Kesk-Ameerika indiaanlaste juures

Nicaraguas Bilwi-nimelises linnas resideeruv Toomas Mikkor tegi tsiklireisi autentsesse indiaanikülla, teejuhiks indiaanitar Zeny.

Külaskäik indiaanikülla oli mul plaanis aastaid. Kord istusin juba bussis, et kodulinnast Bilwist (linnake Nicaragua idarannikul) Waspami sõita. Waspam on miskitu indiaanlaste väljakuulutamata pealinn. Sealt algab teekond mööda Rio Cocot (miskitu keeli Wangki) üles- ja allajõge asuvatesse indiaaniküladesse.

Kuna buss, oma nooruses USA-s koolipätakaid vedanud mahakantud kollane logu, polnud kahe tunni jooksul liikuma hakanud ja tagatipuks alustas mingisse kummalisse kristluse lahku kuuluv kriiskav indiaanivanaeit bussi eesotsas lõputut jutlust, astusin sellest lihtsalt välja. Lubasin endale, et iial enam ei tõsta jalga ühtegi Nicaragua bussi. Aasta hiljem ostsin odava Hiina tsikli ja reis kerkis taas päevakorda. Paar päeva enne jõule asusin Waspami poole teele. Tsikli tagaistmele võtsin teejuhiks indiaanitar Zeny, et minna tema kodukülla.

Indiaanlased hoiavad kokku

Waspam on üsna armetu linnake. See on eelkõige oluline transiidisõlm. Pikad kitsad päramootoriga paadid, indiaanikeeli motoor, veavad reisijaid ja kaupa. Kuna bensiin on elatustaset arvestades väga kallis, on ka transport indiaanlaste jaoks suur väljaminek. Aga siin löövad välja prioriteedid. Selle asemel, et investeerida haridusse või tööriistadesse, läheb indiaanlane väikese rahareservi tekkides hoopis kodukülla perekonda vaatama. Või kui pole reisiraha, saadetakse vastastikku kingitusi ja tähelepanuavaldusi. Küladest tuleb motoor’iga kobar plantaane, kott riisi ja/või ube Waspami, sealt edasi bussiga Bilwisse või kaugemale. Linnast külade poole kummikuid, suhkrut, toiduõli, jahu või koguni kookospähkleid. Viimaseid seetõttu, et orkaan Felix hävitas mitu külatäit kookospalme.

Kui kõik arvud kokku lüüa, siis tuleb plantaani, riisi, ubade ja kõige muu kraami hind hullumeelne. Aga indiaanlane ei arvuta kuigi palju. Saadab Rio Coco äärsesse külla isegi soolatud merekala, kuigi Wangkis on värsket kala küll ja veel. Ning jõeäärne pere rõõmustab seda soolakämakat süües – meid peeti meeles!

Jõekaldaile pikitud indiaanikülades elatakse tänapäevani ilma voolu ja muude mugavusteta. Mobiililevi seevastu kipub olema juba igas väiksemaski külas, sest mastid toodavad kasumit. Indiaanipered on suured ja üle maa laiali. Kuigi füüsiliselt eraldatud, on pereliikmed hingeliselt väga lähedased. Telefoni teel arutatakse läbi kõik päevasündmused ja pisimadki probleemid. Hoolimata sellest, et kõneminutid on indiaanlaste jaoks vägagi kallid. Lihtsalt prioriteedid on teised. Parem veidi nälgida, kui kodustega mitte rääkida. Iseäranis lähedased on emad ja tütred. Linnas elu näinud tütar kuulab oma ema, kes pole elus indiaanikülast välja saanud, täie tõsidusega ja suu ammuli. Respekt ema nõuannete ja elutarkuse vastu on mõõtmatu.

Sigin-sagin Waspami moodi

Motoor’id väljuvad Waspamist enne koitu. Rahvas hakkab paatidesse kogunema kella nelja paiku hommikul. Kaup on peale laaditud eelmisel õhtul. Paate on hulgem ja vaid indiaanlased teavad, milline neist läheb kuhu. Igas paadis magab valvur, sest muidu oleks hommikuks kõik klaar, isegi koormaköied oleks läinud. Linnaindiaanlane on varga sünonüüm. Vaid kaugetes külades elatakse rahulikult ilma vargaid kartmata. Linnalähedased külad olevat kõik ühed suured vargapesad, nii et keegi ei hakka isegi oma peenrale midagi maha panema. Naaber varastab niikuinii ära. Ja milleks aiatööga vaeva näha, lähen ja parem varastan naabrilt. Nokk kinni, saba lahti.

Legendid pajatavad, et vanasti oli miskitu indiaanlane äärmiselt tagasihoidlik ja töökas inimene. Kasvatas aiasaadusi, müüs need linnas maha ja naasis kodukülla uut saaki kasvatama. Praegust allakäiku tahetakse sandinistide süüks ajada. Et viimased olla oma lubadustega vältimatult saabuvale helgele tulevikule võtnud indiaanlastelt tööisu. See ei tundu kuigi tõenäoline. Indiaanlased ja sandinistid pole kunagi hästi läbi saanud ning mõlemad ajavad oma rida. Pigem on probleem linnastumises. Miskitud pole ainus kunagine uhke rahvas, kes linna kolides näotuks ja tarbetuks telefoni näppivaks massiks muutub. See on globaalne nähtus.

Ajaloost, minevikust ja olevikust

Kui rahvas on paadis, tuleb kapten ning kasseerib kõigilt näo ja sihtkoha järgi üleveolõivu. Meie sihtkoht Tulangkira on kaheksa tundi ülesvoolu ja maksta tuleb umbes 12 dollarit nägu. Loodan, et Zeny koduküla on üks kaugemaid ja et vähemalt pool rahvast lahkub enne meid ja et pilgeni täis tuubitud paadis läheks lahedamaks. See lootus ei täitu. Rahvast tuleb igast külast vaid juurde. Siis, pärast tunniajast sõitu tundub mulle, et pool paaditäit siiski lahkub. Aga võta näpust. Jõgi teeb selles kohas nii suure kaare, et jalgsi üle poolsaare jõuab kiiremini kui paadiga. Inimesed lähevad parema meelega jala. Saab koibi sirutada ja põit tühjendada. Kolmveerand tunni pärast kobivad nad, pahkluudeni paksu poriga koos, kõik paati tagasi.

Miskitud ei usu teedeehitusse. Parem ostavad kummikud või mis veel parem – sumavad oma sandaalidega poris. Selle poolest erinevad nad paljudest oma eelkäijaist, kes rajasid Kesk- ja Lõuna-Ameerika mägedesse uskumatult efektiivseid teedevõrke. Miskitud erinevad teistest omakandi indiaanlastest ka välimuse poolest. Nad kipuvad olema pikad ja sihvakad. Naabrid mayangnalased, ramalased ja teised on madalamad ja jässakamad. Veel mõnisada aastat tagasi oli miskitudel palju naaberhõime. Siis aga tulid Vanast Maailmast britid ning varustasid miskitud musketitega. Ei võtnud kaua aega, kui mõni hõim hävitati viimseni ja mõni tõrjuti kaugele sisemaale. Aeg-ajalt olen veidi kahjurõõmus, kui miskitud kurdavad, et mestiitsid neid nende maadelt välja tõrjuvad. Proovin neile selgitada, mida võisid tunda ulwase-, rama-, mayangna-nimelised ja teised hõimud, kui miskitud neid Euroopast toodud relvadega tapsid.

Miskitudel pole aimugi, millest ma räägin. Nad ei tea ajaloost midagi. Ja tundub, et ei tahagi teada. Mis olnud, see olnud, miks minevikus sonkida? Ise loen juba kolmandat korda Charles Napier Belli „Tangweerat“, aga ühtki tuttavat indiaanlast pole suutnud raamatu vastu huvi tundma panna. Bell, kuigi mõrtsukas, kes tappis metsloomi sageli lihtsalt lõbu pärast ning kelle arvel lasub uskumatu hulk miskitude maal hävitatud mahagonimetsi, on kirjutanud kõige detailsema teose miskitude elust ligi kakssada aastat tagasi. Ma ei ole kindel, et ükski miskitu seda iial lugenud on.

Suhi – peatuspaik söögiks ja joogiks

Pärast kuuetunnist sõitu maabume Wangki põhjapoolsel kaldal Suhis. Wangki on piirijõgi. Kõik, mis põhja poole jääb, on juba Hondurases. Kuigi piiriküla, pole siin ei politseid, piirivalvet ega migratsiooniametnikke. Need olevat kaugemal maanteel. Suhi on motoor’ide peatuskoht, kus kõik korraks maale kobivad. Siin saab süüa, juua ning kui leiad vaba põõsataguse, siis ka põit ja soolestikku tühjendada. Reostamist pole siiski karta, sest suured paksud orikad juba ootavad, et keegi end tühjendama tuleks. Kõik haaratakse lennult, nii et kärbestele ei jää midagi. Kuidas maitseb fekaalidega nuumatud sealiha, saab siinsamas proovida. Comedoril on täna menüüs sancho con yucca ja kes piirdub vaid krõpsudega, need võivad osta chicharron’i, frititud seanahka, mida praetakse siinsamas suurel lõkkel podisevas õlikatlas.

Peale Suhid jääb sõita veel paar tundi. Inimesed on väsimusest ja põletavast päikesest lääpa vajunud. Aeg-ajalt tõstab mõni titt kisa, aga see summutatakse kähku. Esimene nipp on emapiim ja see toimib üsna hästi. Kui mitte, siis on emal varuks üks mitte kuigi kõva, kuid konkreetne litakas. See mõjub ka hästi. Sellist kontserti, nagu kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni lennukites, siin ei ole.

Looduse häving paistab silma

Kõrgel kaldal mõni üksik võimas puu on kõik, mis on miskitude maa kunagisest hiilgusest alles jäänud. Vanasti katsid maad nii võimsad metsad, et päikest ei näinud. Väiksemad jõekesed olid kõik rohelise võlvi all. Praegu palistab kaldaid võsa või bambus. Kõik põlismetsad on Euroopast ja Põhja-Ameerikast tulnud röövlite mahitusel ammu maha raiutud. Loodus on pöördumatult muutunud. Võimas Wangki jõgi, mis on osa aastast vaat et suurelt jaolt laevatatav, on metsade hävitamise tõttu mõni kuu aastas nii kuiv, et isegi kanuu ei pääse liikuma.

Jõel tulevad vastu teised motoor’id. Inimesed ajavad kaelad õieli, et näha, kas on tuttavaid või sugulasi. Aeg-ajalt seilab üksik kanuu. Allajõge mõla jõul, vastuvoolu teibaga lükates. Ja vahel tuleb allavoolu midagi sellist, et tahaks küsida: oled sa tont või inimene? See on muldvana indiaani naine, kes parvetab veega triiki oleval banaani- või plantaanikobaratest parvel. Ta viib oma banaane linna turule.

Igas külas pestakse pesu. Naised tulevad pesukoormaga jõe äärde ja nühivad hilpe vastu pesulauda või taovad kurikaga. Miskitud on nagu pesukarud. Niipea kui riideese on ihu puutunud, lendab ta minut hiljem mustapesukorvi. Kui miskitu läheb naaberkülla, siis vahetult enne kohalejõudmist peatub ta jõe või oja ääres. Kasib end teekonna higist ja porist puhtaks ning tõmbab selga kaasa taritud vahetusriided. Kõige jahmatavam vaatepilt on see, kui mõnest termiitide järatud lääpas onnist astub välja laitmatult riides kammitud ja meigitud noor daam. Kontrast on selline, et harjumatul inimesel vajub lõug rinnale. Antropoloog Philip Dennis kirjeldab oma raamatus miskitu indiaanlastest olukorda, mil hauakaevaja jäi oma tööga matustelistele jalgu sel lihtsal põhjusel, et naine ei saanud särki õigeks ajaks triigitud. Kortsus särgiga hauda kaevata – kus selle häbi ots. Miskitu enne sureb, kui et kaltsudes avalikku kohta ilmub. Linnades on siiski tekkimas uus alamhõim, kes kannab samu riideid sünnist surmani.

Viimaks kohal

Viimaks tuleb Zeny koduküla. Enne meid on paadist lahkunud vaid üks inimene. Kogu ülejäänud seltskond rühib veel hulk tunde vastuvoolu. Zeny pere on kõik kaldale üles rivistatud. Nende kõrv püüdis mootorimüra ammu enne seda, kui me jõekäänaku tagant nähtavale ilmusime. Külalised on neis külades suur asi. Eriti kui peretütart pole nähtud kolm aastat ja tema kahvanäost kaaslast mitte kunagi varem.

Laadime maha kastid toiduõli, suhkru, jahu, Coca-Cola (oo-jaa, see on väga oluline!), kommide, küpsiste ja muu kraamiga. Zeny 17- ja 19-aastased vennad tassivad selle kõik mööda mullast astmetega treppi kõrgest kaldast üles.

Zeny isakodu on üks armetu vaiadele toetuv hurtsik. Hööveldamata ja värvimata laudis seinteks ja põrandaks, katuseks tsinkplekk. Vanasti elasid miskitud suurtes savipõrandaga majades, millel puudusid seinad. Oli vaid suur katus. Sellises majas elas mitu peret koos. Vaiadele ehitatud maju soovitasid neile misjonärid. Miskitud leidsid soovitusel olevat hulk eeliseid ja nad võtsid nõuanded omaks. Miskitud on altid omandama võõraid tehnoloogiaid ja nõuandeid, kui neist tõotab kasu tulla. Samuti on nad väga avatud võõrale, kes end nende kogukonda tahab sulatada, kui viimane mingi muidusööja või lupard pole. Vastupidi – miskitud soovivad võõraid tegijaid oma kogukonda. Kuigi Zeny pere mind hästi ei tunne, on sõna minust ette jõudnud ja tunnen ehedat külalislahkust.

Siis selgub ka õudne tõsiasi, et Zeny isa on minu paaripäevase külaskäigu pärast majale juurdeehituse teinud. Ja mitte vaid juurdeehituse, vaid ka voodi ja laua. Ehitusmees taob meie saabudes veel viimaseid naelu uksehingedesse. Kruve siin ei tunta. Zeny oli isale helistanud ja öelnud, et chele’d (valged) ei maga koos ülejäänud perega ühte ruumi tõmmatud rippmattides. Ja et isegi privaatsest rippmatist ei piisa, peab olema voodi ja laud, mille ääres süüa. Madratsi ja padja unustas ta mainimata.

Traditsioon on, et saabumisele järgneb kingituste ja linnast toodud kraami üleandmine ja -vaatamine. Pätakad said oma pihud komme ja küpsiseid täis, Zeny ema päiksega laetavad lambid ja telefonilaadijad. Telefonid on, levi on, voolu pole. Kogu küla laeb oma telefone kirikus jutluse ajal, kui 2-kilovatine genekas töötab, et valgust anda.

Tegin selle fataalse vea, et tõin Zeny 42-aastasele isale Elmerile galloni Flor de Caña rummi. Mõtlesin, et timmime seda paar päeva. Aga indiaanlastel puudub alkoholi jaoks õige soolikas. Sel ajal kui ma õues kahe palmi vahele tõmmatud rippmatis uinakut tegin, käis nii Elmer kui ka Zeny õemees mind aeg ajalt togimas ja küsimas, ega ma lõuatäit rummi soovi. Ma ütlesin, et praegu mitte. Et pigem pikutaks. Kui siis paari tunni pärast jalad alla ajasin, oli pudel tühi ja kaks meest kummuli maas. Neil polnud elus sihukest olukorda ette tulnud, et terve gallon peenikest märjukest vabalt käes, ja nii ta läks. Elmeri ja ta väimehe päev lõppes sel korral varakult, mattus juba pärast lõunat paksu uttu.

Zeny 19-aastane vend Jhony tundis, et mulle on liiga tehtud, ja tõi mulle külast liitri indiaanlaste rahvuslikku jooki tšiitšat. See on suhkruroost, maisist või mis iganes orgaanilisest materjalist kääritatud märjuke. Värv on kohutav, lõhn ja maitse mitte. Kartsin, et lööb kaane alt ära, aga ei. Võttis mõnusalt surisema ja ka seedimine jäi korda.

Ootasin endamisi, et millal tuleb aeg, mil kogu pere istub laua ümber õhtusöögile, aga seda hetke ei tulnudki. Miskitud söövad alati omaette igaüks omas nurgas, enamasti isegi mitte ühel ajal. Mõni saabub veerand tundi hiljem, teine jälle varem. Söök on uskumatult üksluine. Riis (ka see on misjonäride tutvustatud), oad, praetud plantaanid või yucca, pidulikumal puhul ka kana ja liha. Maitsestamisele ei panda mitte mingit rõhku, samuti küpsetamise ja praadimise viisile. Olgu liha või kala, kõigest praetakse rohkes õlis viimane mahlatilk välja, nii et sööd nagu vana saabast. Kui kuulsin, et perel on ka 25 kakaopuud, läksin väga elevile. Ehk on siis ka kodus tehtud šokolaadi? Aga sellest polnud indiaanipere kuulnudki, et kakaost saab šokolaadi. Nad joovad kakaod piimaga nagu meie või siis lutsivad värskete ubade ümber olevat viljaliha. Kuna Zeny isa Elmer peab jõest kaugel sisemaal kaht istandust, kus kasvavad riis, oad ja yucca ning koduõel on sead ja kanad, on perel pea kõik omast käest võtta. Vahel harva minnakse jõest kala, vähke või krevette tooma.

Elmer toob mulle järgmisel päeval galloni suhkruroost valmistatud tšiitšat ja vabandab, et eile kogu rummile päkad silma ajas. Ta hakkab uurima elu kohta Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Mind aga huvitab rohkem tema elu ja nii ta jutustab, et talle meeldib istandusi pidada, viljakat maad otsida, sellel alet põletada, seemet külvata ja saaki koguda. Sellist elu oma lastele ta aga ei taha. Ta tahaks, et lapsed elaksid linnas kergemat elu. Et ei peaks põletava päikese all rühkima. Kõige suuremat muret ja ohtu ta mulle ei maini. See on, et urbaniseerunud aladelt tulevad mestiitsid ja tapavad just Elmeri-suguseid mehi, et nende istandused üle võtta. Seda, et mõni indiaanlasest farmer tapetakse, juhtub vaat et iga nädal. Põhja-Ameerikas ollakse selle tööga juba enam-vähem ühele poole saadud ning see, mis toimub Kesk-Ameerika ja Amazonase indiaanlaste kallal, on vaid järelnoppimine. Võib-olla on Elmeril õigus, et parem elagu lapsed linnas. Seal ei ole nad vähemalt lindpriid, nagu seda on miskitu oma põlisel maal.

Tekst ja foto: Toomas Mikkor

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
• Porgandikook Suurest kanjonist
• Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
• Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
• Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
• Saksamaal punkareid uurimas
• Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
• Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
• Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
• Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
• Võhandu maratonil elamuste jahil
• Kogemused viivad tippu
• Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020