Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos

Eksootilise koerarakendisõidu proovimiseks ei pea rändama tuhandete kilomeetrite kaugusele Lapimaale või Alaskale, vaid seda saab harrastada siinsamas Tartumaal Emajõe-Suursoo ürgses looduses.

Ahunapalu külas Kastre vallas asub Kelgukoerte Treeningkeskus, kus on kodu ligi kolmekümnel puhastverd alaska malamuudil. Koerad teevad siin seda tööd, milleks on nad loodud – veavad kelkusid või lumeta ajal spetsiaalseid maastikukärusid. Treeningkeskus pakub mitmesuguseid koerarakendimatku. Kõige lühem matk kestab 2,5 tundi, kuid välja võib ka minna kolmeks päevaks. Selliseid kelgukoeramatku ei korraldata kusagil mujal Eestis, sest nendeks on vaja nii sobilikku maastikku kui ka spetsiaalset varustust ja hästi treenitud koeri, kes jaksavad vedada ning kuuletuvad rakendijuhile.

Midagi enamat kui lihtsalt suur soo

Ahunapalu küla asub otsapidi Emajõe-Suursoos Peipsiveere looduskaitsealal. Tegemist on Eesti suurima looduskaitsealaga ning samas ka ühe inimtühjema ja metsikuma paigaga Eestis. Seejuures ei maksa lasta heidutada end nimest Suursoo, sest siinne suur soo peidab endas kümneid põlismetsaga kaetud soosaari, jõgesid ja järvi, endisi talukohti ja rikkalikku pärimust.

Suursoo eraldatud saartel käis veel sada aastat tagasi vilgas elu. Kohalikus koolis õppis sadakond last, taludes peeti kariloomi, kasvatati metsa ja viljagi. Liiguti suvel veeteid mööda, talvel aga üle soode ja rabade taliteid pidi.

Tänapäeval on talud Emajõe-Suursoos ammu tühjaks jäänud ning aasta ringi elatakse veel vaid mõnes üksikus majapidamises. Vanades talukohtades on loodus võimust võtnud ning endised taliteed sulavad loodusega üha enam ühte. Matkalisigi satub siiakanti harva, sest puuduvad avalikud matkarajad ja infotahvlid. Peipsiveere looduskaitseala ehk vana nimega Emajõe-Suursoo looduskaitseala kaitseb end juhuslike uitajate eest ise. Et siin liikuda, peab teadma radu ja ligipääse, sest Emajõe-Suursoo südames puuduvad avalikud ja avatud teed.

Metsiku loodusega ala on elupaigaks enamikule meie põlislooduse uhkematele liikidele. Soosaartel toimetavad seakarjad, leiavad varju karud, hundid ja ilvesed, pajustikes ragistavad põdrad, jõgede ääres arendavad koprad kinnisvara ja taevas liuglevad kotkad.

Koerarakenditega mööda jõejääd

Midagi siin aga ikkagi toimub! Kui külm kaanetab Emajõe-Suursoo jõed ja järved, viib Kelgukoerte Treeningkeskuse omanik Heinrich Lukk soovijaid nendele koerarakenditega sõitma. Nii saab Peipsiveere looduskaitseala avastada täiesti erilisest vaatenurgast ning ürgsel moel.

Kelgurakenditega Suursoo jõgedel-järvedel sõitmine on matkalistele maiuspala, sest mitte igal talvel ei kingi loodus võimalusi niimoodi seigelda. Tänavu on ilmataat olnud külma poolest helde, kuid viimati sai Heinrich matkaliste ja koertega jõgedel-järvedel käia kolm aastat tagasi.

Kuidas kelgusõit käib?

Tavaliselt läheb matk lahti treeningkeskuse koduõuelt. Koerad tuleb kõigepealt sõiduvahendi ette rakendada ja see on suur töö, mida saadab meeletu koerte kilkamine. Nimelt paisub kennelis tohutu elevus juba siis, kui Heinrich kelgud stardipunkti lükkab. „Koertel on kohe selge, et nüüd on minek, ja igaüks loodab, et seekord võetakse just teda kaasa,“ ütleb Heinrich. Ükshaaval rakendab ta koerad kelgu ette, unustamata seejuures igaühele neist pai teha ja paar head sõna öelda.

Kui koerad on paigas, läheb sõit kohe lahti, sest koerte elevus on jõudnud haripunkti ning seda saab maandada vaid liikuma hakkamisega. Just sellepärast on oluline, et kelgukoeramatkale tulles ei jäädaks hiljaks. Need koerad pole nagu raadio, mida nupust vaiksemaks või kinni keerata.

Kui palju koeri parasjagu ette rakendatakse, sõltub mitmest asjaolust. On vahe, kas sõidetakse kelkude või maastikukärudega, milline on rada, kui palju on kelkudel reisijaid ja kui kauaks välja minnakse. Kui minnakse mitme kelguga, siis neist esimest juhib Heinrich, tagumisi aga keegi matkalistest. Muidugi instrueeritakse kelgujuhte enne liikuma hakkamist põhjalikult. Korraga saab kelgumatkale tulla kuueliikmeline seltskond. See tähendab, et välja minnakse kolme kelguga.

Muide, kelgukoerad on küll häälekad (eriti kui neid on palju ja sätitakse metsa minema), kuid seejuures pole nad mitte sugugi kurjad, vaid väga sõbralikud. Lausa nii, et valvekoerana neid kasutada ei annagi, sest nemad rõõmustavad iga inimese üle, kes nende juurde tuleb. „Loodavad, et tulija läheb temaga kusagile või vähemalt teeb korraliku pika pai,“ muigab Heinrich.

Matkaks tasub varuda aega. Kõige tüüpilisemalt võetakse ette kahe ja poole tunnine matk, mille sisse kuulub ka lõkke tegemine lõkkeplatsil, soovi korral lõkkel toiduvalmistamine ja mitu joogipeatust koertele. Selle aja jooksul läbitakse umbes 20 kilomeetrit. Samas on võimalik korraldada ka pikemaid matku, lausa mitmepäevaseid. Siis ööbitakse kas väljas või tullakse vahepeal treeningkeskusesse, puhatakse öö ära ja jätkatakse järgmisel päeval juba uutel radadel.

Jaa – läks!

Selle käsu peale lendavad rakendid üksteise järel koduõuelt minema. Alguses on minek väga lennukas ehk just selline, nagu oleme ehk näinud mõnest kelgukoerateemalisest filmist. Ega kihutamist väga kauaks ei jätku ja parem ongi, sest ees on palju kilomeetreid. Umbes kilomeetri järel tasandavad koerad sammu ning edasi minnakse juba rahulikumalt.

Kõik koerad rakendis on tähtsad ja igaühel on kanda oma roll. Oluline on see, et kõik teeksid tööd ehk veaksid ning et nad omavahel läbi saaksid. Just sellepärast peavadki kelgukoerad olema väga sõbralikud. Vast kõige tähtsam on aga tubli juhtkoer, sest temast sõltub, kuidas sõit õnnestub. „Tal peab olema soovi ees minna, sest kui ta seisma jääb, siis jääb seisma kogu rakend,“ selgitab Heinrich.

Kas juhtkoer teab, kuhu minna? Vastus on, et juhtkoer ei otsusta ise midagi ja kuuletub rakendijuhile. „Ma suhtlen temaga kogu aeg, tema kuulab minu käske ja teised koerad järgnevad temale. Juhtimine toimub häälkäsklustega,“ selgitab ta.

Peaaegu alati küsitakse Heinrichilt, kas tõesti on kõigil koertel nimed ja kas peremees neid ka teab. „Muidugi on neil nimed! Ja täpselt nii nagu õpetaja teab oma klassi laste nimesid, tean mina ka oma koerte nimesid. Veelgi enam, tean kõigi nende sugupuud ja tunnen neid ka hääle järgi,“ muigab ta.

Koerad omas elemendis

Kelgukoerarakendiga saab matkata peaaegu aasta ringi. Vaid kõige kuumemal suveajal on koertel puhkus – paksukarvalised malamuudid kaevavad siis maa sisse auke ja katsuvad maast õhkuva jaheduse abil kuumuse üle elada. Augustis on ööd juba jahedamad ja siis hakkab kelgukoertel uus treeninghooaeg. Alguses sõidetakse öösiti vaid väikesi vahemaid, kuid sügise edenedes pikenevad trennid ja kogunevad kilomeetrid. Ikka selleks, et olla talveks tippvormis. Just praegu on koerad  täiesti omas elemendis – valmis jooksma iga päev kümneid kilomeetreid! Rõõmuga!

Mõnikord kuuleb arvamust või imestamist, et vaesed kelgukoerad – peavad nõndaviisi rassima. Tegelikult pole mingit põhjust koerte pärast muretseda, sest üks õige kelgukoer on kõige õnnelikum just vedades ja lumes mütates, mitte aga soojas toas diivanil pikutades. Meie, inimesed, võiksime aga hoopis õppida neilt koertelt, kuidas väsimatu innuga oma tööd teha.

Kus parasjagu matkatakse, sõltub aastaajast ja ilmaoludest. Lumeta olude korral saab sõita kärudega Järvselja kandi metsades, kui lumi maas, siis ootavad rajad Emajõe-Suursoo saartel või nagu eespool öeldud, koguni jõgedel ja järvedel.

Matkale võib minna ka pimedas, lausa öösel. See on täiesti erinev kogemus päevasest ringisõitmisest. Oled keset ümberringi kõrguvaid metsi ning tunned ennast looduse väikese osana. Unustamatu kogemus! Selgel täiskuuööl võib olla nii valge, et pealampi ei peagi põlema panema, kuid muidu matkatakse pealampidega. Koertel on täiesti ükskõik, kas sõit käib öösel või päeval, nendel on minekusoov ühtmoodi sees. Küll pärast päeval jõuab magada!

Millega arvestada koerarakendimatkale tulles?

• Tule matkale õigel ajal! Veel parem, tule 10–15 minutit varem, et näeksid koerte etterakendamisega seotud melu ja oleks rahulikult aega ära teha matkaeelne instrueerimine.
• Riietu nii soojalt kui vähegi võimalik! Koeramatkale minnes tasub riietuda soojemalt, sest vahepeal koju lisakampsuni järele minna ei saa. Eriti oluline on, et külm ei poeks sisse saabastest ehk et ära põlga villaseid sokke ja veel parem – võta kaasa lisapaar! Korralik müts, soe sall ja soojad kindad on samuti elementaarne matkariietus.
• Koeri juhib rakendijuht! Koertele hõigub käske ainult rakendijuht ning matkalised sõidu ajal koertega ei suhtle. See on tarvilik selleks, et loomi mitte segadusse ajada. Omavahel juttu võib ikka ajada.
• Koertega saab suhelda puhkepauside ajal. Nad ootavad siis väga pai ja kiitust ning siis on aega kõigile neile personaalset tähelepanu osutada.
• Koertele ei anta maiusi! Talvisel matkal ampsavad koerad ise liikudes lund, lumeta ajal tehakse jootmispause. Vett saab iga matkaline oma rakendi koertele anda ise.
• Järgi ohutusnõudeid! Enne matka algust õpetab matkajuht need matkalistele selgeks ning nendest tuleb kindlasti kinni pidada.
• Nad on ikkagi koerad! Arvesta, et sind veavad elusolendid, mitte robotid. Nende liikumiskiirust ei ole võimalik nuppu keerates muuta.
• Rakendit juhtides peab keskenduma ainult sellele tegevusele. Kelgul juhina seistes ei ole võimalik surfata internetis või tegeleda filmimisega. Kui on soov jäädvustada erakordset koeraseiklust, siis seda saab teha mõni matkaline, kes reisijana sõidab.

Kuidas kelgukoeramatka broneerida?

• Vaata infot kodulehelt www.kelgukoer.ee. Seal on fotod ja matkakirjeldused, samuti hinnad.
• Matka broneerimiseks saada kiri aadressile info@kelgukoer.ee või kasuta kodulehel olevat broneerimisvormi.

Mida saab veel teha Emajõe-Suursoos Peipsiveere looduskaitsealal Ahunapalu kandis?

Matka kanuuga! Kevadest sügiseni teeb matkakorraldaja NatureToursEstonia kanuumatku Emajõe-Suursoo jõgedel ja järvedel. Rahulikel soojõgedel sõitmine on jõukohane ka algajatele. Kõige armastatum on päikeseloojangu kanuumatk, mida võib nimetada ka kopravaatlusretkeks, sest nendega kohtutakse pea alati.

Räätsarännakud rabas või taliteedel. Räätsad on hea abivahend avastamaks kohti, kuhu muidu ehk minna ei usalda. Talvel matkatakse lumeräätsadega mööda endisaegseid taliteid.

Jalgsimatkad soosaartel. Hea võimalus avastada põliseid soosaari ning kalduda täiesti eemale inimasustusest ning käidavatest radadest.

Vt infot Emajõe-Suursoos toimuvate matkade kohta https://www.facebook.com/naturetoursestonia/.

Tekst ja foto: Kristina Traks

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021