Kapten Kolk Kauges Idas
Hiljuti õnnestus Tiit Pruulil Muhumaalt osta peotäis merendus- ja lennunduslikke vanu fotosid. Vanad asjad võivad mõnikord juhatada uurija põnevatele kultuuriloolistele jälgedele, müüjagi ei teadnud algul, kelle fotod need on või millest need jutustavad. Juhtlõnga andis ühel kodustele saadetud fotol olnud kiri, mis oli kirjutatud Nagasakis ja dateeritud 1911. aastaga.
Tekst: Tiit Pruuli
Fotod: Tiit Pruuli kogu
*
Pärast kolme päevase töö kateriga Kolõma jõel Signali raamatuga1.
Nagasakis 16. oktobril 1911a
Armas Ingel ja Mihkel2!
Tulime Jääemerest tagasi ja jäutsime täna Nagasaki. Meil läks jääe sees rool ja vint katki. Neid parandame siin. Siit läheme Kanatsu ja sealt Vladivastaki. Sadan Sinule näha missugused rided minul olid Jääemeres. Kirjutan varsi pikemalt. Teitele keik head soovides.
Armastaja Jaen
Kirjutage minule adres vana
*
Ja siis hakkas vaikselt kooruma põnev tõde.
Tuuline rand
Kes on hoolikalt lugenud Aadu Hindi romaani „Tuuline rand“, mäletab sealt üht episoodilist tegelast – Juulius Väina –, kes sattus Vene-Jaapani sõtta ja jäi siis Kaug-Itta elama. Romaani neljandas osas öeldakse, et „onu Juulius pidi kirjade järgi sel sügisel Hiinast ära tulema, aga ei tulnud, saatis mööda pikka mereteed siia Eestisse ainult oma naise, tädi Greete“. Igatahes on raamatust selge, et kapten Juulius on kaugel maal päris rikkaks meheks saanud. Tolle Juuliuse väidetavaks prototüübiks on Aadu Hindi onu Jaan Kolk (1880–1953) ja Greete võiks olla tema naine Jekaterina.
Kolgi teadaolev elulugu on veidi lünklik, aga mõned olulised pidepunktid on siiski olemas. Ta lõpetas kiitusega Liibavi (Liepaja) merekooli. Sõitis kaptenina Balti, Mustal ja Kaspia merel. On märgitud, et „osales ohvitserina Vene-Jaapani sõjas“, aga millal ja kus täpsemalt, pole teada.
Põhja-Jäämeri
Saaremaa Muuseumi andmebaasis on kirjas, et „1907–1909 osales ta jäälõhkuja „Stavropol“ kaptenina Vene Põhjameretee rajanud ekspeditsioonil“. Siin peab nüüd hakkama näpuga täpsemat järge ajama. 60-meetrine kauba- ja reisilaev „Stavropol“ ehitati Saksamaal (teistel andmetel Norras) 1907. aastal ja oli algselt mõeldud kotikute püügiks Barentsi meres. Kuni aastani 1913 kandis ta nime „Kotik“.
Enne „Stavropoli“/„Kotikut“ pidi Jaan Kolk seega töötama mõnel teisel Jäämere laeval. Saaremaa muuseumi fondides on Kolgi tehtud foto laevast „Kolõma“. Venelastest polaarajaloolaste abil sain teada, et 1911. aasta suvel ostis laevandusselts Dobroflot Norrast laeva „Prosper“, mille kere oli tugevdatud jääs sõitmiseks.
Vene sõbrad juhatasid mind Aleksander Širokoradi raamatuni „GULAG. Riik riigis“ (2019), kus kirjeldatakse, kuidas juulis 1911 sõitis „Prosper“, lastiks 40 tonni kaupa, Kirde-Siberi suurimasse jõkke, Kolõma jõkke ning sildus Nižnekolõmskis. Autor jätkab: „17. septembril naasis laev Vladivostokki, kust läks talvituma Hiinasse. 8. detsembril 1911 nimetati alus ümber „Kolõmaks“.“
Seega on Jaan Kolgi fotopostkaart 16. oktoobril 1911 kirjutatud üsna kindlasti „Prosperi“ pardal.
Siin avaldatav „Stavropoli“ foto ei saa vene ajaloolaste arvates olla tehtud enne 1914. aastat. Põhjuseks see, nagu selgitas vene ajaloolane Pavel Filin, et aastatel 1912 ja 1913 sõitis see laev Kolõmale nime all „Kotik“, 1914 nimetati ümber „Stavropoliks“ ning Kolõmale sõitis ta uue nime all alles aastal 1915.
Nižnekolõmsk Kolõma jõel oli üleval põhjas toona üks väheseid vene asulaid. Tsaarivalitsus oli huvitatud selle piirkonna asustamisest ja kindlustamisest. Muu hulgas ka seepärast, et heidutada Wrangeli saarest ja Siberi rannikust eemale ameeriklasi. Just seepärast algasid reisid Kolõma poolsaarele, milles osales ka Jaan Kolk.
Kaug-Ida
Aga ikka on teadmistes augud sees – mida tegi Kolk pärast Jaapani sõda ja enne 1911. aastat?
1940. aastal ilmunud Evald Pasti raamatus „Mereteedelt“ on juttu ka meie meremeestest, kes tegutsesid Siberi idakaldal. Selgub, et juba XIX sajandi lõpust seilas seal eestlastest kapteneid ja tüürimehi. Mandžuuria raudtee ehitamine tõi kaasa ka laevanduse arengu ja venelastele kuulunud Hiina Raudteeseltsil oli 18 aurulaeva, millest parimatel sõitsid eestlastest kaptenid. Vene-Jaapani sõda hävitas enamiku neist laevadest, paljud eestlastest meremehed liikusid tagasi Euroopasse, mitmed aga jäid ja sõitsid laevadel, mis kurseerisid Venemaa, Hiina ja Ameerika ranniku vahel. Ka Saaremaa muuseumi veebilehel on kirjas, et Jaan Kolk „osales Kaug-Idas eestlaste (saarlaste) laevaseltsi tegevuses, mis kauples Tšukotkalt kuni Saigonini. Sõitis suurtel Hiina jõgedel ja laevaliinil Vladivostok – San Francisco“. Millal täpselt, pole teada.
Eestis tagasi
1924 (või 1925) pöördus Kolk Kaug-Idast Türgi kaudu kodumaale. Ta ostis Saaremaal Kudjape mõisa südame, kuhu rajas moodsa talu. Samuti ostis ta talu ka Muhus.
1940. aastal määrati Kolk Kalurite Ühisuse ettepanekul kaubalaeva „J. Teär“ kapteniks.
Pidas talu kuni küüditamiseni. 15. märtsil 1949 Kolk arreteeriti ja saadeti Novosibirski oblasti Mihhailovka rajooni asumisele. Siberisse on ta ka maetud. Kudjape kalmistul puhkab ta naine Jekaterina (1892–1965), kellega ta oli Abhaasias abiellunud ja kes oli pärit kohalikust eesti külast.
Lennundus
Lisaks merenduslikule tegevusele osales Kolk veel ühel põneval ettevõtmisel. Saaremaa muuseumi infomaterjalides on kirjas: „U. 1910–12 osales Vladivostokis Venemaa uusima (stratostaadid jms) lennutehnika katsetamisel, paistes silma hulljulgusega. Autasustati 1912. a tsaari määratud nimelise relva ja 5000 kuldrublaga.“ Need andmed on pärit ilmselt Kolgi leselt Jekaterinalt, kes muuseumile oma Siberis hukkunud mehe materjalid 1962. aastal üle andis.
Vladivostokis asus XX sajandi algul tõepoolest üks Venemaa lennundusbaasidest. Vene-Jaapani sõja ajal leidsid venelased, et aerostaatidelt oleks otstarbekas otsida meremiine. 1905. aastal tegutses Вторая Речка nimelisel aerodroomil Vladivostokis juba mitu ohvitseri ja umbes 120 reameest. Hiljem käisid siinset lennundust arendamas mitmed tuntud vene lennundustegelased.
Mis katsetustega aga tegu, ei ole õnnestunud veel selgeks teha. Küll aga on sellest ajast säilinud Jaan Kolgi fotoalbum, mis siinkirjutaja valdusesse jõudis. Segadust tekitab aga see, et Saaremaa muuseumis olevatele stratostaadipiltidele, millest osa on samad, mis nüüd välja tulnud albumis, on keegi, ilmselt varasem muuseumitöötaja Arnold Allik, taha kirjutanud „Port Arthur“. See linn (praegune Hiina sadamalinn Lüshun), oli aastatel 1898–1905 rendil Venemaa käes. Kas seal katsetati stratostaate ja kas neis võis osaleda Kolk, pole õnnestunud välja selgitada.
Nii et uurimist selle põneva mehe juures veel jagub.
Autor tänab Saaremaa muuseumi töötajaid Olavi Pestit ja Aivo Põlluäärt abi eest.
1 Erinevate lipusignaalide ja koodide raamat, mida kasutati ühenduse pidamiseks.
2 Tegu on venna ja õega.
Selles numbris
- Eesti reisikirjandus 2023
- Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
- Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
- Meri on, meri jääb…
- Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
- Matkates vaimse tervise poole
- Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
- Omal käel Maldiividel
- Poolteist aastat merenomaadid
- Meri: armastus ja vihkamine
- Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
- Kapten Kolk Kauges Idas
- Reisiajakiri küsib
- Süstamatk Ida-Sajaanides
- Purjepaadiga olümpiale!
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024