Kihlumismatk pole nõrganärvilistele

Artur Laur kirjeldab filmilikku matka Hispaanias, millest ei puudunud halenaljakad kokkusattumused, higi, pisaraid ja paras annus teadmatust, kuid mis ometi loksus kogu oma süžeega mänguliselt paika ning mis päädis piduliku hetkega.

Miski ei võinud ennustada eesootavat, kui avasime silmad Hispaanias Viveiro munitsipaallaagriplatsi tolmuse aluspinna peale paigaldatud telgis. Mõnus hommikune kaste oli muutnud meie 20-eurose uue kodu isegi vihma puudumisel läbimärjaks. Pigem olime selles süüdi siiski meie, kaks peagi kihlatud palverändurit. Otsustasime suures seikluse vaimus mõni päev tagasi jätta vana ja tuttava palverändurirutiini selja taha. Nüüd oli sõna otseses mõttes selja taga ehk meie all lössi vajunud madratsi asemel kivikõva muldpind ning meid ümbritsemas tugeva kondensatsiooni all kannatav roheline kuppeltelk. Kui albergue’s kuuled igat krõbinat ja norsatust, siis elu kämpingus on sama tuttava eluviisi peegeldus. Ka siin teame me täpselt, kes on vetsust naasmas, kunas keegi hambaid pesema läheb või kui tugev on kandidaat norskamise meistritiitlile. Aga see topeltsein – üks võrgust, üks kilest – loob ikkagi oma kodu tunde ja nii võibki ennast telgist varavalges välja ajada, tundmata muret naabrite ülesajamise pärast. Isegi kui mõni pilk suudaks tappa, siis õnneks on see teisel pool ühest neist topeltseinalistest koduhakatistest. Siit, kuivanud hekituustide vahelt, mis mõtteliselt krunte jaotavad, sai alguse meie kihlumismatk.

Sõrmus nätsuga kaasa

Kaks päeva tagasi olime püstitanud telgi Playa de las Catedralesi juurde. Nime järgi võiks eeldada, et siin laskub nii mõnigi mees ühele põlvele, aga see ei olnud minu jaoks. Kuigi need looduslikud kivikaared moodustavad just kui katedraali, mille all huvilised mõõna ajal kõndida saavad, siis ühtlasi on see ka üks populaarsemaid vaatamisväärsusi piirkonnas. Minu ettekujutustes oli küll põlvealuseks pinnaseks liiv, aga teisteks kriteeriumiteks meie armas roheline kuppeltelk ja ühtlasi ka inimeste puudumine. Siinkohal ei pea ma ideaalseks mitte jalutuskäiku päikeseloojangul, vaid pigem hommikust padjanägu ja liiva hammaste vahel. Samas tõid katedraali rand ja selle sümboolne nimi mind tagasi ühe olulise probleemini – sõrmuse puudumine. Veel palverännakuradadel kõmpides tundus aega nii palju olevat, kuigi juba siis tajusin teatavat pinget.

Olime kogunud reisiks vajamineva raha ümbrikusse. Pärast üht tormakat reisieelset nädalat istusime kogu oma reisirahaga Riia bussis ning lootsime, et mõni sealne pank meie raha vastu võtab. Eks see pisut naiivne lootus oli ja nii tuli lahendada kõigest tagasihoidlik pankuri küsimus. Kuna Mari hobide hulka kuulub lingvistiliste keerdkäikude lahendamine ning minu võimekus taandub pakkimisele, siis pikemat arutelu ei järgnenud. Tõsi, eks kontolgi oli ju midagi, aga kohati võib Hispaanias kaardiga maksmine olla omaette katsumus. Pealegi, minu ettekujutus kihlasõrmusest oli midagi, mis vanasti ehk nätsuga kaasa tuli – sümboolne ja võib-olla isegi naeratust esile kutsuv. Kahjuks tundus sõrmuse leidmine nätsupaki küljest sama lootusetu kui loogilise põhjendusega sularahaautomaadi külastamine.

Oma ranna otsinguil

Nii oligi kätte jõudnud me reisi viimane telkimispäev siin „imekaunis“ Viveiro muldlaagris. Polnud mul ei sõrmust ega lootust püstitada meie armsaks saanud kodu inimtühjale paradiisirannale. Sobiva telkimiskoha leidmine oli osutunud küllaltki keerukaks ning rannas ööbimine üldsegi keelatud. Arusaadav, keha vajab kergendamist, kuid see ei käi kindlasti käsikäes rannakultuuriga. Kahjuks ilmestab kaljust põhjarannikut ka mingi okkaline taim, mis muudaks metsikus looduses telkimise piinarikkaks kogemuseks. Kõndisime Ruta del Cantabrico nimelist matkateed juba neljandat päeva. Kuigi kogu tee kulges ühest piltilusast rannast teise, siis matka eelduseks on ikkagi kilomeetrite läbimine ja mitte nii väga rannaliival unelemine. Ja siis ilmutas end Abrela rand. Männimetsast inimtühja randa jalutades teadsin kohe, et just seda ma vaimusilmis ette kujutanud olingi. Kõigest viie kilomeetri kaugusel meie viimaseks öömajaks olnud tolmulinnakust. „Loodan, et leian siit mõne sõrmusekujulise kivi,“ oli mu esimene mõte. Selleks hetkeks olin juba jalgupidi pehmes liivas, ei ühtegi kivi silmapiiril.

Kes otsib, see leiab

Kui jõuad matkal olles hommikul kell üheksa randa, siis esimene instinkt pole ennast rannaliivale pikali visata, aga just sel korral vajas mõistuse hääl allasurumist. Pole midagi paremat, kui see asendada südamehäälega, isegi vaid korraks. Siit tuleb mängu ka õnn ja nii piisas mul kõigest mõnest sammust, et leida meie rätikute kõrvalt otse rannaliivalt südamekujuline kivi. Nüüd sõltus kõik ajastusest. Hetk, mil olin saanud Mari veepiirile seisma ning ennast oma väriseva alalõuaga tema poole liikuma, märkis ka hetke, kui umbes 30 surfarit valjuhäälselt randa saabus. „Ei ole võimalik! See lihtsalt pole võimalik!“ käis mõtteist läbi ja sedasi ma peaaegu jooksujalu Mari poole ka tormasin. Kaks kriteeriumit kolmest said ka täidetud – põlv oli liivane ning roheline kuppeltelk nööriga seljakotil. Kuigi inimtühjast rannast oli asi nüüdseks kaugel, krudises hammaste vahel siiski liiv ning hommikune padjanägu ehmatas surfarid ohutusse kaugusesse.

Rutiini võlud

Pikutasime rannas, võib-olla 30 minutit pärast kihlumist, ning Mari mõtted olid juba teel. Fuciño do Porcot võib pidada meie kihlumismatkaks, kui selline asi üldse olemas on. Isegi kui meil oli nüüd põhjust rannakultuurist osa saada, siis ikka ja jälle lõi välja rahutute jalgade sündroom. Seekord teadsime, et minnes ootab meid ees raske otsus. Umbes kolme lonksu jagu vett pudelis, marssisime kõige maalilisema poolsaare tippu. Merevaated külgedel, meie nüüdseks märgilise tähendusega rand kauguses ning rannatu tulevik esiplaanil. Üks reisi kõrghetki puhtalt loodusvaadete vallas tähendas ühtlasi ka matka jätkumist.

Hiljem lähedalasuva kiriku ees veepudeleid täites oli meil valida kahe võimaliku stsenaariumi vahel: kas matkata alla, et oodata kuskil tühermaal tund aega rongi, või ronida mäkke, et umbes viie kilomeetri pärast jõuda San Romani randa. Teadagi, mis tee me valisime. Kiitsime oma otsust seni, kuni jõudsime puulangetustsooni, kus tee oli äkitsi kadunud, metsalangetusmasinad suured ning helkurvestides meeste üllatus veelgi suurem. Ei hakanud ütlema, et me just mõni tund tagasi kihlusime. Praegu ei suutnud seda isegi uskuda. Varasemast vedelikupuudusest räsituna jõudsime lõpuks San Romani risti juurde, kus tossudest leherisu välja kallates otsustas Mari teatavaks teha veel teisegi ebameeldiva uudise.

Jookse, Forrest, jookse!

Kogu sel idüllil on üks suur miinus – ühistransport liigub siit piirkonnast läbi umbes sama tihedalt kui meie puhkepause teeme. Ehk siis mitte väga tihti. Selleks, et pääseda siia randa lõksu jäämisest, ootas meid ees kahekilomeetrine tempomatk raudteejaama. Ma vist oleksin keeldunud, aga Mari kinnitas mulle, et ma saan oma ranna. Kõigele lisaks olin ma vedelikupuudusest ja kuumarabandusest otsustanud vaikimisvande anda. Arealonga rand pidi jääma meist kõigest kilomeetri kaugusele, kuid see tähendas ühtlasi ka raudteejaamast eemale kõnnitud kilomeetrit. Ma usun, et kõik seni kogetu, alustades Viveiro munitsipaallaagriplatsist kuni arvukate matkadeni meie pidu- ja ühtlasi ka puhkepäeval, viisid meid selleni, et järjest enam hakkasime Arealonga rannas nägema oma kodu. Muidugi on Arealonga üks neist Hispaania lõputuna näivatest randadest, mille me ka täies pikkuses ideaalse laagriplatsi otsinguil läbi kõndisime. Just seal, kus jõgi kohtub merega, väikse käänaku taga, tundsime, et oleme leidnud oma pesa. Kõik see kestis, kuni internet meile taas kord oma halbu uudiseid teatas.

Kampsuniküla

Rongigraafik ei valeta. Selleks, et järgmisel päeval vähegi mõistlikul ajal A Coruñasse jõuda, pidime oma paradiisi maha jätma. O Barqueiro rongijaam polnud kaugel, aga see ei vähendanud kurbust – kogu päeva taga aetud rand libises nüüdki käest. Alles oli kõigest see vähene, mis üle liiva joostes tossudesse oli kogunenud. Neli nädalat olime jälginud merevee loodeid ning nüüdseks olid need meie päeva lahutamatu osa. On ausalt öeldes üllatav, et tagasi oma randa jõudsime ajal, kui seal oli mõõn, sest kogu päeva arvestades olime taas tõusulainel. Napilt enne rongijaama jõudmist olime leidnud järgmiseks päevaks lahenduse busside näol. Mure oli lahendatud. Istusime O Barqueiro kalurikülas kohalikku baari maha, sest nii telefonide kui ka me enda akud olid tühjad. Tellisime menüüst kaks teed ning jälgisime kohalikku värvikirevat kampsunimoodi. Tuleb tunnistada, et korraks käis läbi mõte end hotelli sisse kirjutada, kuid selle asemel lonkisime päikeseloojangul tagasi oma kaua otsitud randa. Seal, liivadüüni taga, uinusime higist kleepuvana magusasse unne. Kui siis ehk ainult aeg-ajalt ärgates, et taas magamiskotti kintsude vahele sättida.

Tekst ja foto: Artur Laur

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kõrgushaigus – kuidas see tunda annab?
• Porgandikook Suurest kanjonist
• Avastamata matkateed risti ja ümber Eesti
• Kihlumismatk pole nõrganärvilistele
• Kesk-Ameerika indiaanlaste juures
• Saksamaal punkareid uurimas
• Miks kõik peavad nii-öelda normaalsed olema?
• Krusenstern ja Vene esimene ümbermaailmareis
• Birma ehk Myanmar – ilusa maa mitu nägu
• Malawi – loomad laulavad ja hinged löövad tantsu
• Võhandu maratonil elamuste jahil
• Kogemused viivad tippu
• Arno Hirtentreu: „Mõtete korrastamiseks oli pallitiir väga hea!“
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 85 - Oktoober 2020