GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Kanalisaarte köök

Tekst: Toomas Kümmel, fotod: erakogu

7. oktoober 2025

Toomas Kümmel võtab seekord vaatluse alla Kanalisaarte köögi. Saame ka põhjaliku ülevaate selle piirkonna ajaloost, et veelgi paremini mõista, kuidas sellised toidud nagu Jersey wonders, kapsaleib või must või on sealsele toidulauale tee leidnud.

Kanalisaared, või ka prantslastele suupärasema nimetusega Normandia saared, asuvad La Manche’i väinas Saint-Malo lahes. Kanalisaarte suurim saar Jersey jääb vaid 27 kilomeetri kaugusele Prantsusmaa Cotentini poolsaare läänepoolsest rannajoonest ja 113 kilomeetri kaugusele Inglismaa lõunarannikust. Ühelt poolt on Kanalisaared justkui Inglismaa, aga teisalt justkui ei ole ka. Kanalisaared jagunevad veel omakorda kaheks Inglise kroonile alluvaks piirkonnaks: Kanalisaarte suurima saare Jersey foogtkond koos asustamata saarekestega nagu Minquiers ja Écréhous ning Guernsey foogtkond, mis koosneb lisaks Guernsey saarele asustatud väikesaartest nagu Sark, Alderney, Herm, Brecqhou Jethou ja Lihou.

Ehkki Jersey ja Guernsey ei ole osa Ühendkuningriigist, vastutab Ühendkuningriik saarte kaitse ja rahvusvaheliste suhete eest, nagu ka teise otse Inglismaa kroonile alluvate piirkondade Mani saare ja Briti ülemereterritooriumide eest. Ülejäänud valdkondades toimivad Jersey ja Guernsey täiesti sõltumatult. Kanalisaared ei ole Rahvaste Ühenduse liige ega ole kunagi olnud ka Euroopa Liidu osa. Ajalooliselt on Kanalisaared Normandia hertsogiriigi jäänukid. Jersey ja Guernsey kuuluvad küll Inglise kroonile, kuid traditsioonist lähtuvalt on praegune valitseja Charles III Normandia hertsog. Nii Jerseyl kui ka Guernseyl on oma raha, oma lipp ja nad annavad välja postmarke. Nii Jersey kui ka Guernsey nael on kursilt võrdne Inglise naelaga. Inglise naelaga saab Kanalisaartel maksta, kuid näiteks Jersey ja Guernsey naelaga Inglismaal maksta ei saa.

Jersey pindala on 118 km² ja seal elab viimastel andmetel 106 080 inimest, Guernsey pindala on 65 km² ja seal elab 63 026 elanikku. Võrdluseks on Eesti suuruselt kolmanda saare Muhumaa pindala 198 km² ja seal elab 2125 inimest, suuruselt neljanda saare Vormsi pindala on 93 km² ja seal elab 445 inimest. Kokku elab Kanalisaartel 178 000 inimest.

Kanalisaarte ajalugu

Aastast 933 said Kanalisaared (Normandia saared) Normandia hertsogiriigi osaks. 1066. aastal tungis Normandia hertsog William II Inglismaale, vallutas selle ja kuulutas end Inglismaa kuningaks William I Vallutajaks. Nii said Kanalisaared Inglismaa osaks.

Aastatel 1204-1214 kaotas kuningas John Normandia Prantsusmaa kuningale Philip II-le, kuid suutis säilitada oma võimu all Kanalisaared. Aastal 1259 loobus tema järeltulija Inglismaa troonil kuningas Henry III Pariisi lepinguga kõigist nõuetest omandiõigusele Normandia hertsogiriigi üle, aga säilitas Kanalisaared.

Umbes aastal 1290 jagati Kanalisaared kaheks eraldi foogtkonnaks, mida ei liidetud mitte kunagi Inglismaa kuningriigi ega selle järglaste Suurbritannia ja Ühend-kuningriigiga.

Prantsusmaa vallutas Kanalisaared 1338. aastal ja suutis seda hoida enda käes kuni 1345. aastani. Inglismaa kuningas Edward III andis 1341. aastal Jersey, Guernsey, Sarki ja Alderney saartele õiguste harta, mis kinnitas nende oma tavad ja seadused, et tagada truudus Inglismaa kuningale. Prantsusmaa ei loobunud aga Kanalisaarte vallutamise mõttest. Saja-aastase sõja ajal kinnitas Inglismaa noor kuningas Richard II 1378. aastal uuesti oma vanaisa antud hartaõigusi Kanalisaartele ning andis 1394. aastal saartele teise harta, mis vastutasuks Inglise kroonile üles näidatud suure lojaalsuse eest vabastas Kanalisaared igaveseks ajaks Inglismaa tollimaksudest ja kõigist lõivudest.

Prantsusmaa okupeeris Jersey 1461. aastal vastuseks Lancasteri suguvõsa abistamise eest Yorki suguvõsa vastu Rooside sõjas. Yorkid vallutasid Jersey tagasi 1468. aastal. 1483. aastal kuulutas paavsti bulla, et saared jäävad sõja ajal neutraalseks. Neutraalsuse privileeg lubas saareelanikel kaubelda nii Prantsusmaa kui ka Inglismaaga. Neutraalsuse privileeg kehtis kuni kuulsa õiguste akti (Bill of Rights) vastuvõtmiseni Inglismaa parlamendis 1689. aastal, mis suurendas kodanike ja parlamendi õigusi ning kärpis kuninga omi ja pani aluse Suurbritannia konstitutsioonilisele monarhiale.

Pärast seda, kui Prantsusmaa vallutas 1558. aastal inglaste tugipunkti Calais’ sadamalinna ja selle ümbruse Mandri-Euroopas, jäid Kanalisaared ainsaks Inglismaa krooni osaks, mida Inglise kuningad Prantsusmaa kuningatena kontrollisid. Selline olukord kestis kuni 1801. aastani, mil Inglise kuningad ametlikult loobusid nõuetest Prantsusmaa troonile ja vastavast tiitlist, kinnitades, et Kanalisaared ei ole sõltuvuses ei Inglismaast ega Prantsusmaast, vaid suveräänsed Inglise krooni all.

18. sajandil hakati saari kutsuma Prantsuse saarteks. Prantsuse revolutsiooni eest põgenenud jõukad prantslased emigreerusid Kanalisaartele. Palju olulisi tänapäevani säilinud ehitusi asulates rajati just sellel perioodil.

Suurbritannia valitsus demilitariseeris saared 1940. aasta juunis, jättes saarte administratsioonile õiguse jätkata valitsemist nii hästi kui võimalik eelseisva sõjalise okupatsiooni tingimustes. Enne Natsi-Saksamaa vägede maabumist saartele toimus 30. juunist kuni 4. juulini 1940 sealt suur evakueerimine. Okupatsiooni ajal rajas Natsi-Saksamaa Alderney saarele neli vangilaagrit, kuhu paigutati umbes 6000 inimest, kellest üle 700 suri. Saksa okupatsioon 1940-1945 oli karm, sakslased küüditasid üle 2000 saareelaniku, mõned kohale jäänud juudid saadeti koonduslaagrisse. Saksa okupatsioon Kanalisaartel lõppes 9. mail 1945. Saksa garnison Alderneys jäi aga kohale kuni 16. maini ja see oli viimane Natsi-Saksamaa üksus, mis alistus ja pani relvad maha.

Pärast 1945. aastat alanud ülesehitustöö kujundas ümber saarte majanduse, meelitades ligi immigrante ja pannes suurt rõhku turismile. Saared otsustasid mitte liituda Euroopa Majandusühendusega, kui Ühendkuningriik sellega 1973. aastal liitus. Alates 1990. aastatest on põllumajanduse ja turismi vähenev kasumlikkus pakkunud saarte valitsustele väljakutseid.

Jersey köök

Jersey on ainulaadne segu kahest kultuurist, mis on põhjustatud asukohast Suur-britannia ja Prantsusmaa vahel. Seal on palju ajalugu ja kultuuri, mida avastada. Jerseyl on mereline kliima pehmete talvede ja jahedate suvedega. Aasta keskmine temperatuur on 11,6 kraadi, umbes samasugune nagu Inglismaa lõunarannikul.

Kuid Jerseyl on ka sellele paigale ainuomane köök. Jersey saarel saab tõeliselt nautida suurepäraseid mereande. Jersey austrid on maailmakuulsad ja neid pakutakse saare paljudes restoranides. Ka teised Jersey populaarsed kohalikud mereannid nagu homaar ja krabid on väga maitsvad ja populaarsed restoranide menüüs.

Lisaks on Jersey tuntud oma maitsvate kartulite, õunte, piimatoodete, siidri ja kohaliku õlle poolest. Ja kõigel sellel on oma väärikas ajalugu ja traditsioonid. Kuid see pole veel kaugeltki kõik.

Piim ja Jersey lehmad

Nagu peaaegu kõiges muus, asub Jersey ka toidukultuuris Prantsusmaa ja Inglismaa vahel, täpsemalt öeldes Põhja-Prantsusmaa ja Lõuna-Inglismaa vahel. Sellest ka normannide armastus õunte vastu ning inglaste kirg piima ja koore suhtes.

Nii nagu Guernseyl, on ka Jerseyl oma veisetõug – Jersey. Asjatundjad väidavad, et Jersey lehmad annavad suurema rasvasisaldusega ja maitsvamat piima kui teised tõud. Kas see päriselt nii on, aga igatahes maksab Jersey tõulehmade piim kolm korda rohkem kui teiste tõugude piim.

Muidugi ei tule kellelgi isegi pähe seda ainulaadset piima kuidagi moodi lahjendada. Lisaks piimale olid ja jäävad ka lehmad ise saare üheks edukamaks ekspordiartikliks, sest need lehmad mitte ainult ei võida lehmade iludusvõistlustel esikohta, vaid taluvad ka kergesti kuuma ja külma ning on melanhoolselt rahuliku loomuga.

Jersey kuninglik kartul

Jersey saare kõige kuulsam toiduekspordi artikkel on aga kuninglik Jersey kartul. Selle tekkelugu on täiesti juhuslik. Millalgi 19. sajandi alguses avastas talunik Hugh de la Haye oma aiamaalt suure 15 „silmaga“ kartuli. Ta lõikas kartuli 15 tükiks ja pani need mulda. Ühest võrsest kasvas väike piklik kartul väga õrna koorega, millest saigi uue sordi esivanem.

Jersey kuningliku kartuli sort on kuulus oma varajase saagi poolest. Neid kasvatatakse järsu lõunapoolse nõlvaga põldudel.

Jersey kuningliku kartulisordi populaarseim retsept on ilmselt värsked praetud kartulid ürtidega. Kartulid lõigatakse parajateks ratasteks ning praetakse võis. Vahetult enne valmimist lisatakse küüslauk, roheline sibul, till, petersell. Tavaliselt praetakse koos kartulitega lihaarmastajatele ka peekonitükid.

Siider

Vanasti oli vee joomine üsna ohtlik, sest keegi polnud veel mõelnud selle keetmisele. Seetõttu jõid kõik, sealhulgas lapsed, madala alkoholisisaldusega jooke. Inglismaal oli selleks tänapäevasest erinev lahja (u 2%) õlu, aga Jersey saarel siider.

Jersey elanikud jõid seda sellise entusiasmiga ja eksportisid seda nii edukalt, et 17. sajandil muutusid saare võimud sellest ärevaks. Elanikkond oli õunte kasvatamisest nii vaimustuses, et teraviljale ei jäänud enam ruumi. 1673. aastal võtsid võimud ette äärmusliku sammu ning anti välja eraldi seadus, mis keelas uute viljapuuaedade istutamise. See aga ei takistanud sugugi gaseeritud õunajoogi tootmist ja 19. sajandi alguseks toodeti Jerseys aastas üle 9 miljoni liitri siidrit!

Jersey siider oli nii suurepärane, et 1856. aastal palus Prantsusmaa Normandia Seine-Maritime’i departemangu põllumajandusselts abi siidri tootmise rajamiseks mitte Normandiast, vaid hoopis Jersey elanikelt. Võib ju kõlada nagu aprillinali, aga jah, tõepoolest, prantslased palusid Inglise krooni alamatelt abi siidritootmise rajamiseks!

Õlu, vein, džinn

Jerseyl on mitu õlletehast ja loomulikult palju kohti, kus kohalikku õlut nautida. Suurim on Liberationi õlletehas. Ettevõtte ajalugu ulatub aastasse 1871, Ann Streeti õlletehase asutamisaega. Ann Streeti õllede kohta võib siiani leida märke ja saareelanikud räägivad aupaklikult legendaarsest Mary Ann Specialist, magusast puuviljasest heledast ale’ist, mida ikka veel aeg-ajalt külalisõllena pruulitakse.

Liberation toodab vaadiõllesid, näiteks auhinnatud Liberation Ale’i ja Liberationi IPA-t. Nende lipulaev Liberation Ale on hele ja kerge merevaigukollane õlu lilleliste ja tsitruseliste nootidega.

Teiseks väiksemaks pruulikojaks on ettevõte St Saviours. Seal pruulitakse selliseid brände nagu Longboard (kerge ja karge laager), Loophole Session (Ameerika humalatega pruulitud IPA) ja Waverider (humalane Vaikse ookeani stiilis Pale Ale), lisaks mitu hooajalist eripakkumist, näiteks maitsev Christmas Ale, mis on pruulitud kuivatatud puuviljade, vürtsisegu ja Jersey Black Butteriga.

Õlletehas Stinky Bay Brewing Co. on nime saanud saare loodeosas asuva lahe järgi. Kahe saareelaniku loodud ettevõte tootis oma esimese õlle 2018. aastal ja nüüd toodavad nad tänapäeva stiiliga õllesid, sealhulgas käsitöölaagrit, pale ale’i ja humalast Sessioni IPA-t, lisaks hooajalisi õllesid, näiteks Treat Yo’ Elf Christmas ale’i. Ettevõte varustab pubisid ning toodab purgi-, pudeli- ja laagerdatud õlut jaekaubandusele.

Traditsioonilise maitsega õllesõpradele peetakse sobivaimateks Prince of Walesi ja Lamplighteri pubide keti asutusi, mis pakuvad laia valiku vaadiõllesid, sealhulgas kohalikke sorte.

Kuid on ka üks probleem – see on õlle kõrge hind. Jersey litsentsiseadus keelab õllele liigse allahindluse tegemise. Hinnad on aga kõrgete tollimaksumäärade, tööjõupuuduse, kinnisvarahindade ja veokulude tõttu Londoni kesklinnaga samal tasemel.

La Mare’i viinamarjaistandustes Jersey saarel ei toodeta mitte üksnes suurepäraseid veine, vaid ka kuulsat Jersey kalvadost, traditsioonilist Jersey musta võid, marmelaade, moose ja isegi sinepit.

Guernseyl toodab Wheadonite perekonna ettevõte kangeid alkohoolseid jooke. Ette-võttel on pikk ajalugu. Ilmselt on nende kuulsaim toode eriline džinn, Wheadon’s Gin Samphire. Lisaks õlistele kadakamarjadele annavad džinnile maitsenüansi saare rannikuäärsetest kaljulõhedest korjatud roosa greibi magusus ja nauditav kibedus.

Jerseyle ainuomased toidud

Nièr beurre ehk must või on Jersey saarelt pärit traditsiooniline talutoit. Selle valmistamiseks küpsetatakse kooritud ja südamikust puhastatud õunu aeglaselt lahtisel tulel koos lag-ritsa, õunasiidri, musta melassisii-rupi, pruuni suhkru ja mitmesuguste vürtsidega. Segu tuleb pidevalt segada ja mõne tunni pärast püreestatakse see ühtlaseks massiks ning pannakse potti. Seda leivale määritavat delikatessi saab serveerida hommikusöögiks, lisandina suupistetele, maitseainena või kasutatakse iseseisvalt soolaste või magusate roogade koostisosana.

Jersey wonders (’Jersey imed’), tuntud ka kui des mervelles, on maitsvad soojad suupisted, mis sarnanevad sõõrikutega. Need tehakse jahust, võist, suhkrust ja munadest valmistatud tainast. Seejärel keeratakse tainas kokku ja frititakse kuumas õlis kuldpruuniks. Erinevalt sõõrikutest ei ole need kunagi täidetud moosiga ja kaetud suhkruga. Traditsiooniliselt valmistasid Jersey koduperenaised neid maiustusi mõõna ajal. Tänapäeval on need imed muutunud Jersey festivalide ja laatade kõige populaarsemaks pakutavaks toiduks.

Kapsaleib (cabbage loaf) on ümmargune leib, mis pärineb Jersey saarelt. See on valmistatud tavalisest jahust, pärmist, suhkrust, margariinist, soolast ja veest või piimast. Kui tainas on paisunud poole suuremaks, pakitakse see määritud kapsalehtedesse, seotakse kergelt kinni ja küpsetatakse seejärel ahjus. Kapsalehed annavad sellele ebatavalisele leivale ainulaadse aroomi. Jersey pagaritöökodades valmistatakse seda regulaarselt siiani.

Bean crock (les pais au fou) on kui omalaadne Normandia cassoulet. Cassoulet on klassikaline prantsuse hautis, mis koosneb tavaliselt valgetest ubadest, pardi-confit’st, toorvorstidest, hanerasvast, sibulast jne.

Bean crock tähendab oad potis. Selle toidu valmistamiseks vajalikke spetsiaalseid savipotte saab ka praegusel ajal Jerseyst osta. Autentsuse austajatele on saare pealinnas Saint Helieris keskturu lähedal väike pood, mis müüb nii potte kui ka valmis segu erinevat tüüpi ubadest just selle roa jaoks. Bean crock on omamoodi variant Normandia cassoulet’st. Bean crock leiutati konkreetselt seajalgade ärakasutamiseks toidus. Seajalad lisavad hautisele rikkalikkust ja paksust, kuid ei sisalda palju liha.

Tänapäevased retseptid soovitavad siiski võtta lihakamad muud sealiha tükid. Kui te tahate aga jääda autentse retsepti juurde, lisage seajalgadele lihtsalt mõni lihakam tükk. Nagu selliste potis hautatud hautiste puhul tavaline, ei ole olemas ühte ja ainsat õiget retsepti.

Selles numbris

Viimati blogis

Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti nominendid on selgunud

7. veebruar 2026

„Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti auhindadega tunnustame inimesi ja ettevõtteid, kes on oma südame ja pühendumusega aidanud Eestil turismisihtkohana silma paista…

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Kõik postitused