Kambodža tume tõmme

“Killing Fields – really cool!” Kambodžalased kutsuvad oma riigi verise lähiajaloo mälestusmärke vaatama argi-päikselisel toonil, nagu pakutaks midagi väga igapäevast, aga lahedat – näiteks külma õlut kuumast ilmast toibumiseks, imestab Kadri Kõusaar.

Kambodža jättis mulle sügavama mulje kui Vietnam ja Taimaa. Mitte isegi seepärast, et Angkor Wat, Kagu-Aasia võimsaim vaatamisväärsus, asub just seal, aga üleüldse. Kummalisel kombel kipub ju olema nii, et mida mahajäänum ja verisema ajalooga riik, seda eksootilisem ja ahvatlevam ta muljehimurale turistile on. Kambodžas leidub veel mingit seletamatut ehedust ja elementaarsust, mis on ühtaegu nii fotogeeniline kui hingekosutav.

“Killing Fields! Killing Fields!” hõiskavad tuk-tuk’ijuhid kohe, kui Phnom Penhi laekume. “Killing Fields – really cool!” Kõik see kõlab toonil, nagu pakutaks midagi väga igapäevast, aga lahedat – näiteks head külma õlut kuumast ilmast toibumiseks.

Meie tuk-tuk’ijuht Bora – vanem sümmeetrilise metallhambareaga härrasmees – jutustab hiljem samasuguse argipäikselise tooniga, kuidas ta ise Pol Pothi päevad üle elas – näljase ja kodutuna öösel toitu varastades ja päeval peidupaikades magades.

Meie Siem Riepi 20-aastane tuktuk’ijuht Tony läheb Pol Pothi nime peale süngeks ja närviliseks – selgub, et Tony isa on üks Kambodža tuhandetest maamiiniohvritest. Samas hakkame arvutama, et sel juhul pidi Tony ema teadlikult sigitama kolm last pimeda ja kätetu mehega ... Kas Tony on küüniliselt mänginud välja haledusekaardi, et me talle rohkem jootraha annaksime, või on olemas nii kõikevõitev armastus, milleni meie, kained põhjamaalased, ei küüni? Miskipärast ma ei usu, et Tony valetab ... Üldse on Kambodža viisakaid, malbeid ja naeratavaid inimesi vaadates kuidagi raske uskuda, et just siin ja mitte väga ammu toimus üks 20. sajandi hullemaid veresaunu, per capita ehk isegi kõige hullem. Reisikirjanik William Dalrymple on kirjutanud, et tõeliselt jõudis Kambodža verine ajalugu talle ja ta lastele kohale alles siis, kui nad külastasid Siem Reapi krokodillifarmi – nimelt tavatsesid punased khmeerid loomi sööta inimohvritega. Kui siis William ja ta lapsed sillale astusid, plaksasid elukate lõuad kohe pärani – inimliha maitse polnud veel ununenud ...

Krokodillifarmi me ei sattunud, ent seda panime tähele küll, et poliitikast rääkides tasandavad inimesed häält ja vaatavad ehmunult ümberringi.

Igatahes on Phnom Penhis ja selle ümbruses võimalik põhjalikult tutvuda punaste khmeeride hirmuäratava minevikuga (näiteks Choeung Eki klaasist külgedega memoriaalstuupaga, mis on täidetud viie tuhande Pol Pothi ohvri pealuuga). Klassikalistest vaatamisväärsustest on Phnom Penhis esikohal hõbepagooda – õdus ja fotogeeniline paik pärastlõunaseks jalutuskäiguks (ehkki kui te olete näinud Bangkoki kuningapaleed ja kuldset pagoodat, siis on Phnom Penhi kuningapalee ja hõbepagooda muidugi selle vaesem ja väiksem versioon). Aia ja templikompleksi teine pool ning muidugi kuningapalee ise on külastajatele suletud, ja nagu ikka tundub võretagune ala põnevam kui see, mis käeulatuses.

PHNOM PENHI TURUD

Põhiliselt ahvatleb Phnom Penh turiste aga odavate vääriskividega. Neid tasub osta keskturult – ja nagu ikka, tingida vähemalt veerand alla. Tulemus on see, et 30 dollariga on võimalik leida kõrvarõngad, mis Champs Elyseel maksaks kakskümmend korda rohkem. Samas tundub mäng vähemalt aus – kõik müüjad on registreeritud ja annavad isegi kviitungi, samuti on neil mingid elektroonilised riistad, mis näitavad kivi ehtsust (võltskivi peale masin piiksuma ei hakka). Tegelikult on vahe aga isegi silmaga näha.

Keskturult edasi tasub liigelda nn vene turule, kust leiab kõikvõimalikke disainerrõivaid umbes 50 korda odavamalt, kui neid Euroopas müüakse. Paljude kuulsate kaubamärkide tehased asuvadki Kambodžas, nii et tegu pole isegi võltsingutega. Veel tasub osta imeilusaid kõrgekvaliteedilisi siidisalle (umbes 3 dollarit tükk ...) Ma pole Kašmiiris, Nepalis ja Iraanis käinud, aga Phnom Penhi turul on vaieldamatult parim siidisallide hinna ja kvaliteedi suhe, mis ma seni näinud olen. Lõuna- Indias, Lähis-Idas ja Vietnamis pakutav ei pääse tasemelt ligilähedalegi.

Phnom Penhis on ajuti mingit suursugust avarust – õhulisi avenüüsid ja vihjeid mineviku hiilgusest. Linnuvidinaga täidetud ronipõõsaste taha on peitunud elegantsed villad, prantsuse kolonisatsiooni meenutavad korralikud pagaritooted ja hea kohvi ... Astud paarkümmend sammu edasi, satud aga haisvasse slummi ... Siiski – näib, et elu kisub Phnom Penhis paremuse poole. Seda tõestab iga nurga peal toimuv ehitustöö.

ÄÄRETULT NÄGUS RAHVAS

Kahtlemata on khmeerid ääretult nägus rahvas, kusjuures mehed on mehed (laiade õlgade, kitsaste puusade ja väljajoonistatud lõuaga) ja naised on naised (klassikalise liivakella kujuga ja läikivate pikkade juustega). Peaaegu kõigil on majesteetlikult kõrged põsesarnad, suured mandlisilmad ja säravvalged hambad. Nagu üldse Kagu-Aasias, kohtab ülekaalulisi harva – eks on põhjus tervislikus ja lihavaeses toitumises. Kambodža köök sarnaneb tai omale – pole aga nii vürtsikas. Ägedaim kulinaarne üllatus tuli hoopis jookide vallast – Angkori hele vaadiõlu oli väga korralik, tume pudeliõlu aga lausa maailmaklass.

Poleks osanud oodata. Värsked mahlad ja puuviljakokteilid on mõnusad, nagu üldse sealkandis (eriti soovitan jackfruiti nimelist vilja). Lihtsalt tuleb õppida kohalikus keeles ütlema: “Palun mitte suhkrut!” ja kõik sujub.

Khmeeri laste puhul lisandub füüsilisele ilule veel erakordne sarm ja nutikus. Ma pole kusagil näinud nii võluvaid ja teraseid mudilasi. Nii et pole ime, et kui Angelina Jolie mitu kuud Kambodžas filmivõtetel oli, otsustas ta sealt viimaks lapse adopteerida.

Lääne kaheaastane suudab vaevu rääkida ja potil istuda, Kambodžas oskab ta aga juba inglise keeles suveniire müüa, lõunapausidel käia ja taibata, kelle järel tasub joosta ja kelle järel mitte. Mistõttu on eriliselt kahju, et paljuski lastakse see inimressurss raisku. Vaid algharidus on tasuta, põhikooli lõpp ja gümnaasium aga tasulised. Nii jääbki paljude laste haridustee poolikuks sel lihtsal põhjusel, et nende vanemad ei suuda umbes 400-dollarilist aastamaksu tasuda (muide, pool Kambodža 14-miljonilisest elanikkonnast on alla 16-aastased). Vaesuse tõttu kupatataksegi lapsed otse kätkist tänavale tööle – kes müüb kookospähkleid, kes viksib kingi. Ja kusagil nurga taga on kindlasti oma Fagin, kes teenitud tulu nõtkelt enda tasku libistab.

Kuulsime ka õuduslugusid lapsprostitutsioonist ja adopteerimise mustast turust, kuigi need pole Kambodža copyright’iga probleemid, vaid kummitavad kõiki arengumaid.

Bussiga mööda Kambodžat ringi loksudes hakkasid silma luksuslikud, hiigelsuured templid (riigi raha eest ehitatud) – isegi külades, kus muud hooned olid armetud putkad. Kambodžas elab umbes 317 000 etnilist Chami moslemit. Pärast punaste khmeeride hävitustööd on see vähemusrahvas nüüd kosunud ja asunud taastama lammutatud mošeesid. Nii võibki paljudes asulates näha nii budistlikku templit kui uhiuut kaunist mošeed – koole kohtas märksa harvemini, kui üldse ... Seevastu Vietnamis nägi koolivormis lapsi igal pool ja lapstööjõudu ei kasutatud.

Audioterrori osas on Kambodža ja Vietnam sarnased. Mõlema riigi bussides möirgab kohalik MTV – kellelgi ei tule pähe, et äkki kõik ei taha seda vaadata. Ja üheski kohas ega ühelgi ajahetkel ei kuulnud ma helikatket, mida oleks võinud nimetada heaks muusikaks. Seda sai ainult oma kõrvaklappidest, mis aga osutusid täie volüümiga üürgava teleka kõrval impotentseteks.

Olime sunnitud bussidega reisima, aga mida edasi, seda ebameeldivamaks see muutus. Eriti, kui olime kusagilt külge saanud kõhubakteri. Nii Kambodžas kui Vietnamis teevad bussid pikemate otsade puhul bensiinijaamades peatusi, aga mitte tihedamalt kui kord paari tunni jooksul. Bussipeldikusse oleks mahtunud vaid pool minust ja miinitihkes Kambodžas ei saa teha ka metsapeatusi, kui just pole isu inimkatseid teostada. Hoolimata ÜRO ja teiste sponsoreeritud puhastustöödest, tuleb kuus keskmiselt üks õnnetus maamiinidega. Isegi Angkor Watis ei soovitata teelt kõrvale astuda.

SUUREJOONElINE ANGKOR WAT

Et näha Angkor Wati sugust maailmaimet, on aga teatavad füüsilised ebamugavused isegi talutavad. Soovitan osta kolme päeva pileti ja kaubelda tuktuk’ijuht sama kauaks (u 10–15 dollarit päev). Nii jõuab peamised templid rahulikult ära vaadata. Üheks päevaks Angkor Wati minna oleks enda ja selle iidse, kaua aega avalikkusele suletud olnud muistise mõnitamine. Nädala- ne pilet on ehk soovitav tõsisematele ajaloohuvilistele, kes tõesti iga templit füüsiliselt katsuda tahavad.

Kõige olulisem on verdtarretavalt suurejooneline Angkor Wat ise, veehoidlaga ümbritsetud maailma suurim religioosne pühamu ja kõigi templite ema, mille seintele on graveeritud 3000 apsarat ehk nümfi, kõik erineva näo ja teoga. 1980ndatel said paljud neist kahjustada rohkem kui eelneval üheksal sajandil, sest India restauraatorid töötlesid neid valede kemikaalidega. Lonely Planet nimetab seda sardooniliselt “tõeliselt halvaks acid-trip’iks”. Igatahes on apsarad nüüd enam-vähem üles tuunitud. Iselaadset tantsu, mida päris apsarad, kuninga topless seltskonna- daamid kunagi harrastasid, kanti õpitud tarkusena edasi põlvest põlve. Pol Pothi kirves hävitas aga viimased teadjad – vaid üks väike tüdruk jäi ellu ja tema on nüüd ainus allikas selle muistse tantsu õpetamisel. Angkor Watis võite vabalt veeta kogu päeva. Päikeseloojanguks sõitke aga kindlasti viie miili kaugusele Angkor Thomi, milles asuv Bayon on üks müstilisemaid ehitisi maailmas – legendaarse kuninga Jayavarman VII rajatud kummaline püstak, milles mõistatusliku rahuga näo-väravad (väidetavalt Jayavarmani portreed) jälgivad kas teid või džunglit, olenevalt nurgast. Pea ja hing hakkavad lõpuks ringi käima – mida valjemalt lõugavad tsikaadid, seda enam.

Ent õhustikult on Ta Prohm ehk pöörasemgi. Tollesama Jayavarmani VII 12. sajandil rajatud džunglitempel on Angkori muististest ainus, mis on praeguseni enam-vähem sellises olukorras, nagu ta 19. sajandi lõpul avastati – harmoonilises koosluses looduse endaga, juurte ja liaanide rägastikus, tohutute ürgpuude haardes. 2010. aastal rajati küll uued kõndimisplatvormid ja tõmmati osa taimestikust maha – fotokunstile pole see hea, arhitektuuri säilitamiseks vist aga vajalik. Käige Ta Prohmis ära esimesel võimalusel – enne, kui tsivilisatsioon džungli lõplikult vallutab.

Siem Reapist 45 kilomeetri kaugusel paikneb Angkori kauneim juveel Banteay Srey – 10. sajandist pärinev Shivale pühendatud hindu tempel. Roosaka varjundiga kivigraveeringud on ülipeened ja detailsed. Arvatakse, et nende autor pidi olema naine, kuna mehekäsi ei saavat nii väikselt uuristada.

Pärast väsitavat templimaaniat saab aga Siem Reapis lõõgastuda kalamassaažiga. Asetate jalad akvaariumisse ja kalakesed hellitavad neid. Mõnus ...! Ent äkki avastan, et just seal kala- ja tavalise jalamassaaži sektoris on end sisse seadnud ka maamiiniohvritest amputeeritute bändid. Päeval mängivad nad templites, õhtuks aga tulevad Siem Reapi restoranidesse, nagu turistidki, esitades ikka oma kaeblikke, sisendusjõulisi meloodiaid – kui neid pikemat aega kuulata, on oht või hoopis privileeg minna transsi.

Tagasi Vietnami sõidame läbi Ratanakiri provintsi, mida kutsutakse Kambodža Metsikuks idaks. Njaa, maastik muutus lopsakamaks, asustus hõredamaks ja temperatuur kukkus ühes kohalike näojoonte karmistumisega (siin on palju vähemusrahvaid). Lonely Planet kiidab Ban Lungi lähedal asuvat Yeak Lomi kraaterjärve kui imeilusat ja selgeveelist, ent meile vaatab vastu igav ja pruun veekogu, kuhu sisse küll ei taha hüpata. Safiirsinisest müstikast on asi kaugel ja ainult džunglihääled leevendavad monotoonsust – nii et Yeak Lom jääb üheks erandiks Lonely Planeti üldiselt tabavate märkuste meres.

Korralikku prantsuse keelt rääkiv, kuldhammaste ja rätsepaülikonnaga hotellipidaja kiitleb, et sõidab pea iga päev Laosesse või Vietnami, aga isegi kui ta oma uhiuues džiibis priiküüti pakuks, ei oleks see vist hea mõte. Ban Lung on nii õhustikult kui visuaalselt trööstitu urgas, kus ulub tuul ja tuiskab tolm. Miskipärast pole raske ette kujutada ka vihisevaid kuule. Enamik inimesi uudistavad võõraid kohkunud pilguga ja ei naerata. Huvitav, millega hotellipidaja tegelikult leiba teenib, sest siin ei ole rohkem kui viisteist tuba, hind on 10 dollarit öö, ja me oleme kõrghooajal ainsad kliendid.

Keegi sünge noormees, kes oskab inglise keeles öelda vaid seda, et ta vihkab vietnamlasi, sõidutab meid piirini.

Vietnami poolel muutub kõik kohe lärmakamaks ja lõbusamaks. Sööme aroomikat pho’d ja ei tea veel, et pärast Angkor Wati on meil keeruline Vietnami templitest vaimustuda.

Selles numbris

• Tossutäkuga Euroopasse
• Aasta parimad reisiraamatud
• Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
• Bring me back to Jamaica!
• Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
• Linnaseiklus
• Ma jooksin üle Alpide
• Naised Kilimanjarol
• Orkney mineviku hiilgus
• Tuletornide juurde
• Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
• Kambodža tume tõmme
• Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
• Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011