Karamoja – lehmad on võimul

Erki Felsi teekond Aafrikas on jõudnud Ugandasse, täpsemalt avavad oma „koduukse“ ja südame – tegelikult puuduvad küla traditsioonilises elamises aknad ja uksed – talle erilised karamoja hõimu liikmed.

„Lehmad määravad siin kõik,“ teatas Jamez naeratades, hääles aukartus. Jamez oli algkooliõpetaja. Sihvakas rõõmus noormees. Ta kuulus karamoja hõimu, aga põgenes noorelt… kooli, läks linna, sai õpetajaks. Peadpööritav karjäär. Jamez murdis lahti lehmade ikkest ja oli selle üle uhke. „Aga minu õed pandi mehele ikka lehmade järgi.“

Aafrika rännakut planeerides leidsin internetist halva resolutsiooniga lummavaid pilte: õlgkatusega savionnid kimbus koos, lõkked onnide ees. Kas tõesti on veel rahvaid, kes elavad tsivilisatsioonist eemal, kus ei ole elektrit, kraanivett, internetti, kooliharidust, popkultuuri ega isegi aknaid? „Nakapelimoru, Suur küla,“ nimetas Jamez koha, mida olin tulnud Ugandasse otsima.

Kotido – linnake maailma äärel

Kes tahab külastada karamojasid, peab sõitma läbi Kotido. See on väike provintsi-linn Ugandas, Lõuna-Sudaani piiril. Sead söövad peateel rohtu, tänavalaternad töötavad päikeseenergial. Kotidos tunned, et oled jõudnud maailma äärde. Siit edasi ei tule enam tavalised linnad-külad, vaid satud õlgkatuste, vibude ja lehmanahal magajate maailma.

Kotidos seguneb Aafrika tänapäev ja hõimuaeg. Karamoja mehed käivad sageli linnas „asju ajamas“. Ootasin turul järjekorras, et osta võõrustajale suhkrut. Minu ees seisis ülikonnas meesterahvas, sorav inglise keel, näitas mobiilist oma laste pilte. Mu taga nuias kohalikku õlut vana karamoja sõdalane. Tema ei teadnud oma vanust. Tavaliste linlaste seas torkavad karamojad silma. Nad kannavad paljal kehal maasai triibulist lina (lokatukok), käes peenike jalutuskepp, jalas autorehvidest lõigatud sandaalid. Paljude nägu kaunistab klassikilluga lõigatud „krokodillinahk“.

Ööd on Suures külas pahaendelised

Leidsin Kotidos öömaja. Ostsin maisi, kitseliha ja limonaadi, et pererahvaga tutvuda ja abilist leida, kes mind Suurde külla elama viiks. Kohalikud naised hakkasid seda mõtet aga kohe laitma.

„Nad magavad lehmanahal,“ ütles üks. Lõkke ääres istujad noogutasid ja lisasid, et inimene, kes pole harjunud lehmanahal magama, kannatab palju, sest ase on kõva ja ebamugav.

„Veel kakskümmend aastat tagasi olid neil automaadid üle õla,“ teatas teine. See on tõsi. Karamoja hõimu elu juhib üks olend. Mitte jumal, pealik ega naised. Elu keerleb ümber lehma. Lehmast saab süüa, piima, verd, lehmaga kaubeldakse, lehmad on isale kingitus tütre eest. Lehmadega mõõdetakse varanduse suurust. Karamojadel on lehmade suhtes suursugune eelarvamus: nad usuvad nimelt, et kõik maailma lehmad kuuluvad neile. Euroopa lehmadeni nende haare ei ulatu, aga naaberhõimude karjani küll. Paraku uskusid naabrid samuti, et neil on lehmadele eesõigus. Lõpuks ihusid kõik lehmadele hammast. Vastastikused lehmaröövid muutsid piirkonna ebastabiilseks. Olukorra tegi eriti tõsiseks must turg, kust lipsasid Karamoja sõdalaste vööle nugade ja odade asemel kalašnikovid. See on nüüdseks minevik. Valitsus korjas ammu relvad ära.

„Kas sa hüääne ei pelga?“ küsis keegi. Noo… egas hüäänid läbi aia pääse. Naised muigasid. „Muidugi ei pääse hüäänid läbi aia. Me räägime hüäänidest, kes on seespool.“ Ilma, et keegi oleks pidanud vajalikuks selgitada, toodi lõkkevalgele trumpkaart: „Emuron võib sulle halba soovida ja su ära needa.“

Pöörasime pead ja vaatasime pimedusse. Keegi seisis meie juures. See oli algkooliõpetaja Jamez. Kool oli külalistemaja kõrval ja inimesed lävisid omavahel suures sõpruses. Naised osutasid, et Jamez nende sõnu kinnitaks, kes on ise karamoja ja teab. Jamez naeratas: „Elada karamojade juures? See on suurepärane mõte! Ainus mure on moskiitod, aga võtame sulle võrgu kaasa.“

Sisse pääseb ainult käpukil

Ööd, mis veetsin karamojade külas, olid ühed kõige meeldejäävamad hetked Aafrikas. Ei midagi ohtlikku. Keegi ei pannud needust peale, hüäänid tegid küll pimedas häält, kuid ei pääsenud sisse.

Kui räägin koolides ja raamatukogudes Aafrikast, küsitakse sageli turvalisuse kohta. Aafrika ebaturvalisus on aga suuresti müüt. Maailmas on üldse vähe paiku, mis on ohtlikud meessoost külalisele, kes tuleb kingitustega ja kohaliku saatja seltsis. Kes tahavad eksida maailma äärealadele, peaksid meeles pidama kolme lihtsat asja: kohalike juhtimisel, huumoriga, alandlikult.

Ehkki Jamez hoidis tuju üleval, oli saabumine siiski kohmetu. Karamojad oli rännaku kõige esimene hõim. Olen mugavustest ära lõigatud ja võõraste seltsis. Armastan privaatsust, kuid karamojad magavad viiekesi ühes hütis. Söövad koos, pesevad koos, tantsivad õhtuti koos. Miks peaks keegi soovima olla eraldi? Üksindus on ju ebapraktiline ja raske.

Roomasime läbi värava. Ei ole võimalik pääseda karamojade külla põlvi ja käsi mullaseks tegemata. Külad on ümbritsetud n-ö elava aiaga. See on okkaline kaktuseid täis pikitud hekk. Okste vahele uuristatud värav on nii kitsuke, et siseneda saab ainult käpuli. Öösel tõmmatakse suur akaatsiapuuoks seestpoolt väravasuu ette, et hüäänid sisse ei pääseks. Ka hütid on tehtud imepisikese suuga, nii et igale poole sisenemiseks tuleb roomata. Karamojad on selles suhtes vennasrahvast maasaidest erinevad. Maasaid, kelle kombed on sarnased, armastavad tavalise suurusega uksesuud.

Kuidas aida uks lahti käib

Maailm, kuhu roomasime, oli sügavalt teistsugune. Viibisin esimest korda külas, kus pole aknaid, uksi ega mitte ühtegi klaasist eset. Seda suurem oli üllatus, kui nägin ühe hüti katusel pisikest päikesepaneeli. „Laadimiseks,“ selgitas Jamez. Paljudel meestel olid mobiiltelefonid. Nokia vanad mudelid, muide, on eriti populaarsed. Kes ei osanud kirjutada-lugeda, salvestas kontaktid sümbolites: ZZZ – naaber Lokiru, OOO – vend Logwe.

Kõva pargitud lehmanahk laotati maapinnale hüti ette. Istusime. Vaatasime tõtt vana naisterahvaga. Tolle selja taga seisis punnis kõhuga paljas poiss, kes piilus meid kahtlustavalt. Külas olid vaid naised ja lapsed. Mehed olid karjas, turul või Kotidos. Ajasid asju.

Mis on elus kõige tähtsam? „Lehmad,“ vastas naine ootuspäraselt, hetkegi mõtlemata. Küsimused ammendusid õige ruttu ja vestlus soikus. Istusin kimbatuses, mõtlesin, millest rääkida. Jutt läks toidu peale. „Ta küsib, kas sa kitseliha sööd?“ tõlkis Jamez. Muidugi söön! Naine osutas näpuga. „Me sööme õhtul selle kitse,“ rõõmustas Jamez. Kitsed olid juba savannist tagasi karjatatud ja ummistasid koduõue. Enne pimedat tulevad ka lehmad. „Siis näed kraali,“ teatas Jamez.

Entusiastlikult asus ta näitama majapidamist, samal ajal kui tüdrukud süüa tegema hakkasid. Näe, see on kivi, mille peal terasid jahuks hõõrutakse. See on vibu, kasutame seda varsti-varsti. Miks? Küll sa näed, miks. Oo, ja see pisike hütt on ait. Vaat see on mõistatus: pole ust ega luuki, kuidas avada? Uudistasin viisakusest, aga piinlik oli teiste majapidamises niimoodi tuhlata. „Ma ei tea, kuidas aita avada,“ tõdesin. Lihtne, võtame katuse pealt ära – ja Jamez tõstis ühe käega õlgkatuse üles. Aida sisemuses olid kotid täis sorgot.

Köögis

Hakkas sadama, kummardusime, et astuda kööki – seinteta madal varikatus, mis kaitses tuld. Tulel keedeti putru ja kitselihaviile. Istusime, selg küürus, et mitte pead ära lüüa. Mahtusime kenasti nagu kilud karpi: mina, Jamez, perenaine, tema tütred-pojad, naabri lapsed, koerakutsikad, vasikas, väike kits. Kõik olid heas tujus, sest karamojad söövad päeva jooksul üks kord. Õhtuti. Söömise aeg jõudis nüüd kätte.

Toit pandi plastkarpidesse. „Plast on praktiline, ei lähe katki,“ kiitis Jamez. Lusikaid ei olnud, sõime kätega. Mingit kätepesu ei toimunud. Kui oleksin palunud, toonuks lapsed muidugi ämbri vett, aga külalisena ei tahtnud oma soove välja näidata.

Jamez matsutas rõõmuga, mina tagasihoidlikumalt. Perenaine küsis ja Jamez tõlkis sõna-sõnalt: „Kas sa kardad, et mürgitame su ära?“ Kõik naersid. Muidugi ei kartnud ma midagi sellist. Olin uue toidu suhtes lihtsalt pelglik, sest ei teadnud, kuidas see kõhule mõjub. Üks praktiline probleem hõimude juures (vähemalt minu jaoks) on ligipääs tualetile. WC asus põõsastes, mis on väljaspool akaatsiaoksaga suletud väravat. Küla sees on aga nii vähe ruumi ja palju rahvast, et WC-toimetused ei tule kõne alla. Kui esimesel ööl kõht lahti läheb, mis pole uue toidu puhul ebatavaline, siis tuleb astuda akaatsiaokste kaitseringist välja pimedusse, kus kasvab kõrge rohi ja toimetavad tundmatud putukad. Ent sööma peab, vastasel korral solvaksin võõrustajat. See, et külaline tuleb, aga ei soovi süüa, on sama ennekuulmatu kui privaatsust ihkav karamoja. Kostis kellakõlin. Lapsed tõusid ja jooksid ära. Lehmad! Lehmad tulevad!

Lõkke ääres

Õhtuks sadu vaibus ja saime varikatuse alt vabaks. Pealik koos poegadega oli naasnud. Lõkke ääres oligi ainult meessugu. Jõime hirsiõlut (abutia), mis teeb ruttu purju. Jamez pidas vajalikuks veel salaja sosistada, et ma liiga palju ei jooks.

Rääkisime lugusid. Pealiku poeg oskas inglise keelt ja jutustas: „Hüään põgenes jahimeeste eest ja nuttis jänese uru juures. Jänesel hakkas kahju, ta peitis hüääni oma urgu. Jahimehed möödusid. Kui nad olid juba kaugel, sõi hüään jänese ja tema beebi ära ning jooksis nelja tuule poole. Mis on selle loo moraal?“ päris pealik tõlgi vahendusel ja vastas ise: „Ära mitte kunagi usalda hüääni!“

Mina rääkisin eesti rahva ennemuistse jutu Lopist ja Lapist. Neile tegi palju nalja, kui kuulsid, et Lapile jäi vorst nina külge. Nad küsisid, kui kaugelt tulin, kas olen abielus, mitu last, mida Eesti põllul kasvatatakse, kui palju lehmi mul on? Pole lehmi? Vangutati pead – imelikult elate seal Euroopas.

Magamine lehmanahal

Magasin sel ööl esimest korda lehmanahal. Mehed ja naised magavad eraldi, aga mitte üksi. Minu hütis magas veel kolm karamoja noormeest ja Jamez.

Lehmanahk on õhuke ega paku kõva maa eest kaitset. Nägin kõrval põõnavatest karamojadest, et nii saab magada küll. Kui neil oleks midagi maapinna kõvaduse vastu, teeksid nad mugavama aseme. Ei, neile sobis lehmanahk. Mulle, vastupidi, tundus mõistlik kasutada madratsit ja veel voodiraamigi, et olla maapinnast võimalikult palju eraldatud. Erinevus on põhimõtteline. Mida „tsiviliseeritumaks“ saame, seda enam tekib barjääre inimese ja looduse vahel. Varjumine mugavustesse nõrgestab. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka tahtejõu ja visaduse mõttes. Kes suudab hõlpsalt uinuda lehmanahal ilma padjata, on väga tugev.

Käänasin ühelt küljelt teisele. Lõpuks mõistsin, et olen võimetu ilma padjata uinuma, nii et võtsin ranitsa pea alla. Öö häälteks olid magavate kitsede sagedased möirged, hüäänide ulg ja sääskede pinin.

Nõid

Olin Kotidos maad kuulanud ja mulle kinnitati, et karamoja nõiad (emuron) on hirmus võimsad. Muidugi mitte nii võimsad nagu Lõuna-Sudaani nõiad. Viimased omakorda vandusid alla Etioopia nõiakunstile, mis kahvatus Ugandas elavate karamojade nõiduse ees.

Pilt, mis nõia juurde jõudes avanes, tegi nõutuks. Järjekord. Emad istusid rivis hüti ees, köhivad lapsed süles. Minu ees ootas abi naine, süles beebi. Beebil oli palavik. „Ta peaks minema arsti juurde,“ arvasin häbelikult. Jamez noogutas. „Siin ongi arst. Võimas nõid.“ Ma ei saanud aru, kas Jamez ironiseerib. Kui ema beebiga ära läks, sosistas Jamez: „Emuron palus otsida musta kana ja tuua see homme siia. Ta keedab selle kana ära ja nad söövad emaga koos. Pärast seda ütleb emuron, mis lapsel viga on.“

Nõid oli ainus karamoja, kes valge mehe saabumisest välja ei teinud ega näidanud ühtki märki üllatumisest. Ta oli vana kõhn naisterahvas, väga valgete silmamunadega.

Meie sessioon algas õuest. Põlvitasime ja nõid lehvitas meie ees lehmanahka. Pidime tõstma palged tuule suunas. Seejärel siirdusime hütti, kus pidin vastama ühele lühikesele küsimusele, mis hädaks? Astma. Mul on astma. Nõid võttis jalast sandaalid ja viskas need meie ette. Vaatas ja manas näole mõistva ilme. Lahendus – kimp puukoort, mida tuleb leiges vees leotada ning juua. Lahkusime tänukummarduste saatel nagu kuninga juurest. „Vähemalt ei pidanud me musta kana tooma,“ muigasin. Jamez kehitas õlgu. „Seda küll, aga sessioon läks sulle maksma umbes kolme kana jagu šillingeid.“

Keset kraali, veriste suudega

Enne päikesetõusu talutas peremees mind kraali, endal kaval naeratus näol. Kraal on püha. See on ringikujuline maa küla keskel, kus lehmad veedavad öö. Naabrite aiad jooksevad kraali kokku. Kui hoolikalt otsida, leiab kraali keskpaigast kivi – see on küla keskpunkt ja võimsa energia allikas. Väravasuu kraali oli muidugi taas imepisike ja nõudis roomamist. Vihma oli sadanud, maapind mudane. Üritasin instinktiivselt riideid puhtana hoida.

Lehmad ja eeslid tunglesid eemale ootamatult hommikurahu rikkunud rahvasummast. Kraalis sai mulle selgeks, et lehmad küll valitsevad karamojade maailma, aga kardavad inimest kui tuld. Mitte ükski lehm ei soovinud meiega tegemist teha. Ja põhjusega. Kähku haarasid noormehed ühe lehma sarvedest ja sidusid talle nööri kaela. Toodi vibu. Karamojad nimetavad järgmist tseremooniat pidulikult – akilem echarakan.

Poisid panid pihud lehma silmadele. Lask. Nool libises kaelalt maha. Pealik ilmselgelt noomis laskjat hooletuse eest. Vibu vinnati uuesti. Lask. Seekord tabas nool arterit. Lehma kaelast purskas peenike verejuga. Poisid asetasid kalabassinõu lehma kaela kohale ja veri nirises anumasse. Niipea, kui nöör taas lõdvaks lasti, lõppes verejooks nagu käsu peale. Lehm põgenes teiste lehmade juurde, kes olid skandaali suurte silmadega pealt vaadanud. „Me ei joo seda kohe,“ selgitas Jamez talle omase lõbusa ilmega. „Enne tuleb eemaldada mustus.“ Ta pidas silmas klompe. Segasime kordamööda puukepikesega nõusid, kuni klombid kinni jäid. Need visati koertele. Vere peale lüpsti sooja piima. Jooginõu roosaka vedelikuga käis käest kätte. Lehmadel võib olla tüüfus ja solkmed, aga see on esimene reegel hõimude juures: sa pead… pead proovima, mida võõrustaja heast südamest pakub. Kui kalabassinõu mulle ulatati, pöördus minu suunas korraga sada pilku.

Tekst ja foto: Erki Fels

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Maailm seljakotis
• Koloniaalajaloo jäljed Eestis
• Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
• Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
• Karamoja – lehmad on võimul
• Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
• Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
• Läbi sinise tule jumalate juurde
• Veealune paradiis – Raja Ampat
• Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
• Rännakutest soome-ugri maailmas
• Kevad neenetsi tundras
• Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
• Vepsa pidu
• Soome-ugri nõiajutud
• Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
• Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
• Reis Udmurtiasse
• Ižma seiklus
• Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
• Filmidest, paatidest ja maailma­mustritest
• Hõimuretked ja hõimuhetked
• Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
• Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA