Kus on olnud sinu kõige erilisem telkimise kogemus? Mida soovitaksid enda kogemusest telkijatel kindlasti arvesse võtta ning matkale kaasa võtta, et telkimine oleks nauditav? Millist viga tasuks iga hinna eest vältida?
Tõnu Jürgenson, elukutseline matkaja
Meie pere kõige põnevam ja erilisem telkimise kogemus oli aastaid tagasi Rutja rannas, kui keskööl tulid kaks keskkonnainspektorit meid sealt ära ajama. Meie jäime ja nemad lahkusid.
Kui on plaanis lihtsalt veeta nädalavahetus või puhkus looduse keskel telkides ja on soov tõesti selle käigus korralikult välja puhata, siis tuleks kaasa võtta kõik asjad, mis aitavad teil tõsta looduses viibimise kvaliteeti ning muudaksid olemise seal võimalikult kergeks ja mugavaks. Üks oluline asi, mille meie tavaliselt kaasa võtame, on mõni raamat, mida oleksime tahtnud lugeda. Laste kõrvalt küll lugemiseks liiga palju aega ei jää, aga proovida tasub.
Tõnu soovitab: ole valmis ettearvamatuks
Peamine viga, mida tasub telkima minnes vältida, on nende tööriistade mahajätmine, mida arvate, et teil vaja ei lähe. Meil on korduvalt juhtunud, et teele on langenud suuri puid, mida tavalise väikese kirve ja oksasaega eest ära ei kõrvalda. Sel puhul on olnud vaja mootorsaagi, aga alati pole meil seda kaasas, kuna see võtab autos palju ruumi. Nüüd oleme hankinud omale kompaktse akusae, mis sellistes olukordades päästab päeva.
***
Väino Laisaar, seikleja ja reisioperaator
Aegade jooksul on telgitud mitmes erilises kohas. Oleme näiteks Kaug-Idas BAM-i kõrval ööbides hinge kinni hoidnud, et öösel möödunud kaubarongi tekitatud väike maavärin telki salamisi mingi kuristiku poole ei liiguta. Või siis Iraanis ühe hüljatud lõbustuspargi asfalt-parklas, kuhu pidutsema kogunenud kohalikud noored öösse kaikuva muusika saatel kõikvõimalikke vedelaid ja tahkeid meelemürke endasse imasid. On Mauritaania kõrbes liivatormi kiuste hommikuni magatud ning seejärel veel päevi endast tolmu ja liivateri välja pudistades. Suveriiete ja -magamiskotiga miinus-kraadide küüsi jäämisest kuni Usbekistanis Araali mere kuivanud kõrbes kogetud 48 kuumakraadini välja. Üks ööbimine on aga eriliselt meelde jäänud. Päev algas Türgi lõunaranniku koletus kuumuses ning lõppes 3200 meetri kõrgusel Taurise mäestikus. Juba teel sinna oli tunda, et sedavõrd järsk tõus 0-st 3200-ni ei pruugi kehale päris hästi sobida. Kopsud ahmisid hõredat õhku, pea lõhkus otsas- ning päevasest kuumusest jäi järele hädine 0, mis kerge mäestikuhaigusega võitlevas kehas veelgi jahedam tundus. Sellel ööl ei maganud meie telgis keegi ning lohutust ja sooja pakkuv hommikupäike tundus päevadepikkuse ootamise kaugusel.
Õppetunnid
Aastatega on selgeks saanud, et ka suvisele reisile tasub kaasa võtta pigem veidi soojem kompaktne magamiskott, mida saab mõnusamatel öödel kasvõi tekina peale võtta. Teiseks on suureks abimeheks magamiskoti lina, mis pakub külmadel öödel magamiskotile mõned väärtuslikud soojakraadid juurde ning kuumadel öödel õhulist kaitset kõikvõimalike verejanuliste satikate eest. Kolmas võluvidin on soe pesu. Hing on rahul, kui tead, et kusagil on igaks juhuks veel üks soojavaru olemas. Samuti on soe pesu abiks siis, kui öösel on vaja mingil- põhjusel telgist väljuda. Hoiab eemal- nii sääsed kui ka päikesetõusu-eelse jaheduse.
Väino soovitab: ära jäta ööbimiskoha otsimist viimasele minutile.
***
Günter Taal, kardiokirurg, hobimatkaja
Üks meeldejäävamaid telkimisi oli kindlasti meie Keenia safari reisil auto katusel lõvide vahel Lake Nakuru National Parkis. Kui üldiselt rahvusparkides (väga suured alad, kus ei lubata jahti pidada jne, sisse pääseb hommikul ja kella 17-ks pead alalt lahkuma) ööbida ei lubata, siis selle koha puhul oli kirjas, et kokkuleppel on võimalik. Otsustasime sissesõidul küsida automaatrelvaga proualt luba, kes omakorda raadiosaatjaga kellegi käest asja uuris ja selgus, et saab ööbida ning boonusena olevat seal just lõvikari buffalojahti alustamas. Võttis üsna kõhedaks, aga öeldi, et kui püsite auto ja lõkke vahel, siis siiani pole kedagi rünnatud. Väikeseid safariteid pidi kohale jõudes ootas meid jällegi automaadi ja mitme tagavarasalvega kohalik metsavaht, kes osutus väga sõbralikuks ja jutukaks psühholoogiatudengiks. Tegemist oli ainukese kuival ajal (seal polnud kolm aastat vihma sadanud) veel vett sisaldava osaga jõest, kuhu buffalod jooma tulevad ja lõvid siis neid jahtima sätivad.
Saabus pimedus ja kogu jaht käis meie telgi taga kuivanud jõesängis terve öö, meid eraldas sündmustest vaid telgiriie, millest kõik need möirged imehästi läbi kostsid. Kui lõvid olid kõhu täis söönud, saabusid huilates hüäänid ja söömaaeg jätkus. Hommikul ei julgenud me auto juurest kaugemale minna, vaid niipalju, kui katusetelgi kokkupanekuks hädavajalik oli – kui sõitma hakkasime, olid lõvid sealsamas, õnneks kõhud täis.
Günter soovitab: iOverlander võib abiks olla
Üks võib-olla vähem tuntud soovitus on iOverlander – äpp, kust mõnikord leiab häid viiteid, eriti kui endal väga aega kaarti uurida pole ja õhtu hakkab kätte jõudma.
***
Triin ja Kaur Maran, kogenud koertega matkajad
Üks erilisem telkimiskogemus oli aastal 2023 Põhja-Rootsis, kus jalutasime 95 kilo-meetrit üle fjällide ja läbi saami külade, saatjaks põhjapõdrad ja mõnus vaikus. Ühtegi matkalist ei näinud ja mobiililevi polnud. Mõnikümmend aastat vanad laudteed olid kohati läbi kasvanud, lagunenud või puudusid sootuks ja nii ka enamik sildu, mis pidid tee peale jääma. Kulgesime saaniradadel, läbisime märgalasid, võsa, ojasid ja kärestikulisi jõgesid. Matkasaapad said märjaks umbes teisel kilomeetril ja kuivaks alles vist kodus. Fjällide otsas ulgus tuul ja suure osa ajast sadas katkematult vihma. Viimaseks ööks jõudsime kaunile mäeseljakule, kust avanes vaade alla järvele. Välja tuli vikerkaar ja ilm pööras ilusaks.
Triin ja Kaur soovitavad: telki tuleb hoolikalt valida
Matkadel oleme õppinud, et kõige halvem üllatus on enamasti seotud varustuse altvedamisega. Telgil ja telgil on vahe – vastupidav, veekindel ja oludesse sobiv telk muudab kogemuse nauditavaks. Kaugel põhjas või mägedes võib tugevam tormituul lihtsama peretelgi ära lõhkuda. Pikemat jalgsimatka planeerides on ka kaal oluline kriteerium, millega arvestada. Kas telk vajab püsti püsimiseks maha surutud vaiasid? Sellisel juhul peab asfaldiplatsil või jäätunud maa peal telgi püstitamisel olema valmis kivide ja nööridega leiutamiseks.
Kõige üldisem tõdemus – mõtle läbi, mida vaja on, ja tunne oma varustust – kehtib ka siin. Telkima tasub igal juhul kaasa võtta ka telgikanga paikamise ja kaarte lappimise komplektid. Need ei kaalu suurt midagi, aga on olnud elupäästjad.
Koertega matkates tuleb mõelda ka neile. Koertele oleme ööbimiseks kaasa võtnud väiksema matkamati ja vanema magamiskoti. Külmematel öödel on koerad maganud ka talvejopes või kaisus, mässituna meie enda riietesse.
***
Wildcamping’u reeglid – vii ennast hästi kurssi kohalike oludega
Kõige olulisem soovitus wildcamping’uks (klassikalist kämpingplatsi oleme kasutanud väga harva, n-ö plaan C-na, kui tõesti mingit muud võimalust pole) on ikkagi võimalikult autentsetest allikatest uurida kohalikke tingimusi. Näiteks Austraalias kuulsime, et juhtub väga palju õnnetusi, kui inimesed lähevad kuivanud jõe sängi ööbima ja kui siis kusagil väga kaugel mägedes sajab, võib see jõgi hetkega oma sängis tagasi olla. Siiani üks suuremaid valearvestusi oli ilmselt Costa Ricas vulkaani otsa ööbima minemine. Kui all oli 33 kraadi sooja, siis üle 3000 meetrit kõrgel läks öösel kusagil +6 kraadi peale, lisandus väga tugev tormituul ja vihm, nii et lõunamaa ööbimisest sai hetkega väga karge kogemus.
Tegelikult on muidugi kõige ebameeldivamad inimesed ise, kurjategijad. Meil on õnnestunud neid vältida. Ilmselt jällegi põhjalikumalt kohalikke olusid uurides. Nagu ikka koonduvad röövlid eelistatult sinna, kus rohkem ja kergemat saaki, ehk siis asustuse ja eriti turismiatraktsioonide lähedusse. Niipalju kui kahtlasemates kohtades uurinud oleme, juhtuvad röövimised pigem siis, kui pättidel on aega ettevalmistusteks ehk ööbitakse mitu ööpäeva järjest jne. Tundub, et kui jõuad õhtul, oled vaikselt ja kaod hommikul, ei jõuta sind eriti tähele panna.
- Araali meri
- austraalia
- costa-rica
- Fjällid
- Günter Taal
- iOverlander
- kaug-ida
- Kaur Maran
- Keenia safari
- Lake Nakuru National Park
- Mauritaania kõrb
- Põhja-Rootsi
- Rutja rand
- Tõnu Jürgenson
- Triin Maran
- Väino Laisaar
- Wildcamping
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
