Kange kokteil külalislahkusest ja kuritegevusest

Sven Haljand nuusutas Kesk-Ameerika kanepi- ja püssirohusuitsu hõngulist õhku. Mõnes seal asuvas riigis on mõrvad igapäevane asi ja narkootikumid niisama kergesti kättesaadavad kui vürtsikad taco’d.

Alustan reisi Mehhiko kuurortlinnast Cancúnist. Saabusin siia New Yorgist, et kohtuda Los Angelesest tuleva sõbra Margusega. Valisime kohtumispaigaks Cancúni, aga võib-olla kogu Lõuna-Mehhiko kõige odavama hosteli Kankun, kus öö kahele maksab 10 USA dollarit. Selle raha eest saab kahe voodiga väikese toa, voodipesu, patju ja tekke pole, ning õiguse kasutada ühiskööki ja katuseterrassi, mille kaks õnnetut lamamistooli olid lamamiskõlblikud paarkümmend aastat tagasi. Aga koridoris undav külmik on vaatamata kõrgele eale üsna kõbus – kuuspakk õlut jaheneb selles kolmekümne minutiga.

Tähistame Margusega kokkusaamist vabaõhu-rokibaaris Pescaditos spinatipasta ja jääkülma Corona õllega. Paar päeva tagasi toimus LA-s Motörheadi legendaarse frontman’i Lemmy Kilmeisteri ärasaatmine. Kui Margus on pasta õllega alla loputanud, uue avanud ja sigareti süüdanud, räägib ta toimunust lähemalt. Matusetalitusele saabus riburadapidi staare, üks uhkema autoga kui teine. End vedas kohale ka Ron Jeremy, kes on pornofännidele niisama suur iidol, kui oli Lemmy rokkaritele. Roni „meheteod“ ei too vist enam nii palju kõlisevat sisse kui vanasti, sest ta keeras kiriku ette päevinäinud romuga. Turvamehed, nähes prillikividena säravate autode vahele parkivat parsat, tõttasid jooksujalu kohale ja palusid vändagängsteril nurga taha, silme alt ära sõita.

Aga me ei tulnud Mehhikosse Hollywoodi staare klatšima. Seame sammud bussijaama, et osta piletid Belize põhjapoolseimasse linna Corozali, kus olevat oma elu viimastel aastatel peatunud kirjanik Ernest Hemingway. Sõit Corozali vältab umbes kuus tundi ja maksab 20 dollarit. Kuna meie buss väljub järgmisel päeval südaöö paiku, siis otsustame aega surnuks lüüa jalutuskäiguga Cancúni hotellide rajooni, kus peatuvad paketituristid. See üsna pikk matk mööda maantee ääres kulgevat jalgrada viib läbi soise ala. Iga paarisaja meetri järel on märk, mis hoiatab krokodillide eest. Mul puuduvad andmed, kas mõni hommikujooksu teinud turist on krokodilli hommikusöögiks saanud. Sörkijaid me nägime, kuid „Genaga“ ei õnnestunud trehvata.

Õlleuimas Corozal

Eestist poole väiksem, 331 900 elanikuga Belize asub Kariibi mere ääres Yucatáni poolsaare kaguosas. Riigikeeleks on siin inglise keel, erinevalt teistest Kesk-Ameerika riikidest, kus räägitakse põhiliselt hispaania keelt. Corozal tervitab meid õhus hõljuva kanepisuitsu ja puude vilus päeva varastavate õllesõpradega. Avame meiegi õlled, et sujuvalt seltskonda sulanduda. Ei lähe viit minutit, kui meie juures peatab oma jalgratta üks rastapatsiline kohalik ja pakub müügiks kanepit – 5 dollarit gramm. Kuuldes, et me ei soovi päeva „rohelisega“ alustada, laseb ta laia naeru ja manitseb: „Te võite tänaval õlut juua, see pole probleem, aga linna peaväljakul seda teha ei tohi.“ Tõepoolest, õllelimpsijad, keda on selle väikese linna kohta hämmastavalt palju, on end sisse seadnud väljaspool poole meetri kõrguse betoonmüüriga piiratud platsi. Kui rastamees on lahkunud, loivab ligi punsunud näoga tegelane, kes lubab paari dollari eest tuua liitri punast rummi, mis niitvat nagu vikat. Hommikune rummijoomine Corozali elukunstnikega ei tundu olevat kuigi hea mõte ja nii lükkame ka selle pakkumise tagasi.

Asume otsima hotelli Sea Breeze, mis peaks paiknema villas, kus elas Hemingway. Ühe kohaliku juhatamisel, kes ei pea paljuks meiega paar kilomeetrit kaasa kõndida, et hotell kätte näidata, kohale jõudnud, selgub, et see on suletud. Saame 30 dollari eest öömaja kõrvaltänavas asuvas võõrastemajas. Seal võtab hommikust õlut kamp eakaid kanadalasi. Nad kiidavad valjuhäälselt vaheldumisi Corozali odavat kanepit ja oma kodumaad. Õlle hind on Kesk-Ameerika riikides inimlik, baaris saab pudeli kätte paari dollariga, poes tuleb välja käia umbes dollar. Eriti odav on rumm, mille liitri hind algab kolmest dollarist. Paraku on odava rummi järelkaja märkimisväärne pohmell… Tubli grammi võrra on elu kallim Costa Ricas.

Kuna me ei seadnud oma eesmärgiks pühenduda vaatamisväärsustele ja rannas peesitamisele, vaid tutvuda kohaliku koloriidiga, siis on aeg avada uus õlu ja minna linna peale. Istume maha promenaadile, mille parandamisega on ametis jõuk paljaste ülakehadega lihaselisi tätoveeritud jõmme, ja asume ootama, mida elu meile ette kannab. Kõigepealt saabub jalgrattal tiira-taara vanem proua. Meid nähes vajutab ta piduri plokki, kraamib kotist lagedale õlle, avab selle, ja lööb meiega tervituseks kokku. Ega me tema vindisest jutust eriti aru ei saa, aga meeleolukas on siiski. Hästi istume, nagu armastavad öelda venelased.

Jalutame veidi edasi. Üsna pea peatub me kõrval motoroller, mille juht on samuti rastapatsiline. Algatuseks pakub ta müüa kanepit ja seejärel räägib, et on parasjagu teel lasteaeda järele oma põngerjale. Saades teada, et meil on plaanis Belizest sõita Guatemalasse, läheb ta ärevile. „Mehed, Guatemalas on väga ohtlik! Seal on palju relvi ja palju korruptsiooni. Kui teid röövitakse, siis ei aita keegi. Kui te tahate minna Tikali templeid vaatama, siis jump in and jump out. Tikalis on suhteliselt turvaline, kuna seal on iga nurga peal püssimehed valves, aga mujal Guatemalas on äärmiselt ohtlik,“ hoiatab ta ja lisab: „Belize on paradiis, siin ei puutu teid keegi.“

Tõepoolest, inimesed on siin sõbralikud, aga etteruttavalt võib öelda, et ohtlikuks tembeldatud Guatemalas on nad veelgi sõbralikumad.

Kätte on jõudnud hiline pärastlõuna. Läheme taas keskväljakule, kus näeme, et suurem osa hommikul isukalt napsitanutest on unne suikunud. Küllap algab neil mõne tunni pärast „õhtune vahetus“.

Peosaar Caye Caulker

Alustame järgmist päeva sõiduga Belize Citysse. Sinna viib meid kolme tunniga viie dollari eest puupüsti täis mitmekümne aasta vanune buss, kus loob meeleolu kõlaritest mürtsuv latiinomuusika. Pole kõige mugavam minek, aga lõbus. Ka Belize City kesklinnas annavad tooni hommikused õllerüüpajad. Meie aga istume paati, mis suundub 32 kilomeetri kaugusel asuvale korallisaarele Caye Caulker. See 8 kilomeetri pikkune ja 1,6 kilomeetri laiune Kariibi mere saareke on turistide, aga ka kohalike seas armastatud peopaik. Kuna lõõgastujaid käib siin palju, on oht jääda hotellikohata. Meiega nii juhtubki. Lageda taeva all siiski magama ei pea – leiame ühe mustanahalise karu mõõtu mehepoja eestvedamisel öömaja ühe hosteli hoovis telgis. Loomulikult tuleb seda tähistada ja nii me siis tiksume kanepisuitsusel rahvarohkel rannapromenaadil viskipudeli ja uue sõbra seltsis, kuni ta sinnasamasse magama jääb. Caye Caulker pole siiski pelgalt koht, kus end muretult pildituks juua või suitsetada. Siin on ka suurepärased ujumis-, sukeldumis- ja snorgeldamisvõimalused.

Pidutsemisest uimastena loksume tagasi Belize Citysse. See on kena linn. Siia sattunutel tasub ära käia Battlefieldi pargis, mille puud pakuvad päikese eest varju ja tänavaartistid tõstavad tuju. Härdama elamuse saab St. John’s Cathedralis, mis on vanim anglikaani kirik Kesk-Ameerikas – aastast 1847.

Müstiline Tikal

Eirates Corozalis kohatud rastamehe hoiatust, põrutame „kurjuse südamesse“ Guatemalasse, kus meie esimeseks peatuspaigaks saab Cobán. Saabunud kerge eelarvamusega, leiame eest äärmiselt külalislahked inimesed. Cobánis pole turistidele erilisi atraktsioone, see on lihtsalt üks mõnusalt aeglase rütmiga Kesk-Ameerika linn. Märksa kaootilisem on riigi pealinn Guatemala City. Siia me kauaks ei jää. Ees ootab Petén Itzá järve saarel asuv Flores, kust tehakse väljasõite maiade arhitektuurilisse pärandisse ehk Tikali templikompleksi.

Maaliline Flores on linn, kus võiks veeta oma vanaduspäevad mälestusteraamatut kirjutades ja kala püüdes. Saame paarikümne dollari eest toa hubases hostelis. Viskame seljakotid tuppa ja kiirustame linnaga tutvuma. Olles paar tundi laisalt kitsastel tänavatel tiirutanud, avastame, et me ei jätnud meelde hosteli nime, rääkimata asukohast. Ka kobakal puust võtmehoidjal pole ühtegi viidet sellele. Võtab nõutuks. Aga kui võtab nõutuks, tuleb võtta paar õlut. Pool tundi hiljem kammime, võti näpus, läbi hosteleid ja hotelle, kus küsime, millisele hostelile see võiks kuuluda. Neist seitsmendas naeratab õnn ja meid juhatatakse oma hostelisse. Arusaamatuks jääb, kuidas registratuurineiu teadis, et see on just selle hosteli toa võti.

Maiad valitsesid Kesk-Ameerikat 1200 aastat. Nende tsivilisatsiooni kõrgajal umbes aastal 900 pKr elas maiade linnades kuni 800 inimest ruutkilomeetri kohta. UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse kantud maiade üks suurimaid linnu Tikal on Guatemala tuntuim vaatamisväärsus ja selle kuulsus on igati mõistetav. Maailmas on vähe kohti, kus võib tunde ringi jalutada n-ö teises ajastus. Tikali linnasüdameks oli peaväljak, mis kannab praegu nime Great Plaza. Sellel asuvad 47 meetri kõrgune Temple I (Temple of the Great Jaguar) ja 38 meetri kõrgune Temple II (Temple of the Masks). Muljetavaldavaid templeid on siin teisigi. Kuna Tikal asub džunglis, siis võib kohata mitmesuguseid loomi ja linde.

Pääs siia maksab 20 dollarit. Kes aga tahab Temple II otsast päikesetõusu nautida (Temple I otsa enam ronida ei saa), peab tulema enne kella kuut hommikul ja siis küsitakse pileti eest 33 dollarit.

Turistide julgeolekusse suhtutakse Tikalis täie tõsidusega – hambuni relvastatud turvamehi kohtab igal sammul. Iseasi, kui palju neist häda korral abi on. Näiteks kukub me silme all üks džiibi kastist välja hüpanud valvur sedavõrd õnnetult, et automaaditoru laksab talle keset näolappi. Õnneks ei vajuta noormees sel hetkel päästikule.

Püssimehi on palju ka Guatemala Citys, aga nende hulk jääb tublisti alla El Salvadori pealinna San Salvadori elanike elu ja vara kaitsjatele. San Salvador ongi me järgmine sihtpunkt.

Gängidevahelised lahingud San Salvadoris

El Salvadori probleem on gängidevahelised arveteklaarimised ja haruldased pole juhtumid, kui selle käigus saavad kannatada rahumeelsed kohalikud ja turistid. Riigi ajaloos on eriline päev 2012. aasta 14. aprill, sest siis ei tapetud ühtegi inimest. Paraku oli see erand – näiteks tänavu juunis notiti maha 331 inimest.

Jõuame San Salvadori öösel, mistõttu otsustame peatuda bussifirma Tica Bus terminalis asuvas hotellis. Tica Bus opereerib kõikides Kesk-Ameerika riikides, pakkudes võimalust liikuda sujuvalt suuremate linnade vahel. Kui sõita öösiti, siis säästab hotellide pealt. Meie pikim ots Ticaga oli 14 tundi. Piletihinnad on neil mõistlikud – too sõit maksis 35 dollarit. USA dollarid on Kesk-Ameerika riikides käibel paralleelselt kohaliku rahaga. Osas neist saab dollareid ka pangaautomaadist.

Jätame seljakotid oma parklavaatega tuppa ja vantsime esimesel korrusel asuvasse piljardibaari kehakinnitust noolima.

Muheda olemisega baarmen valab meile algatuseks tubli soru viskit ja siis toob süüa ka – burksi.

Hommikul otsime endale isikupärasema hotelli kesklinnas. San Salvador oma veidi räämas majade, ligadi-logadi tänavakohvikute, sipelgapesana kihava turu ja abivalmis inimestega mõjub sümpaatselt. Ja nad teretavad! Esialgu arvame, et meid teretatakse, kuna oleme turistid, keda pole siin üleliia palju. Aga ei! Ka üksteist mitte tundvad kohalikud teretavad omavahel.

Seda kontrastsem on näha iga väikese äri, näiteks juuksuritöökoja, apteegi, toiduputka jne ees pumppüssi või automaadiga relvastatud turvameest. Pangakontorite, juveelipoodide ja teiste jõukamate asutuste juures on neid hulgi. Lisaks patrullivad tänavatel kuulivestides politseinikud ja sõdurid, kelle relvaarsenal on märksa toekam. Sageli trehvab ka mustades maskides eriüksuslasi. Ei patrullita kahekaupa, nagu mujal maailmas kombeks, vaid vähemalt viieliikmeliste tiimidena.

San Salvadoris pole vist maja, mille aknad on trellitamata, samuti on välisuksed duubeldatud trellustega. Mõistmine, miks seda kõike tarvis on, saabub öösel kella kolme paiku. Need pole üksikud püstolilasud, mis meie öömaja lähedalt kostma hakkavad. Täristatakse automaatidest, sekka käratab ka tummisemaid pauke, arvatavasti pumppüssidest. Lahingule lisavad dramaatilisust operatiivsõidukite huilgavad sireenid. Vaikus laskub linnale alles poolteist tundi hiljem.

Kohtume õhtul kohaliku ska-bändi Rudas Intenciones solisti Christiani ja tema sõbranna Yuridia. Räägime neile öösel juhtunust. Christian noogutab mõistvalt. Taoline olevatki San Salvadori argipäev. Saame teada, et me hotell asub linna ühes ohtlikumas piirkonnas.

„El Salvadoris on tohutu tööpuudus, mistõttu püütakse end ära elatada narkootikumide müümisega. Siin on palju jõuke, kelle vahel käib võimuvõitlus,“ räägib Christian. Tema elab äärelinnas, kus tulised madinad on pigem erand kui reegel.

Christian noogutab mõistvalt ka siis, kui räägime oma kokkupuudetest toredate salvadorlastega – El Salvadoris eksisteeribki kaks vastandlikku reaalsust. Me eksisime kohtumispaika, rokkbaari tulles põhjalikult ära. Küsisime teed perekonnalt, kes oli ametis igasugu kraami ladumisega oma džiibi kasti. Ka meid laoti sinna ja sõidutati õigesse kohta.

Christian teeb ülevaate kohalikust rokielust. Selgub, et muusikaga toidavad end ära vähesed pillimehed. Kuigi tema Rudas Intenciones on üsna tuntud, teenib ta lisaraha logistikuna. Logistikat ta jagab. Siin baaris õllest kangemat kraami ei müüda, aga tahaks ühe terava võtta. Christian hüppab tsikli selga… ja veerand tunni pärast on napsipudel laual.

Tagasi hotellis. Õlle- ja rummiuimas pea jõuab vaevu pehmesse patja vajuda, kui taas kõlavad lasud. Tundub, et eile öösel kulutati suurem osa padruneid ära, sest täna järatakse toitvat narkokonti vaid pool tundi.

Me tuiame ka öösiti San Salvadori tänavatel, mis on kehvasti valgustatud, kuid kordagi ei teki tunnet, et siin oleks ohtlik. Võib-olla on meil õnne.

San Salvadori asutas 1525. aastal Hispaania vallutaja Pedro de Alvarado praegusest asukohast 30 kilomeetrit eemal kirdes. Tänasele asukohale koliti kolm aastat hiljem. 1546.aastal kuulutati San Salvador linnaks.

Kohalikud armastavad aega veeta peaväljakul Plaza Barriosel, mille ääres kõrgub Catedral Metropolitana. Need, kes tahavad näha moodsamat San Salvadori, peavad minema Zona Rosa linnaossa. Siin on peenemad baarid, restoranid, ööklubid ja hotellid.

Pöörane kihutamine Nicaraguas

Meie aga kobime bussi peale, et sõita Hondurasesse ja sealt edasi Nicaraguasse. Hondurases me pikalt ei peatu, las see lahmakas riik jääb teiseks korraks. Sama meelt on Belgiast pärit Fien ja Jt Kabongo, kellega bussis tutvume. Fien reisib Kesk-Ameerikas juba mitmendat kuud. Jt Kabongo pole siin aga oma vabal tahtel. Ta pidi Mehhikost lendama Brasiilias asuvasse Salvadori. Sõber, kes teda seal ootab, tegi aga talle lennukipiletit ostes näpuka ja nii sattus Jt Kabongo El Salvadori pealinna. Nüüd ta siis liigubki bussidega Brasiilia poole, kaasas jalgpall, padi ja teibiga paigatud sülearvuti. Nicaragua pealinnas Managuas lähevad meie teed lahku. Fien kohtub sõpradega, Jt Kabongo aga sõidab edasi Costa Rica pealinna San Josésse.

Meie sukeldume Managuasse. Tänavad on siin laiad nagu Venemaale nõukogude ajal ehitatud linnades ja neid ehivad üsna veidrad kaunistused, näiteks erksavärvilised metallist puud. Nõukogude Liidu kätt on näha-tunda kõikjal ja eks see abikäsi aastakümnete eest Nicaraguale ulatatigi. Ajal, mil NSV Liit toetas Nicaragua kodusõjas sandiniste, oli seal suursaadikuks Vaino Väljas.

Managuast sõidame Nicaragua järve ääres asuvasse Rivasesse. Plaan on minna bussiga, aga hotellist väljudes komistame elurõõmsa taksojuhi otsa. Ta tutvustab end mister Molinana ning lubab meid kiiresti ja mugavalt – te võite autos suitsetada ja õlut juua – 50 dollari eest Rivasesse viia. See on üsna krõbe hind, aga… paar minutit hiljem istume autos ja Molina vajutab gaasi põhja. On see vast sõit!

Käisin mõni aasta tagasi Anne Veskiga Odessas. Ühel hetkel läks seal telestuudiosse jõudmisega kiireks. Olukorra lahendas hotelli omanik Gennadi, kes meid oma džiipi palus. Kuigi tänavad olid autodest umbes, ei langenud spidomeetri näit alla 80 km/h. Otse-eetrini oli jäänud 10 minutit, kui me totaalsesse ummikusse sattusime. Gennadi keeras džiibi trammiteele ja andis tuld. Märgates vastutulevat trammi, tegi ta äkilise pöörde tagasi autodevoolu. Anne, kes on igasugu sohvritega sõitnud, ütles pärast, et nii pöörast kogemust pole tal varem olnud. Aga me saime õigeks ajaks kohale!

Molina ei jää Gennadile sugugi alla. Tema raske jalg läheb veel raskemaks linnast välja jõudes… Kuni ühel hetkel vajutab ta pidurit, nii et suitsujutt taga. Selgub, et Molina nägi maanteel vedelevat nokkmütsi, mille ta peab vajalikuks üles korjata. Paarkümmend kilomeetrit hiljem litsub ta niisama jõuliselt pidurit. Seekord köidab Molina tähelepanu bussipeatuses istuv naine, keda ta prostituudiks peab. Ma ei taba ära, mida Molina naisele ütleb, aga sõimata saab mees tema käest korralikult.

Rivasest mõne kilomeetri kaugusel, Nicaragua järve kaldal, asub San Jorge. Seame end siin sisse hotellis Southern Nights, mida peab matšoliku olemisega jänki Ron, kellele on abiks ta kaasmaalane James – samuti matšo. Nad kiruvad USA-d maapõhja selle ülereguleerituse ja kõiksugu piirangute rohkuse pärast.

Roni hotelli kõrval on sadam, kust väljuvad praamid Ometepe saarele. Ometepe uhkuseks on vulkaanid, 1610 meetri kõrgune Concepción ja 1394 meetri kõrgune Maderas. 8264 ruutkilomeetri suurune Nicaragua järv on eriline selle poolest, et kuigi see on mageveeline, elab seal mitut liiki ookeanikalu, näiteks mõõkkalad ja haid.

Jääme Roni ja Jamesi külalisteks mitmeks päevaks. Siin peatub palju motomatkajaid. Õhtuti kattuvad lauad õllepudelite ja grilllihaga ning Ron toob välja kitarri, millel tinistab kantrilugusid. Nii need lõunamaa ööd Southern Nightsis maailmaasju arutades ja reisimuljeid vahetades mööduvad.

Narkoäri Costa Rica moodi

Costa Ricat peetakse Kesk-Ameerika kõige arenenumaks riigiks, aga piiri ületamine on siin kõige vaevalisem – selleks kulub viis tundi. Lõõskava päikese käes ootavad inimesed on minestamise äärel.

Rendime pealinnas San Josés 200 dollari eest kümneks päevaks auto ja sõidame idarannikule. Kariibi mere äärsed kuurordid on rahvarohked. Liiv on valge ja meri türkiissinine nagu reisifirma kataloogis, aga sarnast fiilingut saab kogeda ka Eestile märksa lähemal asuvates riikides. Seega liigume läänerannikule otsima omapärasemat kogemust. Selle osaks saame Vaikse ookeani rannikul asuvas Dominicalis.

Dominicalis tundub olevat aeg peatunud hetkel, mil siia saabusid oma laiska elu elama esimesed hipid, laineid püüdma surfarid ja ennast otsima seljakotirändurid. Pole siin ööklubisid (Kariibi mere kaldal Talamancas elasime puidust ehitatud hotellis, kus meie toa all oli ööklubi kõlar), gurmeerestorane ega supermarketit.

Vedeleme hotelli Tortilla Flats ukseesisel rõdul, kõhud mereandidest punnis, ja rüüpame veini. Vaikelu lõikab kui noaga läbi röögatus: „Hi guys, which kind of drugs do you want? I have cocaine, marijuana and more!” Saabus me naaber − nimetagem teda Carloseks, kohalik narkodiiler. Ta on värvikas kuju. Gei, sündinud Costa Ricas, elanud aastaid Euroopas, valdab kuut võõrkeelt ja pidutseb 24/7. Kogu tema maine vara mahub kahte kohvrisse ja ühte kasti. Carlos püüab kaupa teha: 7 dollarit gramm kanepit ja 20 dollarit gramm kokaiini. Ta kulistab oma õlletopsi tühjaks ja palub sinna veini valada. Aga palun!

Carlos räägib, et on elanud Tortilla Flatsis paar kuud, makstes öö eest 20 dollarit, aga nüüd tõsteti hind 30 dollari peale. Tema arvates on see kisendav ebaõiglus, mistõttu on ta otsustanud mujale kolida. Lubame ta kohvrid autoga uude hotelli viia. Carlos tänab ja teeb uue pakkumise: „Kokaiinigrammi saate 10 dollari eest ja kanep on tasuta.“ Paindlik ärimees.

Carlos jääb meie sagedaseks külaliseks, kuna see hotell on strateegiliselt heas kohas. Me pole teel oldud nädalate jooksul näinud ühtki inimeste vahelist konflikti (taksojuht Molina sai sõimata, kuid vastu ei sõimanud), aga siin see sünnib – meie rõdul. Carlos on taas külla tulnud. Ta märkab tänaval tuttavat hipit ja kutsub ta meie juurde – loomulikult selleks, et sooritada äritehing. See saabki teoks, aga kui hipi asub samas kanepipläru keerama, läheb Carlos endast välja. Ta pööritab silmi ja vehib kätega, süüdistades hipit oma äri ohtu seadmises. Nimelt käivad hotellist paar korda päevas mööda politseinikud ja kui nad peaks praegu peale sattuma, oleks Carlose bisnisel kriips peal. Ka hipi ärritub. Ta viskab Carlost kanepinutsakuga ja lahkub. Hetk hiljem tuleb siiski tagasi ja krahmab kanepi kaasa.

Dominicali asukatel on kombeks päikeseloojangul rannale koguneda. Kui päike kaob silmapiiri taha, siis aplodeeritakse. Sõbruneme rastamehe Juaniga, kes elab telgis ja elatab end käsitöö müümisega, ning ameeriklanna Amber Leega, kes praktiseerib siin mitmendat kuud joogat. Ühe lõbusa pärastlõuna veedame Argentina motomatkajatega. Neil kõigil on oma lugu rääkida.

Costa Rica loodus on lopsakas ja maastik maaliline. Seda ilmestavad kümned raevukad kosed ja vulkaanid, millest osa tossavad, osa kraatrites on aga järv. Tuleb arvestada, et Costa Ricas peab paljude looduslike vaatamisväärsuste külastamiseks pileti ostma. Näiteks vulkaani Poás kraatris loksuva järve äärde pääseb 15 dollari eest.

Eestist veidi suurem, 51 100 ruutkilomeetril laiuv Costa Rica on eriline ka selle poolest, et siin pole alates 1948. aasta detsembrist sõjaväge.

Me lõpetame Kesk-Ameerika reisi sealt, kus alustasime – Cancúnis, kuhu lendame San Josést. Oleme teel kauplusesse, et osta paremaid palu lõpupeo lauale, kui kohtume õnnetu olemisega ameeriklasega. Hallipäine vanahärra kurdab, et Meridas (asub Cancúnist 300 km lääne pool) röövis taksojuht temalt noa ähvardusel raha, dokumendid ja pagasi. Talle jäid alles vaid T-särk, šortsid ja tennised. Kuidagimoodi jõudis mees Cancúni, kus kavatseb pöörduda USA konsulaati. Ostame talle vett ja süüa ning soovime edu. Endale aga võtame pudeli rummi ja suupisteid – see on paslik lõppakord seiklusele.

Tekst ja fotod: Sven Haljand  

Selles numbris

• Mesinik, Patsiga tüdruk ja kõik teised
• Lennutromboos
• Idatee valvurid
• Gran Paradiso – Itaalia vanim rahvuspark
• Kange kokteil külalislahkusest ja kuritegevusest
• Haute Route – igaühele!
• Väsimatu turismikorraldaja AIVAR RUUKEL
• Millist Arktikat tunned sina?
• Vorkuta reaalsus
• Kajakiga Põhjamere ja Atlandi vahel
• Põhjala lummuses
• Homo homini lupus est – tavapäratu nurga alt
• Baltisakslased ja põhjapooluse vallutamine
• "Italia" ekspeditsioon ja Eesti
• Esimene eestlane põhjapoolusel
• Poolusekunstnik Viktor Kobzev
• Poolustemees Nikolai Saveljev
• Antarktika ja Arktika
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 63 – Detsember 2016