mööda ei pääse. Olid esimesel sõja päeval Ukrainas. Mis tunne see võis küll olla ja kuidas tulema said?
Sõja alguse eelõhtul lendasin Kiievisse. Ohuhinnangud olid erinevad, USA ennustas sõja algust ja Kiievi peatset langemist, julgeolekueksperdid uskusid, et tegemist on panuste tõstmisega ja tegelikku rünnakukorraldust ei tule. Veel eelmisel hommikul enne lendu arutasin inimestega Ukrainas, kas lennufirmad ikka lendavad, aga päris sõja algusesse ei uskunud keegi. Kohale jõudes naljatlesime paari valitsuse esindajaga, et „küll olid julge, et lendasid“ ja „ma ju lubasin läbi tulla“, aga siis… algas sõda.
Ärkasin Kiievis öösel kella nelja paiku plahvatuste peale. Aju ei registreerinud, et algaski sõda. Arvasin, et äkki on ilutulestik või kummalised ehitustööd hotelli juures, midagi mõistusega seletatavat. Siis kuulsin uudiseid ja ärkasin hetkega.
Järgmise kahe ööpäeva jooksul evakueerusin Lvivi ja sealt Poola kaudu Eestisse.
Mõistus tõrgub seda ette kujutamast…
Tõeliselt jube on seista tühjas linnas, kuulda õhtutõrjesireene ja lennukeid üle lendamas, nagu juhtus nii Kiievis, Lvivis kui ka teel olles. Kiievist evakueerusid autod nelja sõidurea kaupa, ummistades kõik teed. Tavaline seitsmetunnine sõit Lvivi võttis ligi ööpäeva.
Lvivis jõudsin veidi enne nelja IT-ettevõtte ELEKS kontorisse, kus korraldati ööbimisvõimalused. Enne magamaminekut avasin arvuti ja avastasin uudistest, et sel ööl just kell neli ennustati pommitamisi ka Lvivis ja Lutskis. Paar minutit oli puudu ja täpselt kell neli hakkasid üle linna lendama lennukid. Järgmine tühja linna sireenide taustal evakueerumine. Õnneks olid need seekord Ukraina lennukid, mis natuke varem üle lendasid, aga sellel hetkel ju ei tea.
Autoga ei saanud piiri lähedalegi ja viimased 15 kilomeetrit tuli kõndida jala. Õudne oli vaadata, kuidas inimesed väikeste laste, lemmikloomade ja kohvritega kõndisid kolonnidena piirile, kaasas vaid see, mida kaasa suudeti võtta ja teadmatus selle ees, millal saad tagasi tulla.
Piiril ootas omakorda ülesaamist mitukümmend tuhat inimest. Osa olid seisnud seal ööpäeva. Õnnestus paluda ennast ühte autosse, nii sai lihtsamini üle. Paar tundi hiljem olin piiri ületanud.
Ukraina piirivalvurid nõudsid kõigilt, et nad võtaks oma masinatesse juurde naisi ja lapsi, et võimalikult palju ohutusse kohta saada. Meie kaheksale inimesele autos ei öeldud midagi halba ka sõbralikus Poolas.
Kurb on vaadata, kuidas mehed saadavad naisi ja lapsi, suudlevad hüvastijätuks ja jäävad sõtta, teadmata, millal perega uuesti kohtuvad. Mindki võttis peale naine kahe tütrega, kelle mees oli neid piirini saatnud. „Millal isa tuleb?“ oli kaheksa-aastase tüdruku küsimus piiri ületades. Poolas pakkusid Ukraina vabatahtlikud tulijatele teed ja toitu ning viisid autodega tasuta teistesse linnadesse. Paljud tundsid süümepiinu, kui evakueerusid: „Kas ikkagi oleks pidanud jääma oma perega, isegi kui see on ohtlik?“ Ka minul, see isapoolne Ukraina geen ju meenutab ennast… Teiselt poolt oli aga lihtsam, sest elan Eestis, pere ja töö on Eestis ning sain aru, et Ukrainat suudan rohkem aidata Eestist.
Kange tahtmine on nüüd igasugune küsimine lõpetada. See kõik on nii õudne. Siiski on oluline vaadata tulevikku. Kuidas näed seda, kuhu see sõda viib? Millised on selle õuduse tagajärjed aasta pärast? Kahe aasta pärast?
Selge on see, et Ukraina võidab sõja, küsimus on vaid selles, mis hinnaga. Kui palju elusid ja kui suur osa territooriumi ning kui palju hävingut saab sõja hinnaks? Ma ei ole kunagi aru saanud väljendist „sõjakuritegu“. Kogu sõda on kuritegu, hukkuvad inimesed, laastatakse sissetungijate jaoks võõrast maad ja vara. Ukraina vastu Venemaa poolt peetav sõda on aga eriti julm, kõike hävitav ja halastamatu, kus kõigi vahenditega ja tuhandete elude hinnaga proovitakse Ukrainat sundida alla andma.
Mida aga ei ennustatud, on ukrainlaste uskumatu vastupanuvõime ning vabaduse ja oma maa armastus. Kui kogu rahvas on oma maa nimel valmis võitlema ja välismaailm seda toetab, on võimatu kaotada. Üle 300 000 mehe tuli välismaalt tagasi, et võidelda Ukraina nimel, ja nagu naljatletakse, on ukrainlaste viimase aja lemmikretsept Molotovi kokteil.
Kui võit on vormistatud ja sõda lõpetatud, algab ülesehitamine, mida nii raha kui ka muude ressurssidega hakkab aitama suur osa maailmast. Muidugi võtab see aega, sest Ukraina taristu ja osa linnu on täiesti hävinud. Raske on ette kujutada, kuidas neid taastada, aga on selge, et kõik ehitatakse üles, Ukraina saab Euroopa Liidu liikmeks ja hakkab oodatust veelgi kiiremini arenema. Samal ajal kui Vene majandus jõuab sellisesse langusesse ning stagnatsiooni ja repressioonideni, mis võrduvad vähemalt Nõukogude Liidu ajaga.
Proovime sõja kiuste rääkida turismist. Kindel on, et Ukraina toibub sellest kohutavast olukorrast ja ehitab ennast üles. Kõik me lähme siis külla ja jätame riiki oma turismiraha. Kui pigistame silmad kinni ja kujutleme, et okupantidest on Ukrainas vaid kauge ja paha mälestus, siis kuhu Jaanika soovitaks vabas Ukrainas minna?
Ukraina on fantastiline just oma erinevuses ja erilisuses. Iga miljonilinn on täiesti erinev ja iga piirkond on paljuski omamoodi ning kõigile leidub kindlasti midagi. Võimatu on mitte armuda Austria ja Poola aegse arhitektuuriga ja tohutult kifti kultuuri- ja restoranieluga Lvivi. Olin mitu aastat Lvivi linnapea nõunik ja seejärel elas ka minu ema seal. Avastasime peaaegu iga päev midagi uut.
Mereäärne Odessa oma juudi kogukonnaga, natuke romantiliselt boheemlasliku linna ja hoopis teise ellusuhtumise ning huumoriga on paljudele lemmikpaik, kus peab suve jooksul vähemalt korra käima.
Kiiev on tohutult ilus oma kullast kirikukuplitega ja üle tuhandeaastase ristiusu ajalooga. Kiievi-Russ sündis ju Kiievis, olles ka ristiusu hälliks. Paljud ukrainlased armastavad ära märkida, et kui Moskvas olid veel sood, olid Kiievis juba õigeusu kirikud.
Minu lemmiklinn on aga just Venemaa piirist 40 kilomeetri kaugusel olev Harkiv. Kui tavaliselt käiakse peredega suvel soojal maal, siis meie käime Harkivis. Majesteetlik kesklinn oma maailma suurima väljakuga, nii laste kui ka suurte lemmik Gorkiy park ning muidugi meie pere lemmiku onu Jura golfikeskus ja hotell Superior, mis asub linna joonest natuke väljas. Kahjuks on praegu Superior see, mis on sadadele inimestele varjendiks pommitamiste eest, ja Jura aitab logistikat elus hoida, toimetades koos teiste vabatahtlikega inimestele pommirahe all mööda linna toiduaineid ja ravimeid. Endises Ukraina NSV pealinnas Harkivis on hävinud üle 700 maja. See on väga valus.
Ukraina tundmaõppimise reisi võikski alustada just Lvivist ja selle ümbrusest ning Kiievist ja lõpuks mitte unustada just Harkivit ja kosmoselinna ning kõige laiema jõega, saarte ja džässifestivaliga Dniprot.
Kas mul on õigus, kui pakun, et peale Ukraina taastusravikuuri suureneb selle maa turism võrreldes sõjaeelse perioodiga mitu korda? Venemaa on oma ebainimlikkusega tõstnud Ukraina nii paljude inimeste teadvusesse ning kui suurem otseste annetuste vajadus lõppeb, soovivad vast paljud Ukrainat edasi toetada. Äkki toetatakse just turismiga?
Tahaksin väga seda loota ja see on tohutult tähtis. Omal ajal peale Ruslana Eurovisiooni-võitu suurenes Ukraina turism mitu korda. Seekord, kahjuks kurvemal põhjusel, arvan, et kindlasti on Ukraina paljude teadvusesse tõusnud kohana, kus lihtsalt peab ära käima.
Väga tore mõte on mitte lihtsalt kanda üle raha, vaid pigem ise kohapeal kulutada, luues läbi selle palju uusi töökohti ja tutvudes maaga, millesse on võimatu mitte armuda.
Koos Petrone Printiga annetasime kogu minu raamatu neti kaudu müügist saadud raha Eesti Pagulasabile. Tore, kui inimesed ostavad raamatu just selleks, et toetada Ukrainat, ja samas saavad selle riigi kohta ka rohkem teada.
Kas ise oled reisiv inimene?
Kuigi iga-aastasesse reisiprogrammi kuulub kindlasti üks suusamatk, armastan väga ka Barcelonat ja Hispaaniat. Kogu mereäärne rannik Hispaanias ja Itaalias väikeste külakeste, värske merelise toidu ja kohaliku veini ning vanade kirikutega on kindlasti minu lemmik. Samuti armastan seigelda mööda Ukrainat ja selle väikelinnu, need on kuidagi nii ehedalt päris.
Kuidas Eesti Ukrainaga suhestub?
Eestlased on Ukraina jaoks ühed tõelised ja suurimad sõbrad ning see avaldub kõiges. Poliitilisel tasandil on Eesti esimene, kes on palunud eri riike aidata sulgeda taevas Ukraina kohal, mis on ukrainlastele esmatähtis. Samuti andis Eesti kohe alguses Ukrainale oma varudest väga tähtsaid Javeline’e ja haubitsaid, mille maksumus võrdub kolmandikuga Eesti eelmise aasta kaitse-eelarvest.
Eesti inimesed on aidanud kõigega – pannud ukrainlased end tundma teretulnud külalistena, mitte lihtsalt põgenikena. Organisatsioonid abistavad pidevalt, Ukrainasse saadetakse kõike: meditsiinitarvetest kuulivestideni. Eesti ettevõtted on olnud ääretult abivalmid, Bolt annetas läbi eri organisatsioonide 5 miljonit eurot, Fermi Energia saatis teele üle 100 drooni, Eesti Rotary klubi on Ukrainasse toimetanud juba üle 20 kiirabi, Funderbeam annetas oma nelja kuu kauplemistulu ja seda nimekirja võib jätkata. Siinkohal suur tänu ka minu sõpradele ja Facebooki jälgijatele, kes on nüüdseks annetanud ligi 30 000 eurot just nimelt Harkivi heategevusorganisatsioonidele, sest Harkiv on ju algusest peale tulejoonel. Teisi aidates hukkus heategevusorganisatsiooni Stantsija Harkiv tegevjuhi Helene Vinniku tütar.
Küll aga on tõrvatilgana Eestis ka see teatud venemeelne kogukond või ütleks isegi provokaatorid ja kahjuks tunnetavad seda omal nahal ka mõned ukrainlased. Teatasin politseisse juhtumist, kus valge värviga ja väga suurelt oli „Estonia“ huku mälestusmärgile kirjutatud vägagi inetud sõnad ukrainlaste kohta ning hiljem olevat sinna ilmunud ka Z-täht.
Mis arvad, kas palju sõjapõgenikke jääbki Eestisse ja on siin õnnelikud (kuivõrd õnnelik saab üks inimene olla, kes on oma senise elu kaotanud) või minnakse pärast sõja lõppu tagasi?
Ma arvan, et väga vähesed ukrainlased jäävad pärast sõja lõppu Eestisse. Siia kolimine ei olnud nende valik, see oli sunnitud emigreerumine. See ei ole mingi õnnistus, nagu osa arvavad, see on põgenemine sõja eest omast kodust, kust sa ei tahtnud ega valinud lahkuda. Jäid maha kodu, asjad, sõbrad, sugulased, kallid kohad. Enamus tahab tagasi koju, kui veel on kodu, kuhu tagasi minna…
Kirjutasid raamatu „Minu Ukraina“. Kas see on rohkem reisiraamat või pigem poliitikast rääkiv raamat? Olen kuulnud kahetisi arvamusi.
See vist on mõnes mõttes mõlemat. Ütleksin, et poliitikat kui sellist on seal pigem vähe – on riigi toimimisest, mehhanismidest selle taga, korruptsioonist, oligarhidest, digiriigist ja paljudest reisikohtadest. Juttu on ka president Volodõmõr Zelenskõist. Kirjanik kirjutab ju „Minu sarja“ raamatu läbi selle maailma, kus ta ise tegutseb, ning minu Ukraina on olnud kirju ja erinev. Ma proovin ajatelge pidi minnes seletada, kuidas kujunes praegune Ukraina, eellooga ka praegusesse sõtta, aga räägin palju ka linnadest ja huvitavatest momentidest. Poliitikat kui sellist puhtal kujul on raamatus vähe, pigem proovin lahti seletada, kuidas riik toimib ja miks. Miks on altkäemaksud ja vaesus, samal ajal kui kuskil on tohutu rikkus. Mille poolest erinevad Ukraina eri piirkonnad ja mis on just need kohad, mida tasuks külastada. Pigem on see reisiraamat, mis läheb sügavamale maa olemusse. Just praeguste sündmuste valguses on see minu meelest väga hea, et see tuli just sellisest vaatenurgast, mitte päris klassikalise reisiraamatuna.
Toetavalt on ukrainlastele hea öelda slava ukraini! Mida see õieti tähendab ja kuidas sellele vastata?
See on tõesti ukrainlase jaoks südantsoojendav, kui niimoodi öeldakse ja toetust väljendatakse. See tähendab „Elagu Ukraina!“ ning see väljend muutus just Euromaidani ajal üldkasutatavalt kannustavaks ja julgustavaks lauseks. Vastuseks sellele öeldakse gerojem slava, mis tähendab „Au kangelastele!“.
Aitäh Jaanikale ja kogu Go Reisiajakirjaga ütleme südamest: SLAVA UKRAINI!
***
Ostame Ukraina toetuseks tähendusrikka postmargi!
Nüüd saate sõpradele üle maailma lähetada postkaardi postmargiga, mis on välja antud Ukraina toetuseks, boonusena kaasas ka toreda kujundusega ümbrik.
"Omniva on välja andnud olulise postkaardi ja margi Ukraina toetuseks. Saatkem seda marki Ukrainasse, saatkem seda kõikjale üle maailma," ütles Tiit Pruuli.
See on sümboolne toetusavaldus Ukraina riigile ja rahvale, sellega saame avaldada toetust sõja lõpetamisele ning Ukraina iseseisvusele.
Postmargi saab osta postkontoritest ja Omniva e-poest.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Anna Panchenko
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Kui kõrgus teeb liiga
- Ukraina köök – mitte ainult boršist
- Diivanisurf? See on imelihtne!
- Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
- Kuidas soodsalt Eestit avastada
- Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
- Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
- 7 soovitust rahaasjadest
- Vahepeatus keskläänes
- Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
- Cornwall – ajalooline ja võimas!
- Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
- Elukutse – matkaja!
- Supercouloir 2018/2022
- Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
