Kõpu poolsaare tippu jääb Kalana, mitmekesise looduse ja imeilusate randadega Hiiumaa piirkond, kus on tekkinud tugev ja kokkuhoidev kohalik kogukond. Kalana sadama omanik ning KalanaÄÄRe kontseptsiooni eestvedaja Jüri Tamm räägib lähemalt.
Kas mittekohalikuna on tunda, et siin Kalanas on omalaadne hingamine? Kalanasse on ajapikku tekkinud kokkuhoidev ja ühtmoodi mõtlev kogukond. Kirjelda palun selle kogukonna liikmeid.
Omamoodi tõesti. Siin on väga kirju taustaga inimesi. Muusikud, pankurid, kunstnikud, moeloojad, ettevõtjad, advokaadid, ehitajad, õllemeistrid, founder’id, arstid jt. Selle paiga pluss ja miinus on kaugus kõigest muust. Kui siia tuled, siis tavaliselt mitte ainult nädalavahetuseks. Ehk inimesed, kes ennast Kalanaga seovad, peavad arvestama: peab aega leidma, et võtta endale Kalana aega. Lisaks laste ajaviitmine. Kalanas hommikul nad kaovad kuhugi, päev otsa toimetavad ja siis ilmuvad jälle välja. Ei ole pidevat „mul on igav ja tahan telefoni“-juttu. Me saame oma lastele pakkuda suvesid ja lapsepõlve looduse keskel, nad kuidagi leiavad siin metsas ja rannas endale kogu aeg tegevusi. Üldse on kogukonna rahvas pigem sportlike ja aktiivsete eluviisidega. Kohtumised veiniklaasi taga on tasakaalus kohtumistega jooksurajal.
Mis teid seob? Teil on välja kujunenud ka mõned kindlad traditsioonid, mida igal aastal koos ette võtate. Räägi neist lähemalt.
Niipea kui Kalana resident Kalanasse saabub, kehastub ta Kalana elanikuks. Lips lendab nurka, siin oleme kõik üsna ühesugused, isegi distantsilt tööd tehes. Oleme korraldanud Kalana vanakraamilaata, jaanituld Kalana sadama muulil, kindlasti ka sel suvel. Päris oma küla üritus on 4. juuli pidustused. Toimub midagi väga kaootilise paraadi sarnast, hot dog’ide söömine, laste ja lapsevanemate vaheline jalgpallilahing ning muud põnevat.
Kalana ja California. Sarnasused ja erinevused?
Mingi aeg tagasi tuli rühm kogukonnast päevavalgele teooriaga Kalana Vabariigist. Tegu on kui uue asustusega. Ehk Kalana on nagu California ja kogu American dream oma parimal kujul, vaba maailm. Siia tulevad inimesed võetakse lahkelt vastu, sulandumine ühiskonda on imelihtne, sest siia tullakse ju samade väärtuste pärast. Siin on ürgne unikaalne loodus ja maailma serva tunnetus, teistmoodi olemine. Ilmselgelt pidi kuidagi ka Vabariiki tunnustama ja tähistama. Loodi Kalafornia lipu, võttes aluseks California osariigi lipp, ning hakati tähistama 4. juulit ehk Ameerika iseseisvuspüha. Vabandan asjaosaliste rajajate ees, kui selle ajaloo kirjelduses tegin mingeid faktivigu, selline versioon eksisteerib minu peas ja nii tunnen ka ennast vastuvõetuna.
Kalana eristub ülejäänud Hiiumaast, isegi kohalike jaoks oli pikka aega tegemist Kärdlast pea tunnise autosõidu kaugusele jääva kohaga, kuhu ainult surfajad ja muud ekstreemturistid ära eksisid. Kui pikk on Kalana ajalugu, kas oled uurinud?
Nõukogude ajal oli piirkond suletud ning varasematel aegadel eestlase jaoks liiga karm asukoht. Meri liiga tormine, et kala püüda, ja pinnas liiga kivine, et midagi kasvatada. Tundub, et Kalana ajalugu ei ole väga pikk ning põliselanikke napib, tänu sellele ehk uusasukad tunnevadki ennast siin nii hästi. Siin ongi sarnasus Californiaga – tulevad vana maailma vurled, meie näol siis mandri vurled, ja hakkavad arendama, toimetama.
Meil kui Kalana uusasukatel on aga tohutu eelis Ameerika vallutajate ees. Me saame nende tehtud vigu vältida oma nn tsivilisatsiooni loomisel. Lisaks on vallutuse prioriteedid üsna erinevad. Kalana uusasukad on siin, et neid unikaalseid looduslikke ressursse tarbida jätkusuutlikult, hoolides samas vanadest olijatest ja kohalikust ajaloost, niipalju kui seda siin on.
Ma väga loodan, et minu öeldu põliselanikele haiget ei tee, aga sellisena ma seda olemist siin tunnetan. Samas leiti siit eelneval suvel arheoloogilisi leide, mis näitavad ehk hoopis midagi muud. Ootame põnevusega arheoloogide seletusi.
Kui paljud teie kogukonnast surfamisega tegelevad, kui oluline roll on veespordil? Kohalik loodus koos Läänemere kõrgeimate lainetega loob ju sellega tegelemiseks ideaalsed tingimused.
Suur hulk kogukonnast tegeleb või on hakanud tegelema siia kolides lainesurfiga. Jällegi midagi, mis Eesti mõistes on täiesti sürreaalne. Põhjuseks unikaalsed lained oma koduhoovis. Meil on oma suhtlusgrupp, kus siis arutatakse, kas ja kus tasub merele minna. Kui on lainepäev tulemas, siis Kalana muutub, eriti suvel. Palju kalipsodes jalgrattureid tormab surfilaud kaenlas Kalana sadama muuli või Ristna poole. Turistid, kes on tulnud kas restosse sööma või lihtsalt Kalanat imetlema, istuvad sadama muulil, jälgivad surfareid nagu hülgevaatlusreisil ja mõtlevad, mis pagana kohta nad sattunud on. Uus jahisadam annab võimalusi juurde merega lähemalt tutvust teha, purjetamine hakkab meil siin vaikselt pead tõstma.
Kui paljud kogukonnast aasta ringi siin elavad ja milline näeb Kalana elu väljaspool klassikalist turismihooaega?
Aasta ringi tegelikult mõned üksikud. Aga külastatakse päris aktiivselt ka väljaspool suve. Suur osa elamistest on rajatud viimase 15 aasta jooksul, mil suvekodude hooneid on ehitatud pigem aastaringseks kasutuseks. Ise käin aasta ringi üsna palju siin tänu KalanaÄÄRe toimetamistele. Alati näpistan päeva paar lisaks, sest Kalanas on produktiivsus ja fookus tihipeale palju parem kui Tallinnas. Tean, et sama mudelit kasutavad paljud teised kogukonnast. Tegelikult on siinne kliima aasta läbi üsna pehme, lund on harva ning igihaljas loodus kutsub kogu aeg tagasi. Sügisene lestapüük toob siia palju kalamehi, jõulud ja aastavahetus jällegi kogukonna rahvast oma sõpradega. Kevad on siin tavaliselt mõnusalt kuiv ja soe. Suveväline Kalana on ütlemata ilus ja vaikne.
Mõni põnev fakt Kalanast, mida vähe teatakse…
Võib-olla seda, et tegelikult ei ole siin kogu aeg tormine ja tuuline, pigem vastupidi. Lihtsalt tuulised ilmad kipuvad siin võimsamad olema kui mujal Eestis ning siin on Eesti vist kõige väiksem aastane sademete hulk, küsige igaks juhuks Taimi Paljakult üle. Ja augustiks kasvavad siin ämblikud ebaloomulikult suureks.
Sellel suvel avati Kalanas uus sadam. Millised on ootused sellele?
Minu arvates annab jahisadam Kalanale veel ühe dimensiooni, toob inimesi rohkem lähemale vee peal toimuvale. Näiteks äsja arutasime omavahel ja leppisime kokku, et järgmine suvi organiseerib jahisadam väikestele Kalana tegelastele purjetamise treeningud. Kalana kogukonnas väga palju purjetajaid ei ole, kuid olen juba kuulnud, et nii mõnigi plaanib minna kapteni kursustele, teine jälle vaatab vaikselt paadimüügikuulutusi.
KalanaÄÄRe restoran on saanud mitu tunnustust. Kindlasti mängib võtmerolli maitsev toit, aga mis veel?
Äsja nimetas Falstaff meid „Aasta üllatajaks Eestis 2024“ ning reastas Eesti restoranide pingereas 27. kohale, suurepärane on näha, et meie tööd on märgatud ja hinnatud. Nagu aru sain, ei ole hindamise kriteeriumiks ainult toit. Kui KalanaÄÄRe restorani kontseptsiooni lõime, siis kirjeldasin seda kui kohta, kus merelt surfamast tulles saab märjas kalipsos süüa häid austreid, seda mitte peenutsemise mõttes, vaid need lihtsalt on nii head, ning võtta kõrvale värskendava joogi, tundmata ennast ebamugavalt. Samas ei tunne ennast halvasti ka kenas suvekleidis naisterahvas kõrvallauas ega ka lihtsalt kämperiga reisiv plätudega tüüp. Ma arvan, et lisaks heale toidule ongi võti selles ÄÄRe tundes, see on lihtsalt nii teistmoodi mugav ja vaba. Suur tänu kõigile inimestele, kes selle nimel vaeva on näinud!
Iseloomusta palun Kalanat kolme lausega.
Meri oma võimsaimas võtmes, kõigi oma erinevate nägudega, omanäoline Paradiisirand, ürgne karmides tingimustes hingav loodus. Lisaks toredad inimesed, kes kohapeal toimetavad, just selle eelnimetatu pärast. Vaba, ürgne ja päikeseline, see on hoopis teistsugune koht, mida olete kusagil mujal Eestis märganud.
***
Laura Nestor,
fotograaf ja suvehiidlane
Kalana teeb eriliseks eelkõige mitmekesisus. Inimesed on siin erilised. Loodus on rikkalik ja siin oleks justkui esindatud kõik kaunis, mida ümbruses märgata ihkad. Eriline vabaduse tunne ja tugev looduse jõud, rahu!
Traditsioonid... neid on siin mitmeid. Perega koosveetmise koht, kus aeg peatub. Veemõnud ja tünnisaun. Kalana ÄÄRes pitsade mugimine koos sõpruskonnaga ja sealne igasuvine Amapiano pidu päikeseloojangu taustal.
***
Kristjan Lepik,
ettevōtja
Kalana on üks kummaline koht, juba esmakohtumisel 20 aastat tagasi sain aru, et see on minu koht. Kuid siin on üks omamoodi maailm – lähed majast paremale, on küla ja paar väga toredat kohvikut, lähed vasakule, on 20 kilomeetrit ainult metsi. Mina käin siin metsades oma mõtteid mõtlemas, kui mingi suurem asi lahendada – tulen üksi Kalanasse ja metsades tuiates mõtlen asjad selgeks. Ka Arbonicsi äriidee on saanud alguse siit metsadest, käime oma tiimiga iga aasta siin strateegiat seadmas.
Selles numbris
- Hiiumaast ja endast
- Tiiu Masing: „Aeg ei ole raiskamiseks!“
- Tahkuna tuletorn kutsub laskuma
- Yui Yui: „Kui ma Eestisse tulin, sõin lund.“
- Hiiumaa rootslased
- Ebareaalne koht 12 miili kaugusel Eestist
- Lauri Saatpalu: „Ole valmis kõigeks!“
- Retro hiiu moodi
- Üllar Soonik: „Kõik mu huvid on loodusega seotud.“
- Ristna tuletorn – Eiffeli meistriteos
- Kalana – koht, kuhu tahaks jääda
- Margit Kääramees: „Meie jaoks on Orjaku sadam maailma ilusaim väikesadam.“
- Maret Kukkur „rabeleb kultuuriasjadega“
- Klaasikunstnik Kalli Sein: „Hiiumaa on loomiseks ideaalne paik!“
- Ülo Sooster 100
- Nelja Nurga galerii
- Hiiumaa sõber Justyna Seniuta
- Marco Pärtel: „Viscosa kultuuritehasest sai juhuse tahtel mu eluprojekt!“
- Kadri Valdma: „Tuleb kasutada vanu masinaid ja kohalikku toorainet, et oleks väike jalajälg.“
- Hiiumaa – roheline pärandsaar sinises meres
- Välismaalased Hiiumaast
- GO Reisiajakiri – Hiiumaa 2024
