Kaamos on kole asi!

Teel peaväljakule tuli mulle vastu linna ainus kerjus. Ta oli mind paaril eelneval päeval korduvalt tülitanud, sest tema „välikontor“ näis päris ahtake. Mehike tiirles põhiliselt üheainsa tänavakohviku ümber, mille omanikul oli vist diil ameeriklastega – igatahes istusid need seal oma hamburgerianaloogide ümber nagu kondorid pühvlirümbal. Ja nokkisid palukesi sellise kiirusega, nagu ilmuks kohe kusagilt neist veelgi organiseeritum ja kärarikkam pride ning lööks eine üle. Aga sellel kohal oli ka üks suur voorus – nimelt pakuti seal linnakese kõige paremat kohvi. Ja sellele ei suutnud ma vastu panna. Muidu oleksin sellest lärmakate turistide pesast kaarega mööda käinud.

Kerjus oli oma mälu roheliseks suitsetanud, aga nägusid mäletas ta suurepäraselt. Kui ta mulle lähenes, peegeldus tema kivistunud pilgus vaid üks valulik lause: „Oi kurat, ka täna ei anna sa mulle sentigi!“ Mul oli aga taskupõhjas terve reisi vedelenud üheeurone. Milleks seda kaks nädalat kaasas kanda, kulutab ju taskuid?

Ent teisest küljest – kas ma talle nüüd loengut hakkaksin pidama, et isegi leemurid on õppinud jooma turistide tagant tühjade kokakoolapudelite põhjast viimaseid tilku? Mis tõi omakorda kaasa selle, et ilmus veelgi rohkem turiste. Aga kus on rohkem turiste, on ka rohkem koolat. Ja järelikult ka rohkem leemuri-show’d!

Ent see vaeseke polnud vist elust midagi õppinud. Palga väljateenimiseks peaks end kas või natukenegi liigutama. Ta ei viitsinud ju mulle punuda palmilehtedest mõttetuid iluasju nagu Toto, et keegi talle õlle välja käristaks. Ta ei üritanud mulle müüa isegi olematu krokodillivaatluse vautšerit nagu John. Või maha parseldada surnud püütonit nagu too nimetu indiaanlane. Mis sest, et volask oli päikese käes juba pahaks läinud, aga „siit saaks ju head saapad“. Isegi too põõsas, kes hakkas minuga öösel rannapromenaadil kõnelema, et tal on mulle something special, oli tollest pulstunud rastapatsidega sellist tunduvalt targem. Teadis, mida teeb.

Kerjus lähenes. Täiesti mõttetu mees! Aga minuga kohakuti jõudes soovis ta ootamatult mokaotsast „Tere hommikust!“ ning möödus minust nagu postist. Pöördusin ja karjatasin: „Oota!“ Kivinägu võpatas. Ta oli ometi-gi-gi midagi teinud! Ta ju tervitas tuttavat nägu. Ulatasin talle mündi ja… valged silmad lõid mustas näos särama. (Muuseas – euro on sel saarel täiesti arvestatav rahaühik. Selle eest saab hiinlase poest külma õlle.) Ei jõudnud mõeldagi, kas tegin nüüd heateo või oli see hoopis kuritegu. Sest samal hetkel kostis trummipõrin. Panime jooksu. Mõlemad eri suundades. Ilmateade oli paika pidanud ja taevast hakkas langema valgeid köisi. Troopilisel vihmal on aga kahjuks üks halb omadus – kui see algab, muudab see su hommikuse duši all käimise kümne sekundiga mõttetuks.

Olen elus korduvalt kogenud, et kui annad poisile, kes su kohvri tuppa tarib, kohaliku sinise rahatähe, tahab ta homme sult juba rohelist. Mitte niiväga kohalikku. Kui aga annad kohe rohelise, tahab ta homme järgmiselt lollilt turistilt juba mitut samasugust. Ei, nüüd ma ei jõudnud selle üle juurelda. Lippasin esimese varikatuse alla, sest nägin eemalt lähenemas roostes monstrumit, mida võib väga elava fantaasia korral nimetada ka ühistranspordiks. Tõstsin käe. Kulunud rehvid krigisesid, nende alt paiskus sopajuga. Paari hüppega olin uksest sees, aga tilkusin nagu pumba, kes on käinud jõekäärus muda sees püherdamas. Selle eest premeeriti mind aga viimase istekohaga roostes raudkuudis. Kohalikud naersid. Tunnustavalt. Üks patsutas isegi lohutavalt õlale. Olin ju nendega nüüd ühte värvi.

Järgmisel ristmikul vehkis aga juba paks valge mutt. Juht pidurdas tüki delikaatsemalt. Kui emalaev, kelle brutoregistertonne ma ei hakka kirjeldama, uksest sisse ronis, üritas ta minu kõrval olevat roostes klapptooli avada. Tulutult. Ja ajas siis pea laes toolikorju oma kannikapilusse. Kuhu see mõistagi uppus. Aitasin siis teda pisut tooli kallutada. Lõpptulemusena jäi ta oma jämedat sinki pidi krigisevate vedrude vahele.

See on mu elu üks kõige negatiivsemaid reisikogemusi. 20 minutit olin sunnitud kuulama tigedat ingliskeelset sõimu, et mis neil inimestel raiskadel viga on, et nad pidevalt nii abivalmid on. Saan elus ise ka hakkama! Õnneks tuli aga enne slumme suur betoonist kaubakuuride rida, kus roosa liha nõudis käskivas kõneviisis luba maha valguda. Vihm sai ka vahepeal otsa.

Mina sõitsin edasi slummideni. Olin viimane klient. „Kuhu sa sõita tahad?“ küsis autojuht. Mis mul jäi kosta: „Selle kohani, kus te ümber pöörate. Sinna, kus on teie lõpp-peatus!“ Ega sohver mind hästi uskunud, aga tegime temaga porisel külaväljakul siiski ühe suitsu, enne kui ta tagasi keeras. Panime oma geograafiatunnid paika. „Mõned inimesed on ikka väga pirtsakad,“ tõdes ta. Miks sellised üldse kodust välja ronivad!? Siis oli mul aega mõelda küll. Jajah! Kaamos on kole asi. Eriti, kui nad seda enda sees kannavad.

Aga lõunaks laksas päike mu ikka ära. Veetsin kaks tundi vineerputkas õlut juues ja jälgisin, kuidas seal monteeritakse „tsiviliseeritud maailmast“ teisele ringile tulnud kanagrilli. Oli ülihuvitav.

Kõik need asjad ei juhtunud ju ühes riigis? Ega vist jah. Aga rastapatsi hommikutervitus ja roosa lihakeha seal ju ometigi olid… Muud mõnusat kannan aga raske kohvri asemel alati endaga kaasas. Reisigem palun vahel ka iseendas!

Tekst: Villu Kangur  

Selles numbris

• Ühel teljel ümber planeedi
• Superfail
• Tamada ja Toostid
• Paari sõnaga Georgia köögist
• Meigo Märk – 8050 kilomeetrit jalutades
• Lootos
• Kaamos on kole asi!
• Aarete saare avastamata radadel ehk kuidas me ootamatult Kuubalt Nooruse saarele sattusime
• Tõus Kazbekile pole jalutuskäik pargis
• Stalin ja Georgia
• Aleksei Tammiste: Tbilisis oli hea mängida!
• Georgia laul
• Kevadeks GEORGIASSE
• Põhja-Kaukaasias turismipioneeriks. Muuhulgas jalgrattaga.
• Thušethi – iidsete kommetega ja metsikult ilus
• Džigittidega võidu
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 59 – Aprill 2016