Kaameraga allpool veepinda
Fotograaf Kaido Haagen kirjutab, kuidas teha vee all pilte, mida ka teistel on huvitav vaadata.
Kas olete valmis? Valmis selleks, et kaamera upub? Et veekindel kest ei olegi tegelikult veekindel? Et hetkel, kui teist kilpkonn mööda ujub, ütleb üles kaamera välklamp või saavad tühjaks akud? Et nähtud hingematvatest vee- alustest maastikest pole fotol jälgegi?
Kui ei, siis on parem vee all pildistamise varustust üldse mitte soetadagi. Vastasel juhul ei tunne te sukeldumisest mingit naudingut ning vee all käimine lisab stressikoormale ja reisikotile üksnes kilosid juurde. Mõelge, et pea kõikjal üle maailma on poodnikelt võimalik osta postkaarte ja raamatuid kohalikust veealusest maailmast. Fotode autoriteks oma ala profid, kelle tasemele jõudmiseks kuluks teil üüratu hulk aega ja raha.
Veerand miljonist mõne kroonini
Kui te aga mitte kuidagi teistmoodi ei saa, siis alustage sellest, et teete endale selgeks, miks te pildistada tahate ja kui palju olete sellele harrastusele nõus kulutama. Siis ei ole hilisemad pettumused nii suured. Pelgalt hommikuse munapraadimise tarbeks pole ju mõttekas veerand miljonit maksvat kööki soetada. Aga just sellisesse hinnaklassi jääb ka veealuse pildistamise tippvarustus:
Canon EOS 1Ds Mark II 118 000.-
Lainurk-zoom-objektiiv 26 000.-
Makroobjektiiv 9000.-
Subal’i veekindel kest 70 000.-
Dome-port ehk lainurkobjektiivi kamber 10,000.-
Flat-port makroobjektiivi jaoks 7000.-
Kaks veealust välklampi 25 000.-
Kohver kõige selle ohutuks transportimiseks 4000.-
Seegi komplekt on niinimetatud basic ehk põhikomplekt ja loomulikult ei pildista ise. Lisaks kulub kümneid sukeldumisi enne, kui fotod ilmet hakkavad võtma.
Absoluutseks tipuks võib pidada seda, kui te lisaks vee all pildistamiseks vajalikule varustusele soetate ka spetsiaalselt allveefotograafile disainitud minibussi Nissan NV200, mida esitleti tänavusel Tokyo Motor Show’l (minibussi saab uudistada ka Alexander Mustardi kodule- heküljel www.amustard.com).
Kui nüüd hinnapilvedelt tagasi maa peale tulla, siis kõige odavamalt saab vee all pildistada ühe kondoomi hinnaga – tuleb valida värvitu ja võimalikult õhuke, see oma pildistavale mobiiltelefonile selga tõmmata, sõlm peale ja vette... Pildi kvaliteedi üle sellisel puhul nuriseda pole loomulikult sünnis, aga süsteem igatahes toimib. Tavaliselt jääb varustuse valik nende kahe äärmuse vahele.
Neli lahendust
Tänapäeva digitaalses fotograafias on olemas neli põhimõtteliselt erinevat vee all pildistamise lahendust.
Esiteks, veekindel kaamera. Sellesse gruppi kuuluvad fotoaparaadid, mis vee alla minekuks ei vaja lisaks midagi – näiteks Olympus μ770SW, Pentax W30 ning mõned mudelid ainult veealuseks pildistamiseks mõeldud kaamerate tootjatelt. Nende kaamerate miinuseks on suhteliselt väike rõhutaluvus – kuni 10 meetrit. Plussideks kompaktsus ja mugavus.
Teiseks, veekindlad korpused kompaktkaameratele.
Selles kategoorias on kaks erinevat klassi: nn ilmastikukindlad, mis lubavad minna kuni 3 meetri sügavusele, ja allveekorpused, millega sukelduja võib minna kuni 40 meetrini.
Allveekorpuse valimisel peaks lisaks muudele omadus- tele vaatama ka lisavälgu paigaldamise võimalust. Kes tahab fotograafiliselt midagi enamat, kui lihtsalt fikseerida, sellele jääb kaamerasse sisseehitatud välklambist varem või hiljem väheseks.
Kõige suurem valik selliseid korpusi on Canoni ja Olympuse toodangus. Kuid ka teiste kaameramarkide omanikud ei pea kuivale jääma – Ikelite, Fantasea ja mitmed teised tootjad on mõelnud nendegi peale.
Üks lihtsamaid viise oma kaamerale sobiva veekindla kesta leidmiseks on veebileheküljel www.digideep.com. Sinna on koondatud vee all pildistaja jaoks palju muudki huvitavat ja vajalikku.
Kolmandaks, veekindlad elastsest plastikust kotid.
Kui tavalised veekindlad korpused on mõeldud vaid ühe konkreetse tootja kindlale mudelile ja uue fotoaparaadi ostmisel tuleb soetada ka uus allveekest, siis Ewa-Marine’i veekindlad kotid on palju universaalsemad. Olgu tegemist kompakt- või peegelkaameraga, valiku tegemisel on olulised ainult kaamera ja objektiivi mõõtmed. Videokaamerate jaoks on tootjal eraldi mudelid, kuid hea tahtmise korral võib peegelkaamerale mõeldud kotti väiksema videokaameragi sobitada.
Kuigi veekindlate kottide sügavustaluvuseks on sõltuvalt mudelist kuni 50 meetrit, tuleks arvestada sellega, et koti elastsuse tõttu suureneb sügavamale minnes ka rõhk koti sees. See aga ei pruugi igale kaamerale meeldida. Väiksemates sügavustes on plastikkott igati tubli abimees. Lisaks universaalsusele võtab selline variant reisikotis vähe ruumi ja annab kindlustunde ka näiteks paadimatkal olles.
Neljandaks, polükarbonaadist või alumiiniumist veekindlad korpused peegelkaameratele. Need on mõeldud juba tõsisematele veealuse fotograafiaga tegelejatele. Selline komplekt koosneb konkreetsele kaamerale mõeldud kestast (housing), vastavalt objektiivi mõõtmetele sobivast objektiivikambrist (port) ning sobivate juhtmete ja liigenditega (arm) ühendatud ühest või kahest välklambist (strobe). Selline vee all pildistamise süsteem on kõige kallim, kõige raskem (elementaarne komplekt ilma fotoaparaadita kaalub 15 kilo), aga kahtlemata kõige täiuslikum variant. Enne soetamist tasuks kindlasti süga- valt mõelda, kas seda on ikka vaja. Ent professionaalidele on selle soetamine möödapääsmatu.
Trenn kuival maal
Kui varustus valitud ja soetatud, tuleks see endale kuival maal korralikult selgeks teha. Veealust kallist aega nuppude tundmaõppimiseks kulutada on ilmselge raiskamine. Kuna ainult oma vigadest õppimine on kallis ja aeganõu- dev protsess, siis kõige parem oleks läbida mõni veealuse fotograafia kursus. Paraku on see Eestis võimalik ainult paar korda aastas. Algteadmised saab kätte ka raamatute ja Interneti abiga.
Kõige olulisem on siiski iseseisev töö: praktika, analüüs ja jälle praktika. Ainult nii jõuab piltideni, mida ka teistel on huvitav vaadata.
Et protsessi kontrollida, on kindlasti vaja tunda foto- graafia põhialuseid. Vastasel juhul saate lihtsalt selle, mis pildile jäi. Piisavalt teadmisi omades saab fotosid teha vastavalt oma tahtmistele. Ava, säri, tundlikkuse ja valguse suhted peavad selged olema. Kui tunnete ennast selles vallas ebakindlalt, saab seda õppida näiteks EestiFoto või Fotoluksi korraldatavatel kursustel.
Vee all on fotograafilisest protsessist arusaamine eriti oluline, kuna enamikel juhtudel tuleb valguslahendus ise luua ja ideaalis peaks see situatsioon pildi vaatajale tunduma võimalikult loomutruu.
Objektile võimalikult lähedale
Lõpuks kaameraga vees olles on kõige tähtsam objektile võimalikult lähedale saada. Legendaarne fotograaf Robert Capa on öelnud: kui teie pilt ei ole piisavalt hea, siis see tähendab, et te ei olnud oma objektile piisavalt lähedal. Tema mõtles seda sisulisest, loomingulisest ja kompositsioonilisest küljest. Vee all lisandub sellele ka tehniline pool, ehk siis seal kehtib see reegel topelt.
Kõige olulisem on elimineerida võimalikult suur hulk vett objekti ja kaamera vahel, kuna see sisaldab kõikvõimalikke pisikesi osakesi ja seetõttu neelab valgust, vähendab kontrasti ja teravust. Vesi on 800 korda tihedam kui õhk ja ühest keskkonnast teise minnes valgus murdub. Sellest tingituna tunduvad inimsilmale kõik vee all olevad objektid 25% tegelikkusest lähemal ja suuremad. Samamoodi näeb veealust maailma ka kaamera – objektiivi vaatenurk muutub 25% väiksemaks, muutes samas kujutise filmil/sensoril 25% suuremaks. Flat-port ́i puhul on see hea makrole, kuid halb lainurgale.
Selle (d)efekti kompenseerimiseks on peegelkaamerate boksidele välja mõeldud dome-port ehk kumera esipinnaga otsik, mis oma sfäärilise pinna tõttu veega kokkupuutudes töötab objektiivi ühe elemendina. Kuna negatiivse läätse lisandumisel tekib virtuaalne kujutis umbes 30 cm kaugusele, siis tuleb selle kompenseerimiseks kasutada +märgiga lisaläätse või objektiivi, mis on võimeline nii lähedale teravustama.
Kompaktkaamerate puhul kasutatakse flat-port ́i põhimõtet, mis tähendab, et kaamera valikul tuleks eelistada suuremat lainurka võimaldavaid mudeleid. Kitsama nurga korral peate sõpra pildistades valima, kas tema pea või jalad, kuna tema täispikkuses pildile saamiseks peate juba lootusetult kaugele minema. See aga kasvatab veekihti kaamera ja objekti vahel ning üldjuhul jääb kaamerasse sisseehitatud välklamp ka nõrgaks.
Kuna vee all pildistades tuleb suurem osa valgusest ülevalt, siis peaks üldjuhul kasutama lisavalgust. Esiteks selleks, et ka objektide külgi näha ja teiseks, et jäädvustada värve, kuna paksu veekihti läbides spektri punased kiired neelduvad selles ja ainult siniste kiirtega pole võimalik kogu värviskaalat edasi anda.
Lisavalgust kasutades on oluline seada valgusti optiline telg võimalikult erinevaks objektiivi teljest – muidu on pilt vees oleva hõljumi tõttu (eriti Eesti vetes) nagu täistuledes autoga läbi lumesaju sõites. Samas võib saada fantastiliselt ilusaid fotosid ka ainult loomulikku valgusallikat päikest enda huvides ära kasutades. Kindlasti on kõik sukeldujad nautinud pinnalainetes murdunud päikesekiirte mängu korallrifil või põhjaliival. Samamoodi võib pildistada ka siluettidena pea kohal tiirutavaid haisid, sukeldujaid või muud huvitavat. Kui lisavalgust ei kasutata ja eesmärgiks on saada loomulike värvidega pilt, peaks kasutama spetsiaalseid Magic-filtreid.
Väga oluliseks teguriks on ajastamine. Hea pildi jaoks on vaja mitmete soodsate asjaolude kokkulangemist: sobiv valgus, hea nähtavus, põnevad objektid ja õige varustuse olemasolu sel hetkel. Kui räimeparv pea kohal ringiratast tiirutab (tõsieluline näide Lohusalu madalikult), aga sul on kaamera ees makroobjektiiv, siis naudid vaatepilti ainult sel hetkel ja selles kohas. Sõbrad peavad vägeva pildi imetlemise asemel piirduma kalamehejutuga.
Veealusel pildistamisel on lihtsam alustada lähivõtetest, kuna siis on veekiht objekti ja kaamera ning välklambi vahel kõige väiksem. Lainurkvõtteid tegema hakates on juba vaja reguleerida kunstliku ja loomuliku valguse suhet. Seda tehnikat vallates on võimalik muuta päevane aeg öiseks, tekitada mulje möödakihutavast haist jne.
Kindlasti tuleb erilist tähelepanu pöörata varustuse hoidmisele ja hooldamisele. Oluline on spetsiaalne apa- raat või tavakaamera veealune kest – olgu ta siis plastikust või alumiiniumist – pärast iga kasutamist mageda veega üle loputada. Hoiduda tuleks selle ükskõik mil viisil vigastamisest (kõik sukeldujad paadis ei pruugi selle peale tulla, et kaamera vajab teistsugust käsitsemist kui tinavöö) ja alati peaks üle vaatama, et kummitihendid oleksid parajalt silikoonitud ja puhtad. Piisab paarist liivaterast, et teie kallis kaamera muutuks laste mänguasjaks.
Selles numbris
- Viikingite jälgedesse!
- Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
- Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
- Oo, Istanbuuuul...
- Esimest korda Indias
- Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
- Veealuse maailma tõeline nägu
- Kaameraga allpool veepinda
- Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
- Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
- Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
- Kõige raskem suusamaraton maailmas?
- Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
- McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
- Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
- Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
- Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007
