Kõik-on-võimalik-stanid

Miks minna Kasahstani, Kõrgõzstani ja Usbekistani? Sõber Joonas, kellega vastu suve kahenädalase reisi ette võtsime, väidab, et kõige alguses oli olnud pudel veini ja arutelu. Tähendab, tema väidab, et oli arutelu, mina eeldan, et oli ka vein. Vestlusteema: mis on koht, kuhu reisimise peale ei ole meist kumbki kunagi tõsiselt mõelnud, aga mis võiks potentsiaalselt väga äge olla? Edasine on ajalugu.

Google Mapsi ja paljude internetilehekülgede süvenenud tudeerimise järel otsustasime, et kahe nädala jooksul jõuame läbi käia kolmest riigist: Kasahstanist, Kõrgõzstanist ja Usbekistanist. Mitte ilmselt liiga mugava ajavaruga ja kuigi põhjalikult, aga jõuame. Tahtejõud maksab ju samuti. Kasahstanis ja Kõrgõzstanis plaanime vaadata rohkem loodust, Usbekistanis uuriks aga pika ajalooga Siiditee linnu Hiivat, Buhhaarat ja Samarkandi. Sõidame Turkish Airlinesiga Almatõsse, tagasi Tallinna juba Samarkandist.

Kasahstan. Šarõni kanjon ja Kolsai järved

Esimesel õhtul vaatasime Almatõs ringi. Lühikokkuvõte: vaatamist jagub (Roheline turg, puidust kirik, ühe liiniga metroo, väljakud), üldmulje meenutab miskipärast ülekullatud Lasnamäed. Järgmisel päeval ootasid meid hostelis juba Aibek ja Paša, giidituuri juhid. Paša: „Kas te olete esimest korda Kasahstanis? /…/ Seda ma arvasin, ma ei ole kunagi kohanud turisti, kes oleks siin teist korda.“

Šarõni kanjonini on 200 kilomeetrit autosõitu, tee peale ostame kohalikku leiba ja samsasid. Leiva küpsetamise jälgimine on seejuures üsna meeleolukas: leivad lüüakse ümarate saviahjude sisemistele külgedele ümara aluse ja mõõduka akrobaatilise soorituse abil.

Keelega näivad siin riigis olevat segased lood. Enne, kui president Nazarbajev presidendiks olemisest loobus (aga ikka oluliste asjade üle otsustama jäi), otsustas ta „tuleviku vaimse taasärkamise“ korras, et aastaks 2025 tuleb kasahhi keele kirjutamisel üle minna ladina tähestikule. Kirillitsa, mida praegu kasutatakse, pole ka mingi ajalooline tõsiasi, sellele mindi üle 1940. aastal (enne oli ladina tähestik ja veel varem araabia jne), aga seda, kui hästi see üleminek õnnestunud on (vihje: kuuldavasti väga ei ole), saame näha juba Usbekistanis, kus ladina tähestikule mindi ametlikult üle 1992. aastast. Keeleminutite lõpp.

Šarõni kanjon on üsna muljetavaldav koht. („Nagu Suur kanjon USA-s, ainult et väiksem,” kommenteerib Paša.) Pikkust on sel kõvasti üle saja kilomeetri, turistide peamine sihtkoht on aga kahekilomeetrine lõik, mille lõpus on soovi korral võimalik jurtades, bangalotes või oma telgis ööbida.

Järgmine sihtkoht: Kajõngdõ järv. Tund aega autoga loksumist mägistes oludes, kus peale maasturi vist tõesti midagi läbi ei pääseks. Sekka mõtted, kas tagasiteeks ongi enam teed, sest mägede muutliku ilma juurde kuuluvad sel hetkel pesapalliga võrreldavas mõõtkavas raheterad. Seejärel vihm. Ja taas päike. Eresinise veega külm mägijärv on enda alla uputanud hulga kaski.

Satõ külla öömajale jõudes ootas meid kodukokatud eine: besparmak. Käsitsi valmistatud nuudlid, kartulid ja loomaliha, kõrvale sai. Nimetus tähendab viit sõrme ehk moodust, kuidas seda originaalis söödi. Kõrvale muidugi tee. Paša selgitab kombeid: enamasti kallatakse külalistele teed väikeste koguste kaupa. Tähendab, et juttu jätkub kauemaks. Kui saad täis tassi, võid üsna kindel olla, et pererahvas vihjab, et võiksid tee nüüd ära juua ja vaikselt kodu poole astuma hakata.

Nimede puhul kasahhid liigset loomingulist palangut vist enamjaolt ootama ei jää. Šarõni kanjonist jookseb läbi Šarõni jõgi, mis suubub Šarõni järve, mille ümber on Šarõni linn jne. Järgmise päeva plaanidesse kuuluvad Kolsai 1 ja Kolsai 2.

Lühikokkuvõte matkast järvede juurde: imeilusad vaated, hingetuks võttev turnimine. Teekond kokku alla 20 kilomeetri, aga kujutlege mind seda trükkimas nii, et hingeldan ainuüksi kõigele tagasi mõeldes. Pašal polnud muidugi viga midagi. Ühmas naeratades, et on lapsest peale alpinismiga tegelenud.

Kõrgõzstan. Hobustega mägedesse

Mõnusale ajaveetmisele tuleb siin kasuks tubli annus tšilli. Õigupoolest kehtib see ükskõik kus, aga segastes süsteemides eriti. Umbes nii, et tuleb omada usku asjade iseeneslikku lahenemisse ja kohe kindlasti ei maksa muretseda, kuidas näiteks arusaamatu süsteemiga bussijaamas midagi üles leida. Keegi sikutab lihtsalt kättpidi õigesse kohta. Kui küsin bussi väljumise aega, vaatab kassamüüja mind nagu idiooti. Sõiduvahendid väljuvad, kui on täis.

Pärast ööd Biškekis teeme päeval tiiru, et ära näha peamised vaatamisväärsused. Ülearu palju neid ei tuvasta ning seitsmetunnise bussisõidu järel oleme Karakolis, ühes siinses populaarseimas kohas nii sise- kui ka välisturismiks. Reaalsuse pudemeid: lagunenud olemisega paneelmajad kõrvuti plekkputkadega, sekka siniste aknaraamide ja ustega piparkoogi-majakesi. Laiad korraliku ääristuseta kohati Šveitsi juustu meenutavad tänavad. Enamikul kanalisatsiooniaukudel on kaas puudu. Oletatavasti vanarauaks viidud? Tänavavalgustus kohati on, kohati pole. Pilt tänavalt: vastu jalutab kamp teismelisi, nende hulgas üks paarike. Moslemineiu pea on kaetud nii, et ühtki juuksekarva ka kuskilt ei paista, poisi käsi on hoolivalt ümber tema õlgade ja noorsandi õlal on omakorda kott kirjaga „We should all be feminists“ (’peaksime kõik olema feministid’). Selles on midagi väga ilusat.

Lihtsaim moodus, kuidas Karakolis infot leida: Destination Karakol. Sisuliselt turismiinfo, mittetulundusühing, kus vastupidiselt riiklikule turismikeskusele CBT-le antakse päriselt head nõu ja kõikvõimalikud retked-üritused on mõistliku hinnaga. CBT paistab ootavat turisti, kes pole eeltööd teinud, ja küsib kõikvõimalike teenuste eest kuni viis korda rohkem raha. Päriselt, me võrdlesime.

Broneerime õhtuks Dungan Family Dinneri lähedal asuvas dunganite külas Õrõkis. Õigupoolest elab seal veel kaheksa eri rahvuskildu. Õhtusöök (ashlyan-fu, mida teatakse ka suurepärase pohmellitoiduna, te (see on riisiroog, aga muidugi ka tee), baod ja palju muud) ning sellele eelnenud ajalooline sissejuhatus dunganite ellu kohalikus muuseumis vaimustab nii külluse kui ka seltskonnaga.

Järgmisel päeval asume teele Altõn Arašani. Mäkke, kuumaveeallikate juurde. Meie, giid, hobused, öömaja ja toitlustus kaheks päevaks läheb kahe peale kokku maksma umbes 140 eurot. Hommikul tibutab vihma, meid ootavad hobused ja kuldhambuline giid. Vihmakuued üll ja 15 kilomeetrit ülesmäge. Vihmast oli ausalt öeldes ükskõik, sest terve tee jooksul polnud ainsamatki kohta, mis poleks olnud piltpostkaardivääriliste vaadetega. Igas suunas kumasid mäed, mõni lumine, mõni rohetav, kõrval jooksis hoogne mägijõgi. Mu hele hobune Rõmaška sai mulle kiiresti väga armsaks, sest kui ikka kuskil kuristiku serval ratsutada, siis hindad oma elu säilitajat kõrgelt.

Viimaks jõuame Altõn-Arašani põhilisse peatuspaika, orgu, kus elatakse vaid soojal ajal. Meid võõrustab noorpaar, tõsise olekuga mees, kel vahepeal lööb silma kelmikas helk, ja tema imearmas kavala rebase naeratusega naine Sladka, kellega oleme paras paar, mina püüdes purssida vähest vene keelt ja tema samamoodi inglist…

Majapidamistel on endale kuumaveeallikate ümber ehitatud midagi saunamajade taolist. Korralik mädamunahais (väävel) käib paraku asja juurde, muidu on ülihüva ja lõõgastav. Kondame natuke ringi, suuniseks soovitus peremehelt (meie: Mis suunas oleks kõige parem minna? Tema, vaadates mõtlikult igas suunas ringi ja kehitades viimaks õlgu: Kõik on ühtviisi ilus.)

Usbekistan. Siiditee linnade segadust tekitav ilu

Peaaegu ööpäeva kestnud reis: 21.00 ööbuss Karakolist Biškekki, sealt lennukiga Oši, sealt taksoga piirini, piirilt edasi Andijoni, kus veendusime, et just sel päeval ei lähe Taškenti ühtki rongi… Jagatud taksoga Taškenti, sealt lennukiga Urganchi. Viimasele juba üsna lähedal asub Hiiva, omaaegne võimas Siiditee linn, nüüd midagi liivakivist muuseumilinna laadset.

Hiiva müüridevaheline ala Itchan-Kala on külalistele uitamiseks küll avali, aga selleks, et muuseumidesse (ja neid paistab siin tulevat ruutmeetri kohta muljetavaldav arv), mošeedesse ja tornidesse pääseda, on tarvis piletit, mis kehtib kaks päeva. Pääs muuseumidesse tasub end ära üsna ootamatul moel. Need on nimelt enamjaolt nii jaburad, et pakuvad sellega elamust. Võtame loodusmuuseumi. Väikestesse ruumidesse jaotatud ekspositsioonide näited: erinevad kalad, kel vene ja kohalikus keeles esitatud liiginimed, aga nende kõigi ühine ingliskeelne tõlge on fish. Või siis topised, kelle algset liiki on keeruline tuvastada, sest nendega tehtud töö võiks kuuluda iga taksidermisti õudusunenägude hulka. Või aedviljade jäljendused, mille hulgast tõusid lemmikuks tomatid, mille puhul polnud liialt tähelepanu pööratud sellele, et kui võtta materjaliks vaha, siis noh, vaha sulab. Need lapikud punased plönnid…

Linn on iseenesest meeldiv ja kompaktne vaatamisväärsus, aga üle kahe päeva siin vist tegevust ei leiaks. Konkreetseid objekte otsida pole eriti mõtet, kaart on kohutav ja Google Maps ei aita. Parem on end lihtsalt ära eksitada, vahemaad pole pikad.

Õhtusöögi ajaks võtsime suuna peatänavatest pisut kõrvale jäävasse Caravani restorani, mis oli päeval jäänud silma mõnusa katuseterrassiga. Hiiva loojuva päikese muutuvates värvides on vägev vaatepilt. Samal ajal on siin käimas mingi veider Potjomkini valmisseadmine. Installeeritakse tänavavalgusteid, istutatakse lilli. Kõikjal harjutavad tantsijad ja lauljad. Selgus sellegi põhjus: linna peaksid homme saabuma Saksamaa ja Usbekistani president.

Buhhaara

Järgmisel päeval võtame rongiga suuna Buhhaarale. Platskaardid rongis on omaette kogemus. Kohalikud on ilmselgelt palju paremini ette valmistunud kui meie ja kraamivad kohe kottidest välja maitsva kraami, osa suurtes purkides, ja teetassid. Aknast vuhisevad mööda lõputud stepid.

Buhhaara on näide, kuidas on asjad pärast eelmise presidendi Islom Karimovi surma muutunud. Uus president on turismi poolt, viisasüsteemi on kõvasti lihtsustatud (alates selle aasta veebruarist pole eestlastel ja paljudel teistel enam viisat vaja). Käib massiline hotellide ehitamine. Näeme, kuidas vanu maju maha võetakse, aga tõesti ei kujuta ette, kuhu ja miks kõik need uued, sest Buhhaaras näib olevat niigi majutuskohtade tohutu kontsentratsioon (siinsed B&B-d on väga hinnas, kui valimiseks läheb). Eelnevatest kohtadest enam on tajuda, kuidas turisti vaadatakse kui rahakotti, kes imetabaselt kahel jalal kõndima on õppinud. Hinnad võivad ühes ja samas poes ööpäevaga sõltuvalt küsijast huvitavaid hüppeid teha.

Koht, mida külastada – Ark

Sisuliselt linn keset linna, kus omal ajal elasid khaanid. Meile anti mingil põhjusel kaasa tasuta giid. Katkeid: omal ajal oli siin tähtsatest kohtadest kõige nadim töö peaministri oma. Erinevalt khaanidest ja ametnikest ei saanud tema palavuse eest suveresidentsi pageda, vaid pidi alaliselt kohal olema. Uurisin eraldi hadži kohta, sest Usbekistan on peamises osas ikkagi moslemiriik, mis sest, et elanud üle Nõukogude Liidu religioonirappimise. Siin olla nimekiri nii aastani 2300 (igal aastal pääseb hadžile ju vaid loetud arv inimesi ja ikka võib muudkui lugeda surnuks trambitud inimestest). Aga tutvuste, raha ja muu abil on mõistagi võimalik ettevõtmist oluliselt kiirendada eluea piiresse.

Lõunasöök oli sedapuhku õite huvitav. Mitte menüü, vaid asjaolude poolest. Kohtasime mošee ees meest, kes ütles, et tema naine teeb tavaliselt lõunaks rohkem sööki ja nõnda mahub neile ka külalisi. Väikese tasu eest, mõistagi. Lasksime end võrdlemisi meeleldi rajalt maha võtta. Härra vedas meid mööda labürinttänavaid, kuni jõudsime lõpuks tema hoovile. Tagasihoidlik ühekordne maja, üks sellistest, mida naabruskonnas lammutatakse, välitualett (auk maas, nagu siin sageli). Üks ruumike näibki olevat seatud sedasorti võõrustamiseks. Madal laud, padjad, mis põrandal istumise mugavamaks teevad. Suhkrus pähklid snäkiks. Pearoaks oli ilmselt kuskilt kiiresti välja kraamitud pelmeenid (nende enda pere laiendatud söögilaud see küll vaevalt oli), pisut kurki ja tomatit. Kõrvalt pagarikojast toodi kiiresti värsket saia. Muidugi teed.

Härra küsis meilt kahe peale 60 000 sommi (6 eurot), mis oli mõistagi igati adekvaatne, sest nende jaoks siinsete hindade kontekstis selgelt kasumlik, meie jaoks soodne ja kokkuvõttes lõbusalt jabur olukord. Eriti kui lõpuks toodi tuppa täiskasvanud tütar, kes hakkas nagu muuseas isetikitud padjapüüre demonstreerima. Igasugusele müügilootusele tõmbas elegantselt kriipsu peale Joonas, kes rõõmsalt hõiskas, et näe, eestlased teevad ka sarnaseid, nii tore!

Mõistagi käisid kõige juurde selgitused Usbekistani majandusest ja poliitikast jne. Mind huvitas paari aasta eest surnud president Islom Karimovi tütardega seonduv. Tunnistan, et peamiselt küll sellepärast, et Gulnara Karimovale tuginev popstaar-rikkurist tegelaskuju käis läbi BBC minikomöödiasarjast „Ambassadors“, kus briti diplomaadid tegutsevad Tajbekistani riigis (väljamõeldud riik, mis on ilmselgelt saanud peamise inspiratsiooni Usbeki-stanist). Aga seda uudishimu on keeruline rahuldada, sest tundub, et kohalikud ise lähtuvad samuti ainult kuulujuttudest. Välismeedias pole kuigi palju tõsiselt võetavat informatsiooni.

Samarkand

Ja Samarkandi poole. Aeglane öörong, kupee, mida jagab meiega noor ja lahke naine ühes pisikese poja ja pisut vanema õepojaga. Hetkel, kui seda kirjutan, püüavad nad meid küpsistest ja banaanidest pungile täis sööta.

Mis oleks kaunim moodus päeva alustamiseks, kui veinide degusteerimine. Teadagi, maitse- ja lõhnatajud on just siis eriti avali ja… Mis iganes põhjendust tarvis on, hommikul läksime igatahes veini jooma. Hovrenko veinimuuseum liiga palju infot ei paku, ent degusteerimine (8 eurot) tähendab kümmet eri jooki, neist kolm kuiva veini, millest ühtegi ei soovitaks muuks kui uudishimu rahuldamiseks. Dessertveinid on aga märksa meeldivamad, nende hulka kuulub ka Monastrellist ja Cabaret Francist tehtud Kagor, ortodoksi kirikuvein. Lisaks kaks konjakit ja viimaks Balsam Samarkand, mis olla Leipzigis kuldmedali saanud ja mida nimetatakse loomulikuks viagraks. Maitselt meenutab Jägermeisteri ja Fernet Branca sohilast.

Väljusime siiski üllatavalt sirgel sammul, et minna söögi-juutuuberi Mark Wiensi jälgedes Samarkandi ühte parimasse šašlõkikohta Ikromisse. Kahtlustan, et selleta oleks Joonas keeldunud siit linnast lahkumast. Peamiselt oli tal silme ees võimalus maitsta lambamunandišašlõkki, millest ka mina haukasin, aga ausalt, suurem asi gurmee-elamus vastupidiselt üldisele kogemusele see polnud.

Kaks päeva Samarkandis ja silme eest kisub juba nii kirjuks, et kõiki imetabaseid vaatamisväärsusi enam hallata ei suudagi, veel vähem siin tagantjärele kirjeldada. Kõigest hoolimata mõjub Samarkand hoopis rohkem linna ja vähem Disneylandi moodi, kui võtta võrdlusse Hiiva ja Buhhaara.

Üks kohalik couch surfing’u kogukonna liige, kes meiega õlleks ühines, pani mõtlema. Joonas oli just täheldanud, et kui Kõrgõzstanis kuulis muudkui valitsuse kirumist, siis Usbekistanis paistavad asjad tõusuteel olevat ja midagi halba eriti ei kuule. Kohalik noormees: „Aga mõelge korraks demokraatlikkuse seisukohalt, Kõrgõzstanis on vähemasti võimalik presidendi suhtes avalikult kriitiline olla…“ Jah, need asjad, mille suhtes on tähelepanelikkus maha nuditud, sest kõikidest jamadest hoolimata oleme me suurema osa oma elust ikkagi vabas ja demokraatlikus riigis kasvanud. Reisi lõpuks tuleb taas tunnistada paradoksi: riigid, mis kohalikele elamiseks tingimata parimaid võimalusi ei paku, kipuvad olema meiesugustele reisijatele äärmiselt tänuväärsed sihtkohad. Sõbralikud ja abivalmis kohalikud, odavad hinnad, jaburad juhtumised. •

Tekst: Keiu Virro

Fotod: Joonas Parve

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Isad ja pojad mägedes ja orgudes
• Kagu-Aasia – kohalik kohtub sisse tooduga
• Luurajana külma sõja ajal Moskvas
• Kõik-on-võimalik-stanid
• Jordaania
• Ainulaadne Seišellide saarestik
• India – vaikuse müra
• Namiibia – Aafrika algajatele
• Hammaste eemaldamise riitus
• Andrus Kõresaare lennumatkad
• Andrus Kivirähk: „Reis on seltskonna küsimus.”
• Tanel Tuuleveski suuskadel Antarktikas
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA