Jalgsi Mehhikost Kanadasse

California kõrbes magamata öö liivatormis, karukindlas kastis toidu kaasas tassimine Sierra Nevada mägedes, päikesetõusuks 4421 meetri kõrguse Mount Whitney otsa ronimine. Need on kõigest vähesed seiklused, mida on Tartust pärit Janika Tamm (37) kogenud ligi 4300-kilomeetrise Pacific Crest Traili (PCT) matkaraja läbimisel.

Tänavu aprillis asus Janika sarnaselt paljude teiste matkajatega üle maailma California osariigi lõunapoolseimast tipust Mehhiko piirilt Kanada piiri poole kõndima. Täpsemalt siis matkama, mil olulised asjad on kotiga seljas kaasas. Artikli kirjutamise ajaks on Janika taldade alt läbi käinud pea pool rajast ehk 2210 kilomeetrit. Kitsastel mägiteedel tuleb kaasas vedada mitme päeva vee- ja toiduvarud ja endast midagi maha jätta ei tohi, et loodus ikka säiliks, sest rada läbib sadu tuhandeid inimesi igal hooajal. Toidupoe, söögikoha või voodis magamise jaoks ööbimiskoha leidmiseks tuleb tihti rajalt eemale matkata ning pärast samasse kohta tagasi, et jätkata PCT läbimist.

Juuni lõpuks on Janika just läbinud 13 päeva jooksul kõige raskema lõigu tervel rajal ehk esimese osa kõrgetest Sierra Nevada mägedest. Just esimese osa, sest Sierra Nevada mägede läbimiseks tuleb mäest alla ja üles kõndida 600 kilomeetrit ja 300 kilomeetrit sellest pole võimalust kuskilt toitu saada ning lähima asustatud kohani ja tagasi matkamine võtab kolm päeva aega. Janikal oli mägedes, mil tassis kaasas piisavat toiduvaru 13 päevaks, tavaline n-ö kolm käiku – hommikuks energiabatoon ja maapähklivõi, lõunaks kartulipuder segatud mingi kiirriisi või kiirpastaga ja õhtuks kaerahelbepuder. Teised matkajad aga imestasid, et ta selle aja jooksul nii vähe sõi.

Sierra Nevada mägedes on tavaline, et 4–6 tundi tuleb matkata mäest üles ja siis allatulek võib olla keerulisem kui üles minek. Tänu madala lume aastale on olud aga lihtsad, sest naisel on küll jäätallad kaasas, aga soovitatud jääkirvest ei ole ja õnneks pole ka vaja olnud. Matkakepid on pakkunud piisavalt toestust. „Pass on kahe mäe vaheline koht, kus saab läbi, ja tavaline on kõndida üks pass päevas. Kuna mäed on peamiselt 3000 meetri kõrgusel, siis mul oli kõrgusega probleeme. Peavalu, pearinglus ja väsimus. Aga lõpuks see ka möödus,“ kirjeldab Janika helisalvestuses, mille sai saata alles mitmendal katsel, sest kummalisel kombel on interneti- ja telefonilevi matkarajal ning selle lähistel olevates linnades äärmiselt kehv või olematu.

Emotsioonide tulv keset lumevälja

Kuid loodus on imeline. „Mägijärved ja kiirevoolulised jõed. Kõrge lume aastal võib jõgede ületamine olla keeruline, aga seekord oli madala lume aasta ja jõgede ületamine oli tänu sellele päris lihtne. Vahepeal pidi vaatama, kuidas üle saab, aga ükski jõgi polnud üle põlve,“ muljetab Janika. Tema lemmik mägede ületuse koht oli Muir Pass, mida peetakse mäestiku raskeimaks. „Kaks miili (üle kolme kilomeetri) oli lume peal üleminekut. Telefoni aku oli tühi, aga piisavalt, et kaarti vaadata. Olin üksinda keset lumevälja. Mäed, järved ja suur emotsioonide tulv, et olen siia ise tulnud. Ise kõndinud ja tsivilisatsioonist nii eemal. Seal sain aru, miks inimesed mägedes matkavad. See oli suurepärane ja võimas tunne.“

Samas tunnistab Janika, et mõnest kuust matkamisest ja just keerulistel mägiradadel on tekkinud üldine väsimus. „Ka on näha, et teised matkajad olid väsinud ja mõtlesid ainult toidust. Kui oled ikka olnud pikalt kõigist mugavustest eemal, on raske pärast puhkekoha saamist uuesti rajale minna. Samas kui juba matkad, siis on rajal jälle tore kõik. Mentaalselt on raske uuesti teele asuda, sest tead, mis sind seal ees ootab ja oled hakanud sellest väsima.“ Samas leiab Janika, et teiselt poolt on tekkinud tugev tunne, sest raskemad asjad on läbitud ja mitte midagi teda ei murra.

„Suudan kõike, olen tugev ja heas mõttes ülbe, et näidake midagi, mida ma pole näinud. Olen suht enesekindel kõiges. See on väga mõnus tunne. Füüsiliselt olid esimesed mäed rasked, nüüd nagu lendaks üles ja mõnus tunne on tugev olla,“ naerab Janika. Tema sõnul on peamine saladus, kuidas PCT läbida, see, et alusta hommikul vara ja kõnni pikalt. Päevas on 12 tundi kõndimiseks ja selle ajaga midagi ikka jõuab. Janika proovib iga päev kõndida üle 30 kilomeetri, mägedes muidugi vähem ja kui tingimused head, siis ka rohkem. Tuleb muidugi märkida, et terve matkarada on mägine, otseselt siledat maad on kõigest paarkümmend kilomeetrit.

Enne Sierra Nevada mägedesse jõudmist tuli Janikal esmalt läbida n-ö kõrbeetapp ehk California kõrb, mille puhul oli tal eesmärk mitte katkestada. „Sellist matka ja sellistes tingimustes alustades ei tea mitte kunagi, mis tunne on ja kuidas seal läheb. Sellepärast matkasin alguses pigem rahulikus tempos. Võtsin palju puhkepäevi, et harjuda ja keha mitte üle koormata.“ Janika proovib õppida teiste vigadest, sest katkestama on pidanud matka just sellised, kes alguses liiga palju kõnnivad, teevad liiga pikki päevi ja saavad vigastuse. PCT matkarajal on kahjuks kõrbekuumus ja mägede kõrgushaigus kaasa toonud ka hukkunud matkajaid, seega ettevaatlikkus on oluline märksõna.

Villivabad esimesed 1200 kilomeetrit

Vaatamata sellele, et Janika pidi kuus päeva matkarajalt eemal olema ootamatult saadud kõhuhaiguse tõttu, leiab ta, et kõik on matkal väga hästi läinud. „Kõrbe osa läks väga hästi ja talusin kuuma päris hästi, võib-olla tänu sellele, et olen Aafrikas elanud. Jalanõud ja sokid on head, ühtegi villi ei olnud esimesed 1200 kilomeetrit. Tavaliselt igal inimesel tuleb selle pika maa läbimisel midagi ootamatut. Keegi ei kõnni ideaalselt lõppu. Loodan, et minu ootamatus oli see haigeks olemine ja edasi läheb sujuvamalt.“ Haige olemine oli ka emotsionaalselt keeruline, sest raske oli ühe koha peal oodata ja näha, et inimesed, kellega koos Janika matkas, olid juba kaugele jõudnud.

„Miilide läbimise pinge on kogu aeg peal ja alati lähebki keegi kiiremini. Muidu poleks midagi, aga pean mingi tempoga liikuma, et enne lumesadu ja seda, kui tingimused halvaks lähevad, lõppu jõuda.“ Ajaaken, millal teatud lõiku rajal läbida saab, on spetsiifiline. Kuna PCT-l matkamist saab alustada kolme kuu jooksul märtsist maini, siis kevadel matkajaid ootab lumi ja suvel kõrbesse jõudnuid kuumalaine. Pärast Sierra Nevada mägesid on piirkond, kus on tavapärased metsatulekahjud. Kanada piiri lähedal võivad olla sügise poole rasked lumetingimused. „See teadmine on pidevalt kuklas ja kui endale vastu tahtmist pead kuskil lihtsalt istuma ja ootama mitu päeva, siis on see väga demotiveeriv.“

Rajainglid ja rajamaagia

Rajal kiidab Janika neid uskumatuid vaateid ja vaheldusrikast loodust. „Igal sammul on vaade. Vahepeal kõnnid ja mõtled, kas see on reaalne, kus ma kõnnin.“ Lisaks imestab naine, kui lahked ja abivalmis on inimesed raja ääres. Näiteks on rajainglid (trail angels), kes toovad vett kohtadesse, kus seda pole, või pakuvad oma majas ööbimist või sõidutavad matkajaid tasuta. „Linnades, kus saab süüa osta ja puhata ning liigub rohkem matkajaid, on inimesed nii hoolivad ja head matkajate suhtes. Oled poe ees toidukottidega ja inimesed tulevad küsima, et kas teed PCT-d ja kas saavad su kuskile ära viia. Hääletasin korra raja algusesse, mis oli 40 kilomeetri kaugusel, ja mu võttis oma autosse inimene, kes ütles, et ta küll ei lähe sinna, aga viib mu ära. Keeldus ka rahast. Uskumatult abivalmis inimene. Olen šokeeritud sellest.“ Lisaks jäetakse matkajatele külmakastiga sööke teenurkadele või sõidavad inimesed mitme tunni kauguselt, et korraldada n-ö trail magic ehk rajamaagia ja näiteks teha matkajatele raja ääres süüa.

Matkamine on üldse tehtud väga lihtsaks. PCT läbijatel tuleb tõmmata omale äpp FarOut ja seal osta rada, millele on siis märgitud kõik veevõtukohad, telkimiskohad ja söögikohad. „See toimib offline väga hästi, inimesed saavad kirjutada kommentaare, kust midagi saab, ja on ka rajainglite telefoninumbrid.“ Lisaks leiab Janika, et kuigi rajal on võimalik ka üksinda ööbida ja matkata, siis pigem on PCT läbimine suur rahvapidu ning alati leiab teel ja ööbimiskohas teisi matkajaid. „Siiani on olnud väga turvaline tunne, kuigi on olnud lõgismaod kõrbes, aga neid näed ja kuuled suhteliselt kaugelt ja saad ringiga mööda minna. Võrreldes mõne matkaga Eestis, kus iga teine päev koer taga ajab või jookseb mu suunas, siis siin on turvalisem olnud. Rada on küll enamik aega metsikus looduses, aga pole talusid ega kellegi hoovi, kus pead värisema, kas kohalik koer sind ründab või mitte. Niikaua kui matkateel olen, siis on mina ja loodus ega pea vabandama, et kellegi hoovist läbi kõnnid.“

Tugevat põhjust, miks Janika nii kaugele on läinud ja nii pikka rada matkab, tal pole. „Näiteks kohtasin rajal inimest, kes põeb vähki, on vähile kõik kaotanud ja tahab matkaga midagi endale tagasi võtta. Mõnel on olnud väikesest peale unistus. On inimesi, kes on elus midagi kaotanud, vajavad uut algust või on ühiskonnas pettunud. Öeldakse, et tähtis on põhjus, miks sa tuled. Sest kui on madalpunkt, siis sul on see vastus olemas ja sa ei katkesta. Mul seda vastust pole, mul on nõrgemad põhjused ja suunajad. Tundsin, et elus on hetk, millal teha midagi teistsugust ja põnevat. Selliseid hetki on varemgi olnud ja siis reisisin näiteks Aafrikasse.“ Kuna Janikal tuli elus selline teistsuguse kogemise hetk, siis juhuslikult avastas ta, et YouTube’is on palju inimesi oma PCT läbimise teekonda filminud. Videod olid inspireerivad ja kui Eestis olid kõik matkarajad juba jalgsi või rattaga läbitud, siis tundus PCT tegemine loogiline jätk.

Nii arvestas Janika, et PCT läbimiseks on vaja umbes 10 000 dollarit. 4000 dollarit on sellest lennupiletid ja kindlustus, toit ja muud kulud iga kuu tuhat ja paar tuhat dollarit maksis ülikerge varustus: 500-grammine telk, 700-grammine magamiskott ja 600-grammine seljakott. „Kui matkama hakkasin, siis avastasin, et Californias on väga kallid toiduhinnad. Väga raske on vahel süüa osta ja pean pingutama, et selles eelarves püsida. Eriti kui jääd haigeks, siis oledki eelarvest väljas.“ Lisaks tuleb Janikal iga kuu osta uued jalanõud. „Praegused jalanõud on väga head, aga selleks, et oleks parimas konditsioonis, on vaja iga kuu osta uued.“ Siiski kõige rohkem kulub ikkagi toidu peale. „Kui linna jõuad, siis oled väga näljane, on vaja süüa need kalorid tagasi,“ naerab Janika, kelle jaoks matkamine praegu tundub nii normaalne. 

Perspektiivid muutuvad rajal

„Praegu siin istudes tundub imelik, et töötasin üle üheksa aasta järjest ja mul oli kõigest 28 puhkepäeva. Inimesed pühenduvad pika aja oma elust tööle väikese pausiga. Me peaks enda vaimsele, füüsilisele tervisele ja suhetele sama palju rõhku pöörama kui oma tööle.“ Nii on matka läbimisel Janika aru saanud, et edaspidises elus proovib luua võimaluse, et ei töötaks täiskohaga, valiks rohkem oma töötunde või töötaks teatud aja ja võtaks pikema puhkeperioodi.

„PCT puhul tunnen, et kogu see kontseptsioon kõndida ja elada telgis kuus kuud, matkata ja olla looduses ja proovida läbida selline meeletu vahemaa ning loodus on tekitanud tunde, et elus on kõik võimalik. Kui juba sellist asja teed, siis mis veel ei ole võimalik? See annab enesekindlust ja teadmist, et raamist tuleb välja vaadata.“

Huvitaval kombel on seni teadaolevalt PCT-d läbinud ja läbimas eestlastest ainult naised. Lisaks Janikale matkavad sel pikal rajal tänavu õed Keidi ja Kadi Sagor ning varem on raja lõpuni kõndinud 2018. aastal Stiina Kristal ja aasta hiljem Liisi Preedin. Janika matkaseiklusi saab jälgida YouTube’is ja Instagramis kasutajanime Walking Estonian järgi.

Tekst: Tiina Rekand
Foto: Janika Tamm

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA