Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“

Avaldame katkendid Maris Pruuli värskelt ilmunud raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“.

17. juuli 2023
Atlandi ookean

Pärast tormi saime kaks „Miami beach’i päeva“, kus pidi end näpistama, et uskuda, et oled lähenemas jäämägede ja jääkarude maale. Õhutemperatuur oli küll vaid 10 kraadi, aga päikesepaistelises tuulevaikuses kannatas särgiväel vööritekil vaalu vaatamas käia. Meie meeskond on (taas) ideaalilähedane, muhedad ja targad inimesed. Igasse päeva on mahtunud ka üks ettekanne, mehaanik Indrekult tuulest ja tuuleparkidest, „Teneti“ filmiga rinda pistnud valgustusprofilt Alvarilt ettekanne „Saagu valgus“, Ivo ülevaade kinnisvaraturu hetkeseisust ja mõnda muudki tarkust.

Tänane hommik oli sombune ja tõstis jälle tuult. Minna oli 45 miili, sõidetud üle tuhande. „Pärnu-Kuressaare ots, selle kannataks poordil kallutades ka ära,“ naeris Janek. Öine vaht suhtles ühe purjekaga, kes soovitas vähemalt 20 miili Gröönimaa kaldast eemale hoida. Mõistagi ootasime hinge kinni pidades esimest jäämäge.

Lugesin ühe sel aastal Loodeväila läbiva kruiisilaeva programmi. Maailmas jääb järjest vähemaks üksildasi paiku, kuid inimeste soov nende järele aina kasvab ja nii pole ime, et mitmed suured laevafirmad on Loodeväila reisi pakkuma hakanud. 2023. aasta suvel plaanib seda marsruuti läbida õige mitu kruiisilaeva: National Geographicu „Resolution“, Silver Sea laev „Silver Wind“, Hurtigruten Expeditionsi laevad „Roald Amundsen“, „Fram“ ja „Fridtjof Nansen“, „Hanseatic Nature“, „Scenic Eclipse“, „Seabourn Venture“. Tegemist on spetsiaalselt polaarvete jaoks ehitatud suurte jääklassi luksuslaevadega, kus odavaim pilet algab mitmekümnest tuhandest eurost, kallimad ulatuvad 200 000 euroni. Kui jääkaru parasjagu näha ei ole, saab temast soojas kinosaalis hiiglaslikult LED-ekraanilt filmi vaadata. Kui ilm ei luba maale minna, sõidad liftiga jõusaali. Kui Amundsen oleks seda ette näinud! Samal ajal kasutavad isegi need laevad oma programmides väljendit „sõltuvalt ilmastikutingimustest“. Mis neil seal kõik on – joogatunnid, saun, kaminatuli.

Nuputasime, et meil on sama olukorda imelihtne tekitada. Webasto kõvasti kütte, Kadri teeb tulemasinaga elavat tuld ja vahivanem Indrek lebab tule paistel roolimaja põrandal lambanahkadel. „Võime ka romantilist muusikat taustaks panna,“ lubas Spotify-äss Alvar lahkelt.

Udu tihenes ja mingi vana ohutunne tuli sisse, meenus, kuidas eelmisel retkel Gröönimaa idarannikul 2021. aastal jäämägi udust ootamatult välja ilmus. Olime just vahi üle andnud, aga ikka hoidsin radari ligi ja jälgisin häirivalt lähedale nihkunud silmapiiri. Seni 12-kraadine vesi kukkus järsult 4 kraadi peale. Öösel me ekraanidele ilmunud kruiisilaev liikus meie ahtri tagant tükk maad kaugemale lõunasse. Ju nad teavad, kus turvaline on.

Ja korraga – jää! Kiiresti purjed alla, käik maha. Jääsupp ilmus järsku ja udu oli nii paks, et polnud võimalik kindlaks teha, kas edasi tulevad ka need suured „poisid“, kelle küljest „jääpojad“ pudenesid. Nüüd oli kõigi valvsus punases ja roolivahid jälgisid pingsalt nii radarit kui ka ümbrust. Reino droon läks lendu ja enam tagasi ei tulnudki, selle asemel saabus Reino telefoni tehnilise rikke raport.

Läksime käsijuhtimisele ja Ivo roolis vahepeal suure roolirattaga. Inimestel oli adrenaliin üleval, lõuna jõudis kätte ja käisime üksteise järel all messis keha kinnitamas. Söögilauas oli korraks võimalik mõelda ja rääkida muust kui jääst, näiteks muusikast. „Läbulaulud – teise leveli vaimuhaigus,“ leidis Reino. Ta ütles aru saavat, et kui ikka looma moodi jood, võib tulla üks või äärmisel juhul kaks lugu, aga neid olevat üheksa kogumikku! Olime tänulikud väikese lõbusa hingetõmbe eest ja kiiresti tagasi roolimajja, meil oli olulisemaid asju, millele mõelda.

„Otse ees poolik lehm, nüüd mitu koera, suurem jääkaru, paremal kaks poolikut lehma! Ühel pikk keel väljas, mõlemal pool viie kraadi peal lehmad, otsekurss puhas! Mammut 355 kraadi peal!“ Nii juhendas raadiosaatjaga jäävaht Alvar laeva vöörist roolimeest, kui suuremate ja väiksemate jääkamakate ja -mägede vahel navigeerisime. Hoidsime hinge kinni, et enne pimedat sellest supist välja saaks. Suuremad jäämäed tegid me parraste kõrval õõtsudes pahinat otsekui suured vaalad. Päris puhaste paberitega ehk et jääd kergelt riivamata me ei pääsenudki, aga pärast südaööd olime suhteliselt vabas vees.

18. juuli 2023
Gröönimaa

Saime öösel kottpimedas ja laeva prožektorite valguses Narsarmijiti ehk Narsaq Kujalleqi ehk Frederiksdali asula all lahesopis ankru sisse. Rampväsinud jäävahtidel ei tulnud pärast pingelist päeva kohe und ja nii tekkis poole nelja ajal öösel roolimajas väike spontaanne rõõmupidu. Väga üksmeelselt ja professionaalselt käitunud meeskond oli jõudnud Gröönimaale, 1170 miili St. Kilda saarelt sai nädalaga läbitud, järgmiseks hommikuks äratuskella ei pidanud panema, üles jäi vaid ankruvaht.

Kui kapten Meelis hommikul ümbrust takseeris, siis ütles ta, et kui oleks näinud, kuhu tuleme, poleks julgenud tulla. Ümberringi kõrgusid kaljud ja õõtsusid jäämäed.

„Hakkan vist alles nüüd päriselt aru saama, kuhu me õigupoolest läheme,“ ütles me noor filmimees Reino mõtlikult, kui lisaks eile nähtule otsisin arvutist välja meie varasemate polaarretkede jäämägede pildid.

18. august 2023
Kanada Arktika, Nunavut

Veri vemmeldab, ammu pole olnud niiiiiii hea tunne oma armsasse laeva jõuda! Tagantjärele võib öelda, et oli ülitore käik maale.

Hommikuks oli plaanitud kaameramees Reinoga uus Fort Rossi külastus, lühikese tiiru juba eile õhtul tegime. Ootasime, et laine natuke taltuks ja udu hajuks. Päike tuli välja ja asutasime maale minema. Tiit läks üksi kummikasse, et teha väike tiir ja paat öösel sadanud vihmast tühjaks sõita, mootor käivitus ja viskasime otsa talle paati. Laine ja tuul kandsid paadi kiiresti laevast eemale ja... käik ei läinud sisse! Tiit püüdis tagasi aerutada, aga vastu tuult oli see kaunis nutune ettevõtmine. Olime valmis kiiresti ankrut hiivama ja talle järele sõitma, enne kui ta liiga madalasse triivib. Lõpuks oleks tuul ta kaldasse viinud, aga tal polnud püssi kaasas. Tiit aerutas meeleheitlikult ja viskasime talle pika otsaga poi. Ta sai selle viimaks kätte ja tõmbasime ta poordi.

Viga polnud suur, saime käigud kenasti käima ning kolisime viiese meeskonnaga paati: Reino, Tiit, Aivar Berzin, Toonart, mina ja kaks püssi, teadusproovide kotike pealekauba. Saime suhteliselt kergesti maale, kõik olime kummikutes, kargasime madalasse vette ja kinnitasime paadi kivide külge. Adrenaliin oli üleval, sest veel pardal olles oli keegi binokliga maad seirates arvanud, et näeb kolme väikest karu. Need olid aga suured merelinnud. Läksime Hudson’s Bay Company maja juurde, tõstsime lauad ukse eest ja saime sees natuke filmida. Tegime külalisteraamatusse sissekande:

„Usume, et oleme esimesed eestlased, kes siia külalisteraamatusse on kirjutanud. Kindlasti oleme esimene Eesti purjekas Loodeväilas. Tervitame südamest ja tänulikult kõiki, kes tulevad siia pärast meid. Tuult purjedesse ja seitse jalga vett kiilu alla!”

Selgus, et olime selle aasta esimesed kirjutajad. Püssimehed olid vahetuste kaupa maja ees valves ja korraga hüüdis Aivar, et mööda kaldapealset läheneb mingi loom. Karu see polnud ja esmapilgul arvasin, et erakordselt suur polaarrebane. See oli aga hoopis hunt! Tokerja karvaga loodetavasti vaid uudishimulik elukas lähenes meile üsna sirgjooneliselt. Olime lugenud hundi rünnakutest inimestele Nunavutis Kanada Arktikas ja palju õnne, just siin me olemegi. Viimaks ei jäänudki muud üle, kui hoiatuslask õhku teha. Hunt taandus üsna vastumeelselt kaugemale, aga laskis enne endast suuremeelselt mõned fotod teha.

Canis lupus arctos ehk valge hunt või arktika hunt on halli hundi üks alamliike. Emaste kehapikkus pidi ulatuma meetrini ning kõrgus 70 sentimeetrini. Nad on kirjade järgi värvuselt valged, aga see meie oma oli kentsakalt kollakashall ja kindla peale isane, sest ta oli suur. Polaarhuntide keskmine kehakaal on 45 kg, kuid isased võivad kaaluda kuni 80 kg – täpselt, vähemalt nii palju ta kaaluski!

Polaarhuntide hulgas levib ka marutaud ja see võimalus torkas meilegi korraks pähe, kui hunt meile arusaamatult julgelt lähenes. Polaarhundid toituvad peamiselt jänestest, kuid söövad ka polaarrebaseid, mardikaid ja linde. Õnneks kadus ta viimaks inimesi ründamata künka taha.

Võtsime veel pinnase-, lehe- ja samblikuproove. Udu tihenes iga hetkega. Kartsin, et varsti ei näe me enam laeva ja täpselt nii läkski. Jätsime majja oma lipu, visiitkaardi, kleepsu kuupäevade ja laeva nimega ning asutasime kiiresti paadi poole. Laine oli tõusnud ja lõi ahtrist iga hetkega rohkem sisse. Läksime kõik vette, et laeva kividelt lahti saada, Aivar oli viimaks rinnuni vees. Õnneks olid kummikud ja Helly Hanseni tormipüksid tublid ning saime kaldast eemale. Mina hüppasin ahtrisse ja töötasin hauskariga nagu masin, et natukenegi veetaset alla saada. Saime! Aga kus on meie laev!? Eile jäi kaart kummika plotterisse panemata, viga! Maad polnud enam näha ja laeva polnud veel näha, täielikud siilid udus. Raadio teel saime laevaga ühendust ja nad panid udupasuna tööle, et me neid kiiremini üles leiaksime. Leidsime! Korraks jõudsin mõelda, et armas jumal saadaks mulle lonksu Vana Tallinna, et pinget natukenegi maha võtta, nõrk! Vahemaa oli siiski lühike, aga õppetund tulevikuks, et kaart olgu ka pealtnäha ohututel sõitudel alati kummipaadi plotteris. Arktika ilm on kohutavalt muutlik, pool tundi pärast laeva jõudmist hajus udu ja maa oli jälle kenasti näha.

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024