Kalliskivi nimega BIRMA

Eurooplase jaoks salapärane ja eemalasuv Birma on hea võimalus jätta igapäevasekeldused ning märgata, üllatuda, mõtelda ja rõõmustada ehedate elamuste üle, mida see maa pakub. Allan Kaldoja toob lugejani lõigud isiklikust reisipäevikust.

04.–05.12 YANGON

Täna on üks omamoodi päev: ärkamine Kathmandus, McSpicy paneerburger Delhis, veel üks vahemaandumine Bangkokis ja õhtul jõuame koos sõber Märdiga Yangoni. Aarne peaks meid seal juba ees ootama, Liisi jõuab homme. Ja Birma avastamine võib alata.

Esmamuljed

Lennujaam on väike ja modernne, väljas soe ning võrreldes Nepaliga on kõik puhas ja korras, pole tossu ega tuututamist, tänavad puhtad ja korras, peagi ilmuvad nähtavale esimesed kuldsed pagoodid. Öeldakse, Birma on kuldne maa.

Meie hotell on kohe Sule Paya kõrval, samal ajal kui me Märdiga sisse tšekime, väljub liftist Kuressaare mees Aarne. Käime Aarnega väikesel hilisõhtusel jalutuskäigul läbi suure ja osaliselt mahajäetud koloniaalmajade kvartali. Paarkümmend inimest istuvad tänava ääres väikestel plastmasstoolidel ja jälgivad posti otsa tõstetud televiisorist seriaali järjekordset osa. Külgkorviga jalgrattad seisavad tihedas kobaras, peremehed magavad sealsamas lavatsitel. Jõe ääres kohtame paadimehi, kes ei pea paljuks meiega tähistaeva all rummilonksu jagada. Yangoni öö lõhnab kui kummaline segu Kagu-Aasia ja Kariibi piirkonna aroomidest.

Hommikul lennujaamas kingin Liisile jasmiiniõitevaniku. Traditsioonilises seelikus longyi’s taksojuht viib meid hotelli ja seltskond ongi koos. Muuseas, nendes seelikutes käivad Birmas kõik mehed.

Vend Vahindra

Satume hiina linnaossa Guan Yini templisse Latha ja 20. tänava vahel. Siin peaks olema urn vend Vahindra tuhaga. Tempel on uhke, hiinapärased Buddha-kujud, lilled, küünlasära ja viirukilõhn. Kohalikud inimesed ei mõista inglise keelt, et mu küsimustest aru saada. Sõbralik noormees selgitab, et ta austab küll Buddhat ja käib siin palvetamas, ent ei tea templi ajaloost palju. Sama lugu pidi olema töötajatega. Noormees küsib ühe töötaja käest siiski kohalikus keeles, kas too teab midagi Eestist pärit vend Vahindra nimelisest bodhishattva’ks kuulutatust, kes väidetavalt 1962. aastal just siia templisse maeti. Proua, kes veidi meenutab mu Narva vanaema, naerab veel kord lõbusalt, ent ei tea Vahindrast midagi. Ta seletab mulle naerulsui: „Myanmar, Yangon, Chinatown, Guan Yin temple!” Kohalikud ütlevad Myanmar, meie kasutame suupärasemat Birmat, võtmata sellega poliitilist seisukohta.

Maksame suurema osa kaasas olnud sularaha lendude ja hotellide eest kohe ära ning saame vastu lennupiletid ja hotellivautšerid. Keskmine siselend maksab umbes 120 Ameerika dollarit, hiljem selgub, et lennukid on väikesed, aga küllalt mugavad, teenindus suurepärane ja tunnise lennu kestel pakutakse ka võileiba. Rahast loobumine vautšerite vastu tundub veidi kahtlane, kuid otsustame usaldada, küllap see siin nii toimib. Ette rutates - kõik sujubki. Reisiplaani kuuluvad iidne templiväli Bagan, maaliline Inle järv ja lõpuks naudime paar päeva rannamõnusid Bengali lahe kaldal olevas Ngapalis.

Sularaha on oluline, kuna Birmas ei olnud veel hiljaaegu ühtegi pangaautomaati. Just meie reisi eel ja ajal paigaldati Yangoni paar esimest MasterCardi ja Visa sularahamasinat. Ülejäänud riigis tuleb sularahas arveldada, seda tasub silmas pidada. Alati tuleb kaasa võtta 20% planeeritust rohkem raha, eelistatult korralikes kupüürides 100-dollarilisi, nende vahetuskurss on kõrgeim.

Külastame Yangoni uhkust Shwedagoni. See on suur kompleks kümnete kuldsete tornide, templite ja sätendavate palvemajadega, mille keskel troonib vägev saja meetri kõrgune kuldne pagood. Tõeline maailmaime! Legendi järgi on pagoodi sees varjul Buddha kaheksa imettegevat juuksekarva. Kujutleme, kuidas siin veetis oma viimaseid aastaid üks uskumatuma elulooga eestlane Karl Tõnisson, Baltimaade budistlik peapiiskop, kes raugaeas mõtlusega tegeles ja kasside eest hoolitses. Vend Vahindra tuleks teatritükki ja filmi sisse panna!

06.–08.12 BAGAN

Bagan on super! Kordan − Bagan on super! Suure Ayarwaddy jõe ääres tasandikul elas uskmatu sõdurkuningas Anawrahta. Lõunapoolne naaberkuningas saatis tema juurde kaks oma buda munka. Anawrahta vestles nendega pikalt. Lõpuks paelus budism teda sedavõrd, et ta vallutas lõunapoolse kuningriigi ja tõi endale sealt terve hulga buda munki, kellega vestelda. Usulise äratundmise harjal algatas ta suurejoonelise ehitustöö ning tema ja ta järeltulijad lasid tasandikule 250 aasta jooksul ehitada 4000 templit. Meie jõuame sündmuskohale ligi tuhat aastat pärast Anawrahta saatuslikke vestlusi ja hoolimata möödunud ajast, 1975. aasta suurest maavärinast ja järgnenud nõukogude- stiilis renoveerimistöödest on umbes 2000 templit veel alles.

Bagani templid on pillutatud paarikümne ruutkilomeetri suurusele alale. Rendime jalgrattad (ca 5 dollarit päev) ja väntame lõõskava päikese all mööda punutismajadega ääristatud külatänavaid, saatjaiks lapsed, sead ja koerakutsikad.

Kohtumised kohalikega

Iidses massiivsete seinte ja müüridega templis müüb kunsti üks naaskel poiss, kes kogub eri maade paberraha. Kuna olen ise numismaatik, tunnen kohe hingesugulust. Poisi kogus on ka üks tuttav roheline tammsaare. Täidan nüüd talle antud lubaduse ja teen üleskutse − kõik, kes te külastate Bagani Dhammanida templit, võtke võimaluse korral kaasa mõni krooniaegne kupüür ja te rõõmustate kunstimüüjast poissi väga!

Tolmusel liivateel ühe templi juurest teise poole vändates märkan kaht väikest poissi puude all askeldamas. Suuremal neist (umbes kuueaastane) on käes jurakas ritv või toigas, mille otsas konks. Ja pikk birma suits kõrva taga. Väiksemal (umbes nelja-aastane siilipea) on käes ämber. Küsin, mis nad teevad. Selgub, et nad on meekorjamismeeskond − koos otsivad puude otsast metsmesilaste kärgi, suurem tõmbab need konksuga alla ja väiksem tassib mett kaanega ämbris. Asjalikud tegelased.

Päikeseloojangul kõnetab meid Ananda Pahto templi juures proua E E (tema nimi kõlaski nagu kaks eraldi hääldatud e-tähte), kes suveniire müüb. Algul soovib naine Liisiga mõnda väikest asjakest vahetada. Kui selgub, et Liisil pole peale riiete talle midagi sellist hoobilt ära anda võimalik, toob E E Liisile käevõru ja lakitud karbikese ning lihtsalt kingib need talle. Märgib, et see on talle suur rõõm, kuna Liisi on ilusaim inimene, keda ta eales näinud on. Kohmetunud Liisi punastab ja puikleb, ent siis kallistab teda ja mina teen mõlemast pilti. Siiras rõõm peegeldub E E näolt. Tunnen, kuidas hinges pesitsenud umbusklikust põhja talupojast on jäänud vaid väike helesinine loik. Kui keegi teist võtab plaani Bagani külastamise, andke palun mulle märku, tahaksin E E-le foto ja väikse kingituse saata.

Parim paik päiksetõusudeks ja -loojanguteks on Dhammayazika tempel tasandiku lõunaosas. Kõrge tempel, millelt kooruva kullatud kihi alt paljastub punane ehituskivi. Sealt on terve tasandik kui peo peal. Avanevat vaadet pole erilist mõtet kirjeldada, ma pole Balzac. Aga sellist vaadet ei näe kusagil mujal sellel planeedil. Hommikuti täiendavad sürreaalset vaatepilti seitse suurt kuumaõhupalli, mis jõukamaid turiste kandes üle välja hõljuvad.

09.–11.12 INLE

Inle järve äärde jõuab meie buss kell neli hommikul. Sularahaga on üha kitsam, aga ka siin küsitakse viis dollarit „turismipiirkonda sisenemise tasu”. Külm ja pime bussipeatus tühjeneb ruttu. Võtame kaks viimast külgkorviga ratast, ütleme poistele oma ööbimiskoha nime, nad on segaduses, aga hakkavad siiski sõitma. Liugleme öökülma tähistaeva all magava linnakese tänavail. Õiget kohta muidugi ei leia, varsti selgubki, et meie järvehotelli juurde saab vaid paadiga. Raha on vähe, aga maksta tuleb ka paadi eest. Igatahes, kell kolmveerand viis istume kui unised ja lõdisevad kakupojad paadis, libiseme esmalt läbi kanali, siis aga juba Inle järve veeväljal. Tähed säravad, on väga ilus ja väga külm. Õnneks meil veab, hotell on meie saabumiseks valmis ja poole tunni pärast oleme oma vaiadel majakesse sisse kolinud. Toas on samuti külm, elupäästjaks osutub kuum kohalik roheline tee (tasuta) ja soojaveekott, mis on üks väga kasulik leiutis.

Ujuvad aiad

Inle on järv, mis asub Kesk-Birmas umbes 900 meetri kõrgusel ookeanist. Ööd ongi seal külmad, päeval aga tõuseb temperatuur kuni 30 soojakraadini. Järve ümber, täpsemalt järve peal on seitse maalilist küla, mille vaiadel majakeste juurde saab paadiga või peent sillakestesüsteemi kasutades. Piirkonna omapäraks on ujuvad aiad, kus tokkidega järvepõhja kinnitatud mätastel kasvavad kõikvõimalikud juurviljad. Ühel paadiretkel ujuvadki meile vastu tuhatkond punapõskset tomatit. Ümber järve tiirleb rändturg, mis toimub iga päev ise külas. Müüakse peamiselt toiduaineid ja käsitööd. Järverahvas on tõsisem, aga tagasihoidlik, rahulik ja sõbralik. Järvel on mitu budistlikku kloostrit, ühes neist elavad lisaks munkadele ka budistlikud kassid, kes mõistavad läbi rõnga hüpata.

Kohtumine An-Džuga

Ka meie maalilises peatumiskohas Golden Island Cottages 2 (suure tõenäosusega parim hinna ja kvaliteedi suhe Inle järve ääres) seisavad punutisest majad vaiadel vees. Ühel õhtul läheme mööda sildteid kaldal olevasse Thale U külla, raja kõrval kasvavad krootonid ja suurte valgete õitega lilled, umbes nagu ratsuritähed. Maalõhnad. Läheme külatemplisse, mis taamal mäenõlval paistab. Jõuame sinna juba pimedas. Budistlikes templites käiakse alati paljajalu, ukse taga ongi ühed plätud. Seest kostab vaikset laulu. Jätame oma jalavarjud meiegi ning astume hämarasse templisse. Poolringi ära teinud, näeme, et põhi-Buddha ees palvetab üks dressides mees, teeb seda imeilusalt, poollauldes. Istume vaikselt maha ja kuulame nii veerand tundi. Väljas stuupatippudes kõlisevad kellukesed. Mehe vaikne südamlik palvelaul on kui inimkonna hääl. See on vist mu elu parim kontsert, midagi sarnast olen kogenud vaid Hiiumaa väikekirikutes haruldastel suveõhtutel. Mulle tuleb meelde lugu Ruhnu kirikuõpetajast, kes tühjale kirikule jutlustab ja kõigi eest palvetab. Siinse palvetaja nimi on An-Džu, veel üks birmalane, keda ma ei unusta.

Jalgsõudjast kalamehed

Inle järve kalurid kasutavad oma tööks väikeseid puupaate. Neil on väga omapärane sõudmisstiil − mees seisab ühel jalal lootsiku ahtris püsti, laseb kätega võrku vette või tõmbab välja, teine jalg aga on ümber aeru (viimase käepideme ülemine ots on kaenla all) ja sellega nad sõuavad. Tasakaalu meistriklass! Kui võrk vees, sõuavad sellest kümmekond meetrit eemale ja siis liiguvad piki võrku tagasi, pekstes aeruga plärtsuvalt veepinda − vist ehmatavad nii kala võrku. Efektne on see küll.

Maaliliselt Inle järvelt lahkume varahommikul. Päike tõuseb, ent endiselt on hommikuselt külm, meil on kõik riided seljas. Paar tundi pärast järvekodust lahkumist maandume Bengali lahe ääres Thandwes ehk Ngapalis. Ja siin tervitab meid leitsak!

12.–14.12 NGAPALI

Lõpuks ometi Bengali lahe ääres, oleme sellest unistanud reisi algusest. Ngapali on täielik kuurort, kuigi puuduvad suured hotellid ja turistidehordid. Veel. Õnneks.

Meie lihtsatest puumajadest koosnev Royal Beach Motel asub ranna lõpus. Siin töötab üks soomlanna, kes Aarne reipale „Tere!”-le ka vastata taipab. Meie ja valge rannaliiva vahel, kus palmilehtedest katustega varjude all lamamistoolid, on kaunis kaardus roheline palmisaluke, nii kahekümne meetri jagu. On see vast ilus koht, päris paradiis kohe! Ka öösel ei lange temperatuur alla 23 soojakraadi.

Kalalkäik

Ngapalis teeme toreda paadireisi vahva tagasihoidliku kapteniga, kelle kõhna keret kroonib uhke nokamüts. Püüame kala. Esmalt saab saarlane Aarne hoo sisse, püüdes lõpuks kokku kuus-seitse erinevat mereelukat. Selle peale lööb hiidlase veri välja Liisis, kes püüab kõige ilusamad ja selgub, et ka maitsvamad kalad. Ega Märt ja minagi päris ilma jää. Päike kütab ja kavalad kalad viivad üha uusi kalmaaritükke puhtalt konksu otsast ära. Püüame, kuni kogu sööt otsas. Snorgeldame tunnikese. Kalu on päris palju, samuti mõned korallid, kuigi värve enam eriti ei olnud. Veidi häirib ringihulpiv kileprügi ja eriti võigas pikkade koibadega surnud krabi. Pärast peame väikeses ja vaikses omaette rannas kenade puude all olevas lauas kenasti lõunat. Omapüütud kala maitseb muidugi eriti hää!

Kingitus pisipoisile

Meie lõunapaigas elab kaluritares väike poiss. Kaks nädalat varem Saaremaal oli tema eakaaslane Uku kuulnud isalt kaugetest maadest ja seal elavatest lastest, kel palju vähem mänguasju, kui meil siin kombeks. Nii andis Uku isa Aarnele kaasa mõned oma mänguasjad birma lastele kinkimiseks. Kaluritare poiss saab kingiks väikese punase mootorratta. Poiss on õnnelik ja keeletu, vaatab suurte silmadega. Siis kingin mina talle Tallinna kommi, mis küll veidi sulanud. Seegi võetakse vastu.

Oleme hommikusöögil õues. Üle aia näeme möödumas väikest keskealist naist, peas suur metallkauss, mille ühest äärest tolkneb suure kala saba ja teisest jõllitab suur pea. Teen üllatunud häält, naine jääb rõõmsalt seisma ja laseb mul pilti teha. Pärast liigub tagasi rannast külatee poole, ikka kala peas, ja lehvitab rõõmsalt. Tundub, justkui kalagi lehvitaks oma suure sabaga.

Ehedust täis

Hotellirand on puhas ja hooldatud. Ent kohe neeme taga järgmises lahes on kaluriküla ja heas mõttes „sitarand”, kus käib puhtal kujul „elu enne valge turisti saabumist”. Elamust täiendab kõikjal kuivava kala aroom, mida peps haisuks nimetaks. Igas suuruses kala kuivab sinistel plasttekstiillinikutel nii rannas kui ka heinamaadel. Rannas on kümneid värvilisi paate, justkui piraadifilm. Põikpuudele on kinnitatud mitukümmend tavalist suurt elektripirni. Kui paadid öö langedes ookeanile lähevad ja krevette püüdma asuvad, tekitab üle pimeda vee paistev tulesära illusiooni teisest kaldast. Kuigi Bangladesh jääb siit paarisaja kilomeetri kaugusele.

Õhtuti võib rannas vaikselt vaadeldes eemalt näha kümneid punaseid argpükskrabisid omavahel sebimas ja veetaseme tõusu ootamas. Meie lähenedes kaovad nad viuh! oma urgu. Isegi nende väiksemad läbipaistvad liivale lillekujulisi ja suvalisi rullikesi veeretavad pisisugulased tunduvad julgemad. Restoranides valmivad tänasest püügist hõrgud road. Enne õhtusööki teeme Liisiga hotellisurfingut ehk jalutame läbi kõige peenemad rannal olevad puhkuseasutused. Liisi on arhitekt ja nii saab inspiratsiooni.

Ngapali on selline koht, kuhu võib vabalt tulla koguperepuhkusele koos väikeste lastega. Ei mingit pealetükkivust ega lärmakaid turiste. Tunda on traditsioonilise elulaadi ehedat puudet, kallite hotellidegi vahelt võib leida kalurite punuhütte. Ma ise Birmas ainult rannapuhkusega muidugi ei piirduks.

Karta on, et peagi avastavad kalliskivi nimega Birma ka kõik teised maailma turistid. Ja pole kindel, kas kohalikud töökad, sõbralikud ja lihtsad inimesed ka siis külalistesse nii siiralt ja uudishimulikult suhtuvad, kui meie seda tunda saime. Aga loodan parimat. Loodan, et hea saatus viib mind kord Birmasse tagasi.

Selles numbris

• VALU − tervise valvur!
• Raamatututvustus
• LUSIKAD SEINALE!
• ANNA LITVINOVA maalireis Essaouirasse
• Kahe mehe matkad TALVISES EESTIS
• ISLANDI KIRJAD 2
• Metssea matused maiade moodi
• XIAN − elav ajalooraamat
• MAHA KUMBH MELA tegelik pale
• Muutuste tuules BIRMA
• Kalliskivi nimega BIRMA
• LINNASPRINT - nii turistile kui ka tervisesportlasele
• Nii lihtne see ongi!
• Seiklusspordisari XDREAM - kas reaalselt teostatav?
• BOSTONI MARATON - üks minu paljudest
• Üllatavaid hetki välismaratonidelt
• MARATONILE!
• TEERAJAJAST LUMELEOPARD
• Per aspera ad Taskila!
• Go Reisiajakiri 41 – Aprill 2013